Jaan Vares 27. VIII 1927 – 16. I 2016

Meie hulgast on lahkunud Eesti Riikliku Kunstiinstituudi kauaaegne rektor, tänase kunstiakadeemia emeriitprofessor ning Eesti Kunstnike Liidu auliige Jaan Vares.

Valgas 1927. aastal sündinud Vares õppis skulptuuri pärast sõda Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis Anton Starkopfi käe all. Seejärel oli ta aspirantuuris kuulsa Peterburi kunstiakadeemia järglases Leningradi Ilja Repini nimelises kunstiinstituudis, kus kaitses 1956. aastal skulptuurirühmaga „Põlevkivikaevurid“ kunstiteaduse kandidaadi kraadi.

Jaan Vares kuulus nende eesti noorte haritlaste hulka, kelle sulaaja põlvkonnavahetus esile tõstis. Noor skulptuuriõppejõud Vares polnud veel dotsentki, kui 1959. aastal sai temast Moskvasse naasnud Friedrich Lehe asemel kunstiinstituudi rektor. Sellesse ametisse jäi ta kolmekümneks aastaks. Rektorina oli Vares ettevaatlik, kuid hoidis tudengeid. Tema ajal kasvas 1960. ja 1970. aastatel kunstiinstituudist välja mitu põlvkonda uuenduslikke kunstnikke, arhitekte ja disainereid, praeguseid klassikuid. Tänu Varesele oli kunstiinstituut Eesti esimene kõrgkool, kuhu tuli märkimisväärne hulk välisüliõpilasi ja enamik tudengeid sooritas praktika välismaal. Vares võitles välja vana kunsttööstuskooli Tartu mnt hoone ümberehituse ja laienduse, et seal saaks toimida moodne kunstikõrgkool. Rektor Varese elutöö kestab edasi tänases kunstiakadeemias. Ta oli ka sotsiaalselt väga aktiivne: kuulus juba 1958. aastal eesti kunstnike delegatsiooni Brüsseli maailmanäitusel, ta oli NSV Liidu Kunstide Akadeemia korrespondentliige, NSVL Kunstnike Liidu juhatuse liige, 1991. aastast oli ta Eesti Rahuliidu juhatuse esimees.

Jaan Vares tegutses skulptorina 1950. aastate keskpaigast XXI sajandi esimese kümnendi lõpuni. Esimesed portreeskulptuurid („Vana meister“, 1958, puu, EKM ja skulptuurigrupp „Põlevkivikaevurid“) kandsid veel stalinistliku ajastu sotsrealismi detailitäpse käsitluse jälgi. Tema portreeloomingut võib vaadelda kogu maailmas levinud mõõduka modernistliku üldistusega esitatud kuldse klassikana. Mitmetes materjalides loodud arvukad lapsepead ja noorte naiste lüürilised portreed („Lapse pea“, 1958, terrakota; „Sirje“, 1973, marmor; „Abikaasa portree“, 1963, šamott; kõik EKM) mõjuvad esteetiliselt ka praegu. Suurema psühholoogilise süvenemisastmega meheportreed („Professor Günther Reindorff“, 1963, pronks, erakogu; „Peruu kommunist“, 1970, kips, TÜ kunstimuuseum; „Ants Juske“, 1987, kips, erakogu; „Uno Laht“, 1984, pronks, Tretjakovi galerii; „Abi Zeider“, 1995, kips, teatri- ja muusikamuuseum) paistavad silma süvenenud karakterikäsituse ja portreelise täpsusega. Jaan Varese hilisloomingu näited on kindralmajor Aleksander Tõnissoni monument Jõhvis (2008, pronks); Maria Laidoneri bareljeef (1997, pronks) ja kindralmajor Vello Vare portreeskulptuur (1996, pronks) Laidoneri muuseumis jt.

2008. aastal avaldas Jaan Vares oma elulooraamatu „Jaan Vares. Kahe peaga Jaanus“. Ladusalt kirjutatud elulooseikade kõrval leiame ka nimekirja skulptori loomingupärandist ja näituseelust, mis oli üheksakümnendate aastate algul vägagi intensiivne.

Jaan Varese ärasaatmine on täna, 22. I kell 11.30 Pärnamäe krematooriumis.

Eesti Kunstiakadeemia

Eesti Kunstnike Liit

Eesti Kujurite Ühendus

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht