Jaan Punga maaliline kontseptualism

Reeli K?

Jaan Punga näitus “Eestartutaga” Tartu kunstimuuseumis kuni 14. I 2007.  

Autoportree. Blondiin. 2003, õli, vineer.  indrek grigor

Tartlase Jaan Punga näitus Tartu kunstimuuseumi viltuses majas on paljudele meeldiv üllatus. Üllatab kindlate teemade ning kujundite kaudu ilmsiks tulev sõltumatu oma sõnum ja loominguline küpsus. Pärast EKA lõpetamist maalikunstnikuna 1978. aastal paistis Jaan Punga silma noortenäitustel, siis aga peaaegu kadus orbiidilt. Aastaid vilksatasid näitustel üksikud pildid, vahepeal ta peaaegu vaikis. Viimasel ajal peamiselt Tartu näitustel silma jäänud maalid tekitasid Tartu kunstimuuseumis huvi tutvustada kunstniku loomingut isikunäituse vormis. Selle etteastega tundub Jaan Punga olevat end eesti kunstis tõepoolest tõestanud. Kunstiõppejõuna on ta seda teinud juba varem, õpetades EKAs ja Tartu kunstikoolis, viimasel kümmekonnal aastal Tartu ülikooli maaliosakonnas.

Jaan Punga näitusekomplekti põhiosaks on Tartut käsitlev uudislooming. Tartu linn on Punga teemaks olnud juba aastaid. Ta maalib selle platse ja hoonete fassaade, kuid määratlus “linnavaade” ei tundu nende klassifitseerimisel sugugi kõige paslikum olevat. Pungale jäävad kaugeks nii eesti kunsti tavapärane impressionistlik lähenemine kui ka mitmete põlvkonnakaaslaste fotorealistlik linnaruumi fragmente jäädvustav laad. Ta ei maali muljet ega ka juhuslikku kaadrit. Ka päevapoliitilisus, sotsiaalsete hädade lahkamine, jääb kunstnikule võõraks. Hoopis rohkem hingesugulust näib Jaan Pungal olevat geometristidega, eesotsas Arnold Akbergiga. Pungale on lähedane geomeetriline mõtlemine kunstis, matemaatiline loogilisus, mis kõige selgemalt väljendub arhitektuuris. Arhitektuuri ajalugu algab Punga jaoks Vana-Kreekas, kus templiehituses pandi paika esteetilised püsiväärtused. Taaselustatud klassitsismi ajal, on kreekalik harmoonia ja mõtteselgus vallutanud ka Emajõe Ateena südalinna ja andnud ainet paljudele Jaan Punga piltidele.

Kunstniku antiigiihalusele viitavad näitusel mitmed maalid. Kõige õrnemalt ehk heiastused arhetüüpsetest templitest või kuplitest, mida kunstnik on näinud  soovmeelepettena  Eesti lagedate maastike silmapiiri sulgevates metsatukkades (“Kuppel”, 2006; “Metsatukk”, 2006). See ihalus on maalitud tõelisuseks. Praeguses lumeta detsembris, põhjamaises kaamoses, on igatsus lõunamaise kultuurihälli valguse ja soojuse järele iseäranis mõistetav. Mängud seni kättesaamatuga on vaatluse all olnud mitmetes varasemateski piltides.  Pilt ergavsinise veega Napoli lahest, tulemägedega taamal  (“Kiri koju”, 1998) on fiktsioon reisifotost, ehtsa fotoka ja postmargiga nurgas. Kuigi Jaan Punga silmad ei ole vaadanud Napoli lahe sinist vett, on ta seda ometi näinud. Näitusel lisandub sellesse rivisse veel naiselikkust kehastav „Karüatiid” Ateena akropolilt. Tean, et Jaan Punga ei ole ise Kreekas käinud. Kuid võib-olla just seetõttu on Punga “reisipiltide” sõnum seda teravam, et need pole muljed nähtust, vaid millestki, mille olemasolust ollakse teadlik ka nägemata.  See teadmine, mida maalib Punga, on igas haritud inimeses:  see on osa Euroopa kultuurimälust, igavikulistest esteetilistest väärtustest.

