Jaapani tušimaali kevadnäitus Tallinnas
Näitus „Sumi-e. Jaapani traditsiooniline tušimaal” Adamson-Ericu muuseumis kuni 2. VI. Kuraatorid Kersti Koll ja Taimi Paves, kujundanud Andres Tolts. Näitusega kaasnevad üritused leiab www.adamson-eric.ee. Jaapani tušimaalil on pikk traditsioon, mis ulatub tagasi XIII-XIV sajandisse, kui valdavalt religioosse taustaga hiina maalid jõudsid zen-budistliku filosoofia lainel Jaapanisse. Jaapanlastel oli hiina maalikunstiga siiski ka varasemaid kokkupuuteid juba Songi dünastia ajal (960–1279), kui palverännakutelt Hiinasse ja Koreasse naasnud mungad tõid endaga kodutemplitesse kaasa pildirulle. Esmalt hakatigi hiina maale jäljendama, võeti üle nii tehnilised võtted kui ka traditsioonilised teemad. Üheks varasemaks tušimaali alaliigiks Jaapanis oli nn sansui-ga – imaginaarseid, enamasti taoistlikke või konfutsianistlikke ideaalmaastikke kujutavad pildid. Nende piltide kohustuslikuks elemendiks oli?d mägi, jõgi ja muud maastikudetailid, mis on sümbolväärtusega ja pildil organiseeritud vastavalt rangetele kokkuleppelistele reeglitele. Maalimine oli üks jaapani zen-munkade meditatsioonitehnikatest: shozai-zu žanri „uurimuslikel piltidel” oli kujutatud ainult nende endi kujutluspildi idealistlikke maastikke. Tihtilugu kujutasid nad piltidel ka budistlikke õpetajaid ja lisasid oma teostele filosoofilise sisuga luuleridu. Üks traditsioonilisi kujutusobjekte oli Boddhidharma (Jaapanis Daruma), keda kujutati laugudeta punnis silmade ja habetunud lõuaga mediteerimas. Sellist temaatikat esindab Tallinna näitusel kunstnik Myōken Eisei oma „Boddhidharmaga”.
Peagi pärast esmatutvust hiina kunstiga asusid jaapani maalikunstnikud tegema uuendusi traditsioonilises temaatikas ja esteetikas, integreerides hiina tušimaali jaapani kunsti kaks põhimõistet: ma ehk tähendusest tiine tühjus ja yūgen ehk maailma mõttesügavust kandev tumedam pool, varjudes peituv müstika. Jaapani tušimaalis kujunes juba XIV-XV sajandil selgelt välja omapärane kompositsioon, mis rakendati nende kahe kontseptsiooni teenistusse. Selleks uudseks võtteks oli valdavalt diagonaalile rajatud (vasakult alt paremale ülanurka kulgev) n-ö jaapani kuldlõige, pildikompositsioon, mis jätab osa pildipinnast teadlikult vabaks (ma) ning perspektiivi ja maali tagaplaani puudumise tõttu koondab tähelepanu objekti(de)le, mis omavad mitmetasandilist tähendust ja salapära (yūgen). Tühjus ja müstilisus on need kaks elementi, mis kannavad endas jaapani tušimaali olemust. Pealegi on selline diagonaalne kompositsioon loogiline, kuna seda toetab ka piltide traditsiooniline reastamine näitustel nii, et vaataja kulgeb näitusesaalis vastupäeva – seega on ka vastuvõtja sunnitud alustama pildi vaatamist vasakult suunaga üles. Lisaks toetab diagonaalset tühjuse ja salapäraga varustatud kompositsiooni omal moel ka tušimaali piklik formaat, mis on ajalooliselt välja kujunenud jaapani arhitektuuri detailide mõõtudest, kuna enamasti ei maalitud mitte pilte seinale riputamiseks nagu lääne kultuuris, vaid otse kas ukse või vaheseinana kasutatavale hiina kartongist paneelile või siis kinnitati õhukesele riisipaberile maalitud teos tugevamale alusele. Eriti hästi illustreerib seda laadi kontseptsiooni selles kollektsioonis näiteks Kurasawa Shunsui pilt „Suvi”, mille puhul näitusekülaline justkui kutsutakse kulgema puude vilus mööda trepistikku kusagile kaugusesse, imaginaarsesse kohta, kusjuures jalutuskäigu sihtmärk jäetakse meie eest justkui helendava udu taha varjule.
