Ist es Origami? Es ist Origami!*

Vaataja saab kinnituse, et tegu pole kahvatute luuserkunstnike, vaid temperamentse verega loojanatuuridega.

JAAN ELKEN

Art Allmäe ja Katrin Piile näitus „Origami“. Hobusepea galeriis 29. XI – 23. XII.

Art Allmäe ja Katrin Piile ühisnäituse põhiline erinevus tavapärasest paarisnäitusest ongi see, et nad on paar ka tavaelus – kui mitte Bonnie ja Clyde (kaitseliitlasena on Allmäel küll relvaluba olemas), siis vähemalt Jeff Koons ja Cicciolina vms. Nende näitusel on materjali äkilisust ja reljeefset ekshibitsioonitungi kordi rohkem kui kaasaegset kunsti ja head maitset lepitavas Alice Kase ja Neeme Külma konformses subtiilsuses.

Kiiret võrdlust Eesti kunstiskeenelt, kus näituse ülesehituse dramaturgias on sedavõrd põimunud lugu väärtuste relevantsusest, kui pakend muutub sisuks ning sisu kaob üldse pildilt, ja seda koos loojaga, ei meenu. Territooriumid on seejuures kiivalt piiritletud – Hobusepea maapealne korrus on tervenisti Piile šikkide vitriinimaalide ja kiiskavasse polüesterkliistrisse valatud maalitud/kägardatud origamide päralt.

Paari-kolme maalitud objekti glenn-brownilikult nõrguva värviga pastoossust imiteerivad lakkmaalipinnad meenutasid oma täiuslikkuses vene uusrikkaid peibutavate Bond Streeti galeriide tüüpilisi eksponaate, kus punastes stiletodes sekretärid ja otsekui moeajakirjadest välja astunud turvamehed on osa galerii imagopaketist. Esmamulje, kui Hobusepeasse astuda, ongi nagu dèjá vu mõnest mitte väga ammusest Londoni reisist.

Allkorrusel on lavastatud justkui pingpong ühe pakendatud maali kingiks valmistamise, saatmise ja lahti pakkimise ümber, ja et kellelegi midagi selgusetuks ei jääks, seletatakse jant üle ka monitorist jooksvas videos. Vaataja saab kinnituse, et tegu pole mingite kahvatute luuserkunstnikega, vaid oma parimas, fertiilses eas noorte inimestega.

Maa-aluse korruse lõpus ongi selle tõestuseks müürijupiga eraldatud saaliosa (piilumisaknaga!), kus skulptorist autori alter ego koinib emast hundikoera, koerapoosis. Vastasseinal oleva, klaasjate lehtede ja käsitsi kirjutatud päevaraamatu simulatsioonis on kasutatud kõnepruuki, mis temperamentse verega loojanatuuride puhul ei üllata. Võimalik, et kõige äraseletamisega muutub ka lugu banaalseks või lineaarseks, valgeid küünalpudeleid täis laud ja 38 viitavad konkreetsele sünnipäevapeole.

Kui triibumaalid viitavad op-kunsti esileedi Bridget Riley ühele piiritletud loomeperioodile, siis triipude valguv sassiminek alaosas on juba Ian Davenporti, briti neo-popi suurkuju kaubamärgiks kujunenud. Mõistagi on värvilisi triipe (aga eriti ruute) maalinud mustmiljon autorit, suures kunstis vist alates Josef Albersist, ja sestap on otstarbekas rääkida originaalsusest või koolkondlikkusest.

Kui Leonhard Lapin oma siksakilisel teekonnal triibumaalideni jõudis, tegi ta seda loomuliku enesekindlusega, mis välistas igasuguse viitamise uuemale kunstiloole. Järgmise ehk internetipõlvkonna (õieti siis post-interneti generatsiooni) tunnuseks on, et modernismipüramiidi hoolsalt kogutud, isikupärane kunstnikukäekiri ja võttestik on nüüd vabavarana laialijagamiseks turul. Umbes nagu muusikud on tuntuse nimel loobunud autoritasudest ja loomingu kasutamise üle valvamisest sekundaarsel turul (see on küll veidi teine teema, aga illustreerib ajastu mentaliteete).