Punga ergutab ka tartlaste ajaloomälu, maalides märgilise tähtsusega Tartu rajatist – Kivisilda. Pilt on asetatud kõrvuti Pariisi Tähe Võidukaart kujutava maaliga. Vihje on ilmselge: Tartu linna kaht poolt ühendava silla, kolme avausega triumfikaare kaotus on korvamatu just vaimses plaanis. See on mentaalne amputatsioon, tänastelt inimestelt ära võetud võimalus saada ülendatud kaare alt läbi sammudes. Paaridena on esitatud mitmed teisedki näituse tööd, et need vastastikku üksteist toetaksid ja mõtet võimendaksid.  Poeg ja tütar, nagu ütleb paarikute kohta Jaan Punga ise.

Jaan Punga kunst on kahtlemata kontseptualism. Erinevas võtmes lahendatud motiivikordused Raekoja platsi hoonetega on hea aine mõttemängudele. Mõnikord lisandub ka paras annus metafüüsilist õhustikku à la Chirico. Majade fassaadid elutute akendega mõjuvad otsekui dekoratsioonid, mida saaks teisaldada, nagu kulissid, mille taga võib avaneda midagi sootuks teistsugust. Tänavad on inimtühjad, jääb üksnes arhitektuuri kahekõne vaatajaga. Punga varieerib neis Raekoja platsi kujutavates maalides, mille keskmes on Tartu kunstimuuseumi viltune maja, hoone rõdu aastaid ehtinud reklaamplakatit, Ado Vabbe “Arlekiin”, muuseumi logo. Kord jääb mehikesest järele vaid vari, kord kontseptualistlik piip (see ei ole piip!), kord muutub arlekiin aimatavaks punamütsiliseks tegelaseks jõuluajast. Siin tuleb ilmsiks ka kunstniku naljasoon, mis ilmutab end mitmetes teisteski piltides, ka kolmes eksponeeritud autoportrees. Need enesepeegeldused on kontseptuaalsed rollimängud eri ajastute ja ühiskondlike positsioonidega, uurimused mehe imago ja hingeseisundite: maskuliinsuse kehastus toreadoori kostüümis, abitu vangistatus raudrüüsse või vabastav eneseiroonia Päikesekuninga lokilises parukas.

Näituse peategelane on siiski Tartu Jaani kirik. Jaan Punga ei haara fookusesse kogu hoonet, vaid kuulsad terrakotafriisid lähivaates, neliksiirudes ja teistes gooti kujundites ilmuvad linnakodanikud ja pühakud. Kunstnikule meeldib maalida urbseid telliseid, aegade jooksul murenenud ja tumenenud vuuki. Punga näeb maailma reljeefselt. Tema maalitud telliskiviseinad otsekui  kiirgavad energiat. Siin väljendub Punga ajatunnetus ehk kõige sügavamalt. See on arhitektuuris ladestunud igavikulisus, mida ta oma lõuendeile püüab kasvatada, luues kiht-kihilt, sentimeeterhaaval need hooned justkui uuesti. Kui rääkida maalitehnikast, siis kihilisus ongi Punga maalilaadi eripära. Tema maalides ei kohta alla prima kohti. Tööprotsess on aeganõudev: ta võiab spaatliga, tilgutab, laseb kuivada, kraabib mittevajaliku välja, katab uuesti värviga, kordab kõike visalt veel mitmeid kordi – kuni soovitud tulemus käes. Sel moel tekkiv ruumilisus loob täiesti uue kvaliteedi, paljude läbikumavate kihtide ja kriibitud jooneliste pindade lummuse.

Jaan Punga maalide puhul on ühinenud hämmastavaks sümbioosiks kaks justkui mitte kokku käivat asja: kontseptuaalne range geomeetria ja maaliline tundlikkus. Säravates toonides koloriit, kus tellisepunane on sageli kõrvuti siniste-roheliste-lilladega, annab piltidele täiendava mõjujõu.