Traditsiooniliste teemadena on selle näituse töödes äratuntavad linnud, lilled ja loomad, mille hulgas on zen-budistlikku tähendusega bambused, lootoslilled, klassikalisest kirjandusest tuntud sümbolväärtusega asagao (jaapani lehtertapp), draakonid ja teised sodiaagiloomad (jänesed). Mõnedes teostes leidub koguni kuulsate piltide tsitaate, näiteks Shino Keisui „Ploomiõite lõhn” tuletab millegipärast meelde XVIII sajandi maalikunstniku Ogata Kōrini kõrvuti paneelidel ikoonilisi teoseid punasest ja valgest ploomipuust. Varasemate meistrite tsiteerimine on üldiselt jaapani traditsioonile omane: see ei osuta mitte ainult eruditsioonile (ka vaataja omale), vaid loob pildile uusi tasandeid ja kihistusi, mis lisavad omakorda tähendussügavust. Nii ei ole tõenäoliselt ka vibude-nooltega varustatud jänesed ja konnad Ide Asako maalile eksinud juhuslikult, vaid annavad igale jaapani kunsti tundvale inimesele kohe vihje XII-XIII sajandi karikatuursetele pildirullidele „Chōju-jimbutsu-giga”, kus kujutatud humoorikalt inimlike tegemistega (näiteks maadluse ja jahiga) hõivatud loomi.
Kalligraafiline sumi-e
Jaapani tušimaali ehk sumi-e puhul ühtivad nii maalimisvahendid kui ka tehnilised võtted kalligraafia omadega. Nimelt kasutatakse mõlemas kunstivormis maalimiseks esmalt pulbriks peenestatud ja seejärel naturaalse liimiga segatud ning seejärel kokku pressitud puusöest tušipulka, millest tuši saamiseks hõõrutakse seda tušikivil veega vedeldades. Seejuures on määrava tähtsusega asjaolu, et kunstnik saab ise reguleerida, kuivõrd tiheda konsistentsiga tušš valmib: vähem aega kulub n-ö õhukese tuši tarvis, mis jääb pinnale heledamalt, kuid valgub paberil kergemini laiali. Selline „õhuke” tušš käitub riisipaberil justkui akvarellvärv: seda saab sulatada, selle piirjooned jäävad soovi korral hägused. Seevastu kuni paarikümne minuti jooksul valmis hõõrutud „tiheda” tušiga tõmmatud jooned võimaldavad saavutada sügavmusti, konkreetseid ja selgeid pindu. Juba iseenesest jaapani tušimaali žanri alternatiivne nimetus suiboku-ga, mis sõna-sõnalt tähendab „vees lahustunud tušiga maalitud pilt”, kannab endas selle maalistiili silmapaistvamaid võimalusi.
Kõnealusel näitusel on tuši akvarellilike omadustega mänginud nii mõnedki kunstnikud: Katori Kinsui maal „Riisipead” demonstreerib säärase vedeldatud tušiga saavutatavat efekti. Meistri maalil on riisi viljapeas enne õrnhalli tušitilgakesega tekitatud laigu täielikku kuivamist kantud selle peale värviline „õhuke” tušitäps, mille tulemuseks on mulje õitsva riisi puhevil õietupsudest. Katori Miho teos „Sügise hõng” ja Sumino Yūko „Jaapani pojeng” esindavad selles töödevalikus tuši kontrastsete omaduste kasutusvõimalusi, misläbi kujutis muutub ruumiliseks tuši hele-tumedusega mängides ja eri intensiivsusastmega pindade organiseerimise teel. Sedasi tekitatakse ka monokroomse maali puhul omapärane rikkalik värvigamma, mille tõlgendus jäetakse vaataja kujutlusvõime hooleks: näiteks Sumino pildil kujutatud pojengi tintmustast uduhallini varieeruva tonaalsuse taga võib avali meeltega näitusekülaline aimata selle imaginaarseid toone purpursest õrnroosani.
Jaapani tuši puhul saab valmistamise käigus söepulga koostisesse taimeosade ja -pigmentide lisamisega saavutada rohke valiku varjundeid, mistõttu saame ka monokroomse sumi-e tarvis laia skaalaga värvipaleti, mis varieerub valkjashallist pruuni ja sinakasmustani. Seega võib öelda, et isegi ühevärvilises tušimaalis on tegelikult peidus nüansirikkaid must-valge pooltoone, millele värviliste tuššide kasutamine lisab veelgi värvide mängu.
