Jaapanis, disainist ja ajloost

Krista Kodres

Pole uhkemat kaasaegse arhitektuuri ja avaliku linnaruumi kujunduse maad kui Jaapan. Uue aastatuhande alguse tormakat arengut lääne kultuuriruumis iseloomustab otsekui tasakaalustajana endiselt huvi ajaloo vastu. Kirjanduse populaarseim žanr on memuaristika, kunstid vaatavad oma ajalukku, luues minevikuvormidest kõige kummalisemaid seoseid, popkultuuris on sedasama näha moes ja muusikas. Ka kultuurivaldkondade akadeemiline uurimine on juba mõnda aega uuel ringil. Erilist huvi ei tunta mitte üksnes selle vastu,  kuidas miski kunagi on olnud, vaid ka selle vastu, mil viisil seda miskit on tõlgendatud ja kuidas see tõlgendus on mõjutanud oma ja järgmis(t)e ajastu(te) arusaamu neistsamust asjust. Seega – huvikeskmes on diskursused: mõtteviisid, neid mõjustanud tegurid ning mõtteviiside mõjuväljade (ruumiline, ajaline, sotsiaalne jm) iseloom ja ulatuvus.

 

Selliseid küsimusi püstitas ka oktoobris Jaapanis Osaka ülikoolis peetud esinduslik  VI rahvusvaheline disainiajaloo ja -uuringute konverents „Disaini teine nimi: loomise sõnad” („Another Name for Design: Words for Creation”). Konverentsi olulisemad alateemad olid „Disaini mõiste etümoloogia ja terminoloogia”, „Disainimuuseum ja muuseumidisain: kas järjekordne kunstimuuseum või uus muuseum”, „Disainiajaloo dekoloniseerimine: modernsus ja postmodernsus perifeeria jaoks”, „Disainiajaloo narratiivsed strateegiad”,  „Kommunikatsioonidisain hariduses, uurimistöös ja praktikas”. Konverentsi eesmärgina sõnastas selle peaorganisaator, Osaka ülikooli disainiprofessor Haruhiko Fujita arutelu disainiarusaamade mitmekesisusest ja nende tähendusest erinevates kultuuriruumides: „Igal kultuuril on oma arusaam asjade tegemisest, näitamisest, nägemisest, puudutamisest ja kasutamisest”. Konverentsi lõpetaval istungil toonitatigi vajadust hüljata käibemõiste  „disainiajalugu” ning rääkida „disaini ajalugudest”. Siinkohal vajab rõhutust, et kui eesti keeles kasutame mõistet „disain” reeglina kõneldes/kirjutades XX sajandi tootekujundusest, siis ladinapõhises keeleruumis on see „kujutamist/kujundamist” (disegno) tähistava mõistena käibel ka varasemat esemekujunduse ajalugu kirjutades. Seega, kirjutatakse ka tekkide, pottide, sepiste jms „disainimisest”, mis võimaldab „disaini ajaloo” alguse nihutada aegade hämarusse. Siiski pole see alati korrektne: ka näiteks Hispaanias ja Portugalis on mõiste disegno tähendus muutunud renessansiajastust peale, mil Giorgio Vasari selle oma „Kunstnike elulugudes” (1550, 1568) tuntuks kirjutas; paaris konverentsiettekandes neid sajandite jooksul toimunud muutusi ka analüüsiti.

120 osavõtjaga Osaka konverentsist ammendava ülevaate andmine pole ajaleheartikli formaadis võimalik. Ka kohapeal peeti ju  tegelikult paralleelselt mitu ettekannete sektsiooni, kus korraga ei saanud kohal olla. Siiski suutsid jaapanlased konverentsi alguseks publitseerida kõiki ettekandeid sisaldava paksu kogumiku, millest oli ja on palju abi.

Tutvustan siinkohal kahe suurema teema – disainiajaloo dekoloniseerimine ja narratiivsed strateegiad – mõningaid ettekandeid; sama probleemipüstitusega oli ka mu enda ettekanne „Kas kultuuri asukohal on tähtsust? Vaatlused  Eesti perspektiivist”.

 

Disainiajaloo dekoloniseerimine

Ajalookirjutuse dekoloniseerimine pole ju 2008. aastal enam teab mis uus probleemipüstitus, kui arvestada, et Edward Saidi „Orientalism” ilmus 1978. ja Homi K. Bhabha „Kultuuri koht” („The Location of Culture”) 1994. aastal. Siiski näitas ka Osaka konverents, et disainiprotsesside uurimine ja disainiajalugude uuesti lugemine postkolonialismi teooriate  valgusel on alles algamas ning mahukaid üldistavaid uurimusi peaaegu pole. Konverentsil sai aga kuulata mitut huvitavat juhtumiuuringut, näiteks Lisa Farooque Purdue ülikoolist (Ameerika Ühendriigid) rääkis Bangladeshi villatekist nakshi kantha’st kui iseloomulikust rahvakunsti tootest, millest koloniaalajaloo käigus on saanud rahvuslikku identiteeti väljendav hübriidne ja mimikrilik disainitoode. Viimased omadused avalduvad muutustes: tekist  on saanud raamitud ja hoopis seinakaunistusena (nagu lääne gobelään või tahvelmaal) kasutatav dekoratiivese, mille vähendatud versioon on juba ka suveniiristatud.