Allmäe loominguga puutusin esmakordselt kokku 2010. aastal, kui kujundasin Tallinna Kunstihoones Enn Põldroosi kureeritud aastanäitust „Vastandumised“. Allmäe „Ära löö last“ oli päevapoliitiliselt pedofiiliaskandaalidest inspireeritud, USA popi-põlvkonna legendaarseimat skulptorit, George Segalit meenutava isetu ja askeetliku vormikeelega.

Tollal veel kunstiakadeemia magistrantuuris õppinud Allmäe edaspidine läbilöögistrateegia oleks justkui laenatud reklaamiärimehest kunstikollektsionääri Saatchi patroneeritud Noortelt Briti Kunstnikelt (YBA), ainult et skandaali üleskloppimiseks Eestis oleks vaja operatiivset ja massiivse levikuga kollast ajakirjandust (mis Ühendkuningriigis olemas), ka peaksid ühiskonna moraalikompass ja seadusandlus paigas olema. Nagu praegugi – enamikus Euroopa riikides läheks looma ja inimese seksuaalvahekorda kujutav naturalistlike detailidega skulptuuri näitamine avalikus ruumis tsenseerimisele, meil mitte.

2001. aastal sattusid aastanäituse „Young British Art“ kuraatorid Kiwa, Hanno Soans ja Anders Härm uurimise alla, kuna väidetavalt sisaldas Vivian Darkbloomi varjunime all esineva kunstniku teos lapspornograafiat. Nn kunstiuudis rebis ennast põhiuudisena kohe Postimehe esilehele (ja kunstnike liidu tollase juhina tuli käia koos kunstihoone intendandi Anu Liivakuga politseis pikkadel ülekuulamistel), kuid suurte maade kogemused ennast skandaali kaudu tippkuraatori või -kunstnikuna kinnistada mikromõõtmetega eesti kultuuris ei tööta. Siin on kõik kuulsad pärast teist isikunäitust, ja teistpidi pole siin maailma mõistes ühtegi kuulsat kunstnikku.

Allmäele on Eesti juba praegu kitsaks jäänud, sellest rääkis kõige ilmekamalt tema veneteemaline liin – näiteks Putinist troonil istuva, meie galeriide tavapäraseid laekõrgusi arvestades ilmselgelt üledimensioneeritud monumendi modelleerimine (Draakoni galeriis 2019. aastal).

Nii Piile kui Allmägi oleksid mõlemad kui omas keskkonnas, aga näiteks Londonis, kus veel 2014/2015 aastavahetusel oli Saatchi galeriis pikalt lahti suurnäitus „Post Pop: East meets West“. Seal oli väljas enamik pop-kunstiga seotud suurkujusid läänest, kuid rohkem kui pool näitusest oli vene pop-kunsti päralt, varjutades isegi hiina päritoluga segmendi. Ilmselgelt ahendab suure ja ressursirikka vene kaasaegse kunsti skeene (kust nüüdseks on suur osa kunstnikke juba läände ümber asunud) ärakukkumine eesti kunsti läbilööki globaalsel turul, meeldib see meile või mitte.

Vahepeal võiks tandemile soovitada vedamist protsendiseaduse raames korraldatavatel avaliku ruumi kunstikonkurssidel, mis oleks arvestatav alternatiiv emigreerumisele. Piile ja Allmäe laserlõikesarnane detailitäpsus ja esteetilise vormi peaaegu füüsilist valu põhjustav lihvitus on võimsad argumendid, et mõjuda siinsel skeenel tulnukana tulevikust.

* Pealkiri (Kas see on origami? See on origami!) lisab pahede keldrile ja pildikesele külaelust saksa hõngu. Kui näitus läheks edasi näiteks Berliini, sobiks see sisseloetuna helitaustaks.