Graafilisest detailsusest ekspressiivsete värvilaikudeni
Nii nagu kalligraafiaski, saab ka tušimaalis eristada kolme põhistiili, mis sumi-e puhul väljenduvad kujutatava objekti üldistusastmes ja joonte nurgelisuses või voogavuses. Kui jaapani kalligraafias eristatakse selgepiirilist plokkstiili, voogavat poolkursiivi ja kirjamärkide kuju tundmatuseni muutvat lakoonilist abstraktsiooni kursiivkirjas ehk nn rohuliblekirja, siis ka sumi-e’s esineb samalaadseid stiile. Võimalikult tõetruu ja objekti kuju kirjeldava täpsusega edasiandmine vastab kalligraafias plokk-kirjale, selle vasteks võiks läänelikus kirjakunstis olla standardne ja selgelt äratuntavate tähekujudega antiikva, mida kohtame kas või antiiksetes raidkirjades. Tušimaalis tähendab see enamasti kas täpsete piirjoonte ja eraldatud pindade koloreerimisega saavutatud realistlikke looduslikke objekte (näiteks taimi, loomi või loodusvaadet) või siis hoopiski ülimalt peenelt ja detailirohkelt kujutatud pildikesi. Selle stiili parimad näited sel näitusel on kindlasti Kamataki Kinrani „Tondihobu ja karpkala”, Iwata Ryōko sebrad ja Taki Nobuyuki „Uhke vaade” vana lossiga männi varjust, aga ka naiselikult õrna ja läbitöötatud, lausa graafilise stiiliga Katori Miho pilt „Üles vaadates näen kevadet”. Kirjakunsti poolkursiivile vastavate tööde näidetena on Tallinna väljapanekus esindatud Katori Ryōko oma kuivanud lootoslilledega ja Kaneki Hōsui elegantne töö täiskuu taustal istuva üksiku nukra linnuga „Tasane tuul lõhnavas öös”. Kalligraafilist abstraktset stiili demonstreerib meie näitusel kindlasti Tsuchiseto Kaseni võimsate pintslilöökidega töö „Maina-lind”, aga ka Miyano Genmyō traditsioonilise lootoslille motiivi tõlgendus.
Peale traditsioonilisest kalligraafiast välja kasvanud eri stiilide pakub jaapani sumi-e rikkalikke võimalusi ka pintslikasutuse eri tehnikate osas. Nii nagu kirjamärkide maalimise puhulgi kasutatakse ka tušimaalis pintsli eri osi tuši sisse kastetuna juuspeeneks tõmbuvast otsast kuni paberile survega surutuna lehvikuks laiali rulluvaks pintsli „kannaks”, mille abil on võimalik pinnale jätta erineva iseloomuga jooni ja pindu. Üheks kalligraafiliseks võtteks on mõlemas žanris üheainsa pideva tõmbega saavutada kord ahenev, kord laienev ja erineva pinge ning suunamuutustega joon, mida kasutasid juba sajandeid tagasi meisterlikult näiteks kõverate puuokste kujutamiseks sellised suured maalikunstnikud nagu Hasegawa Tōhaku. Seesuguse uhke pintslikasutusega hiilgab Katori Ukō „Leinakastan”, aga ka Kuriyama Megumi teos. Sumi-e mitmekesisust rikastab ka nn kuiva pintsli tehnika, mille puhul näib esmapilgul, et paberile on tekkinud juhuslikult krääbulised jooned, nagu Kamegawa Kazuya kuldkaladega pildil. Traditsioonilise haboku ehk „pritsitud tuši” ekspressiivne stiil, mis saavutatakse kiirete, isegi agressiivsete pintslilöökidega (Katori Miho „Sügise hõng”), kõlab hämmastavalt kokku märjale pinnale kuiva pintsliga kaarjaid jooni vedades või tutsutades tekkinud joontega (näiteks kuke sabasuled Honda Issei teoses „Pikksaba-kukk”).
Jaapani sumi-e kunstnike teoste seekordne väljapanek on eriti rõõmustav just seetõttu, et Tallinna on toodud niivõrd eriilmeliste meistrite tööd, mis pakuvad ühest küljest ülimalt hea ülevaate traditsioonilistest teemadest, stiilidest ja tehnilistest võtetest, kuid annavad aimu sellestki, millised võivad olla kunstnike isikupärased tõlgendused selles võimalusterohkes žanris.