Guy Podoler Haifa ülikoolist (Iisrael) tutvustas Lõuna-Koreas 1987. aastal rajatud Iseseisvuse kompleksi, mis võtab Ch’ungch’ŏngi provintsis enda alla neli miljonit ruutmeetrit, millel muuhulgas 15 meetri kõrgune Allaheitmatute Korealaste skulptuurigrupp ja 7 temaatilist ekspositsioonihoonet. Podoler analüüsis Iseseisvuse kompleksi kui postkoloniaalse poliitilise müüdiloome produkti, mille n-ö tähenduslikuks „teiseks” (significant other) on Jaapan kui endine koloniseerija ühelt ja Põhja-Korea kui „vaene õde” teiselt poolt. Podoleri väitel on võimalik märgata valitsuse tähelepanu ja rahalise toetuse suurenemist Iseseisvuse kompleksile vastavalt poliitilise olukorra pingestumisele regioonis. (Ilmselt  pole Sirbi lugejale vaja osutada sarnasusele Eestis praegu käimas oleva „monumentaalpropaganda” aktsiooniga).

Narratiivsed strateegiad

Siin tutvustaksin Göteborgi ülikooli professori Lasse Brunnströmi ettekannet „Rootsi disainiajaloo taasmääratlemine” (Redefining Swedish Design History”), kus tegu rootsi disaini ajaloo nn suure narratiivi ümbermõtestamise probleemidega. Rootsi disaini „suure  jutustuse” nurgakiviks on olnud juba 1920.-30. aastail alanud rahvusvaheline edulugu, mis jätkus erilise hooga pärast II maailmasõda. Rootsi disain sai koos taani ja soome tootekujundusega rahvusvaheliseks moodsa disaini etaloniks eriti tänu näituse „Disain Skandinaavias” („Design in Scandinavia”) menule Ameerika Ühendriikides ja Kanadas (1954–57), sellele järgnenud „Skandinaavia vormid” („Formes Scandinaves”) ekspositsioonile Pariisis (1958  59) ja IKEA, samuti neile toetuvaile ning tänini kestvale populaarsusele. Lasse Brunnström demonstreeris, et eduloo kõrval on rootsi disain tegelikult üle elanud ka suuri põrumisi (nt Itera jalgratas ja plastikauto Solon), mis aga on „suures jutustuses” selle pealiini häirivate faktidena maha vaikitud. Veel arutles Brunnström „rootsilikkuse” mõiste üle, rõhutades, et see ei pea ju ometi väljenduma etnografismis: kaasaegse disaini aspektis pidas ta Rootsile  iseloomulikuks tootekujundajate/tellijate suurt tähelepanu puudega inimestele tarvilike esemete loomisele nagu ka tundlikkust kujunduse sooliste aspektide suhtes. Kokkuvõttes rõhutas kohe-kohe ilmuva esimese „Rootsi XX sajandi disaini ajaloo” autor Brunnström seni rahvuslikel ja finantsilistel kaalutlustel domineerinud disainiajaloo käsitluse revideerimise vajadust, sest kirjeldatud ei ole mitte niivõrd kunagisi protsesse endid, kuivõrd meie soovi neid protsesse teatud valguses näha ja sellest kasu lõigata.

Tegelikult käsitlesin ka mina samalaadseid probleeme, kontekstiks aga Nõukogude Eesti ühiskond. Väga lühidalt öeldes püüdsin näidata, kuidas oleme seni – mina ise kaasa arvatud – püüdnud ENSV disainiloomet ja arusaama disainist kujutada muust NSVList eraldi seisnu ja autonoomsena, mis on aga enam kui küsitav. Teiseks puudutasin põgusalt postkolonialismi,  aga ka teiste uuemate üldiste kultuuriteooriate (nt Kulturtransfer’i teooria) potentsiaali siinsete ajalooliste kultuuriprotsesside, sealjuures siis ka disainiajaloo analüüsimisel. ENSV-aegse disainiloome kohta võib väita, et N Liidu tingimustes ei olnud kohalik kujunduskultuur passiivne, see kohanes ja allus sundsituatsioonile, kuid tegi ka režiimi poolt kontrollimata või siis ka varjamisi suvatsetud valikuid, mille tulemusena sündis disainitoode, mida saab iseloomustada  Bhabha määratlustega „hübriidne” ja „mimikrilik”. Imiteerides välisvormilt sageli lääne mudeleid, oli see toote ambivalentne ning „töötas” nii koloniseerija kui ka sellele vastandunud kohaliku tarbija jaoks.

Konverentsi lõpetasid tuurid kahte Jaapani ajaloolisse pealinna Narasse ja Kyōtosse ning omal käel ette võetud reis praegusse metropoli Tōkyōsse. Söandamata lühitutvuse pinnalt pretendeerida tingimatutele üldistustele,  julgen siiski väita, et pole uhkemat kaasaegse arhitektuuri ja avaliku linnaruumi kujunduse maad kui Jaapan. Eestist vaadatuna on Jaapan juba tulevikus ja tehnoloogia kõrval iseloomustab seda ka erakordselt kõrgetasemeline esteetika. Moderniseerumisel on muidugi ka oma varjupool, millega olin ette tuttav jaapani filmide kaudu. Tõepoolest on võõrandumine traditsioonidest ning noore põlvkonna andumine lääne moele ja lõbuharrastustele selgelt  näha ka linnatänavail. Siiski märkab ka vastupidist: kimonos noori naisi ja lapsi, üliviisakat teenindamist, abivalmidust ja delikaatset tähelepanelikkust võõra vastu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht