Ivar Kaasiku kõhklused-kahtlused

Ants Juske

Ivar Kaasik, Ettevaatust, kunst! Mida teha. Kuidas ja kui palju. Toimetaja Maarja-Linda   Põld. Kujundanud Tiit Jürna. Ivar Kaasik, 2011. 87 lk.         Ivar Kaasikut teame kui maalikunstnikku, kes on huvitunud fotost ja uuest meediast. Mina asetaksin ta eesti hüperrealismi kolmanda laine silmapaistvamate esindajate sekka. Tunneme teda ka mõtleva ja nii ennast kui kogu kunsti reflekteeriva kunstnikuna. Ootusi tema raamatu suhtes kütab üles eelkõige pealkiri, eriti küsimus „mida teha ja kui palju? Veel enam aga Maarja-Linda Põllu pressiteade, kust võime tema kui production manager’i käest kuulda, et Kaasiku raamat on „esimene eestikeelne mahukam ülevaade tänapäeva kunstimaailma olemusest”, et „Kaasik näitab ette suunad”, et „ära on toodud kunsti suurimad müüdid ja esteetika peatuspunktid”, et „raamatus otsitakse vastust küsimusele, mis on kunst” jne.   

Ma pole seni kuulnud Maarja-Linda Põllu nime, võib olla on see minu viga, et ma ei ole hästi kursis uuemate management’i trendidega, kuid tundub, et ei Ivar Kaasik ega manager pole eriti hästi tuttavad Boris Bernsteini, Jaak Kangilaski, Raivo Kelomehe, Peeter Linnapi ja miks mitte ka minu enda eestikeelsete artiklitega. Nii tundub Kaasiku „esimene  mahukam ülevaade” (küll ainult 80 lehekülge) paljuski lahtisest uksest sissemurdmisena. Viidatud kirjandus on muidugi muljet avaldav: alustades Friedrich Schillerist ning lõpetades Joseph Beuysiga. Enamik kasutatud kirjandusest on muidugi saksakeelne, sest Kaasik elab ju Berliinis. See selleks, olen isegi olude sunnil lugenud lääne kunstiajaloolaste teoseid vene keeles.       

Samas tasub Ivar Kaasiku esseede vihikut  korralikult lugeda. Tal on tuua palju näiteid välismaisest kunstimaailmast, mis ainult kinnitab seda, et meie siin Eestis oleme „õigel” teel, vähemalt sünkroonis muu maailmaga. Kõik need kümme dogmat, mis Kaasik välja toob (arutelud kunstituru üle, ka see, miks peab kunst olema alati ühiskonnakriitiline, miks peab alati šokeerima, mis on üldse hea maitse ja kus on kunsti piirid), kõik need probleemid on pannud ka meie kunstimaailma pead valutama.  Tegelikult ei näitagi Ivar Kaasik kätte mingeid kunsti arengu suundi. Ta on samasugune postmodernistlik mõtleja, kes küsib: „Kuhu lähed, kunst? Kas kunsti eesmärgiks on kõri kinni pigistada tema enda poolt loodud reeglitel ning aastakümnete poolt kujundatud kriteeriumidel ja dogmadel? … Ainukeseks indikaatoriks jääb kahtlus. Kunst jääb arusaamatuks ja lollitab neid, kes püüavad teda kindlatesse raamidesse või normidesse suruda. Ja  kui see peakski õnnestuma, siis on kunstnikud esimesed, kes need raamid ja normid purustavad”. Siiski adusin ma Ivar Kaasiku raamatukest lugedes, et ta kergelt võitleb postmodernismi relativismi, iroonia ja skepsisega postmodernismi enda vahenditega. Kui palju on arutatud, mis tuleb pärast postmodernismi. Pakutud on terve rida uusi termineid: „post-postmodernism”, „metamodernism”, „remodernism“, „hüpermodernism” kuni „uusromantismini”  välja. Huvitav oleks teada, kuidas Ivar Kaasik ennast ise praeguses olukorras positsioneerib?