Jah kunstile, ei õpiökonoomiale

Jan van Boeckel: „Kunst peaks olema reaalainete õpetamise lahutamatu osa, mitte vaid tordikaunistus, sest kunsti varal saab ebakindlast maailmast avarama ja täielikuma pildi.“

ANNELI PORRI

Jan van Boeckel on kunstnik, kunstiõpetaja ja haridusfilosoof, kes on aastaid töötanud kunsti, hariduse ja ökoloogia kokkupuutepunktide leidmise nimel. See kaasahaarav mõtleja on oma sotsiaalantropoloogia taustale tuginedes otsinud teid, kuidas valmistada noored ette ka ebamugavaks tulevikuks. Aastatel 2015–2018 oli ta Eesti kunstiakadeemia kunstihariduse professor, enne seda aga olnud õppejõud Islandi kunstiakadeemias ja teistes kõrgkoolides. Möödunud õppeaastal oli van Boeckel Gothenburgi ülikooli ning Uppsala keskkonna ja arengu uuringute keskuse (CEMUS) kunsti, jätkusuutlikkuse ja kliimajuhtimise õppejõud. Septembris pidas ta EKAs loengu „Kunsti- ja jätkusuutlikkusharidus ebakindluse ja kliimahirmu ajal“.

Millist haridust me vajame?

Maailm muutub kiiresti. Minu meelest ei reageeri suur osa praegusest haridusest adekvaatselt muutumisraskustele. Õpilasi tuleks paremini ette valmistada seisma silmitsi radikaalse ebakindluse, mitmemõttelisuse ja keerulisusega. Keskkonnamuutused, eelkõige kliimakriis, panevad meid keeruliste probleemide ette ja pole kindel, kas need saab lahendada. Niipea kui lahendame ühe küsimuse, ilmub sellega seoses kohe uus küsimus hoopis mujalt. Suur osa haridusest põhineb ikka veel teadmiste ülekandel, mida Gert Biesta on iseloomustanud sõnaga „õpiökonoomia“: õppimine on pigem kohustus kui õigus ning ühtlustatud katsed valmistavad õppuri turu tarvis ette. Ideaalses maailmas võiksid õpilased õppida ajendatuna oma uudishimust, soovist omandada tarkust ja teadmisi, ihast otsida tõde, mitte näha hariduses ajutist peatust oma karjääri ehitamisel. Kui haridust väärtustatakse eelkõige saavutuste järgi, näiteks peetakse arvet tudengite üle, kes on omandanud kraadi võimalikult vähese ajaga ja efektiivselt, ei aita me õpetajatena neil jõuda pädevuseni, mida on vaja, et tuleviku postnormaalsuses hakkama saada.

Su uurimisväljal on kolm suuremat teemat: kunstitegemine, ökoloogia ning jätkusuutlikkus hariduses ja õpetamisviisid. Sinu tegevuses on need omavahel täielikult läbi põimunud. Kuidas arvestad uurimisprotsessi kavandamisel sellega, et valdkondade voorused kaotsi ei läheks?

Käsitlen neid teemasid kolmnurgana, kus on ühendatud haridus, kunst ja ökoloogia ehk keskkond. Liikudes mööda selle kolmnurga külgi, kohtume varem või hiljem jätkusuutlikkust puudutavate teemadega. Minu arvates peaks olema palju rohkem inter- ja transdistsiplinaarseid uuringuid, sest paljud küsimused on fundamentaalselt seotud. Kunsti­tegevus ja õpetamine aitavad mul jääda mitmekülgseks ja paindlikuks, hoida mõtlemise ja tegutsemise värskena.

Teine asi on esteetiline väärtus. Muistses Kreekas tähendas esteetika maailma meelelist tajumist. Kunst on suurepärane viis äratamaks tunnetuslikke muljeid, millest edasi minna. Soome arhitektil Juhani Pallasmaal on ilus ütlus „kätega mõelda“. Selle võib laiendada ka ülejäänud kehale. Me ei ole ainult teadvus ja aju, meis on palju rohkem kui ainult „cogito, ergo sum“. Ameerika filosoof John Dewey on öelnud, et sügavas esteetilises kogemuses on tajuja ja tajutav üks, subjekt ja objekt on niivõrd täielikult ühinenud, et on omaette kaotsi läinud. Miks on see nii tähtis? Sellepärast, et ökoloogilist kriisi, mille lävel praegu seisame, saab vaadata sügava esteetilise kriisina.

On suur oht, et muutume tuimaks: vaevalt meile pelutavad teated katastroofist katastroofi järel enam korda lähevad. Mingi piirini oleme edukalt kaotanud igasuguse estetiseerituse. Kui tahame päriselt meie ees seisvate probleemidega midagi ette võtta, peab käivituma täpselt vastupidine protsess. Peame muutuma veel tundlikumaks, kasvatama oma hoolimise taset. Me kaldume kaitsma ainult neid asju, mille vastu meil on tugevad tunded.

Jan van Boeckel viis kunstiakadeemia kunsti- ja disainihariduse jätkusuutlikkuse kursuse läbi Lahemaa rahvuspargis.

Ceciel Verheij

Meelte abil maailmaga suhestumine ja ilu on omavahel seotud. Gregory Batesoni eriline viis ilu vaadata tähendas näha ühendavaid mustreid: meil on silmad ja kõrvad, et mõistaksime suuremat konteksti, nähtustevahelisi suhteid.

Ilu filosoofilise mõistmise juures pean asjakohaseks ilu seotust moraaliga: iga nii-öelda moraalne tegu pole veel ilus tegu. Moraalselt toimitakse sellepärast, et kõlblusnormid või kohusetunne on selle ette kirjutanud: ühiskond eeldab sellist käitumist, kuid inimene võib seda ka vastumeelselt teha. Tegu on ilus, kui see on ka õige, see tähendab, kui toimitakse nii, nagu sisehääl teha käsib. Tuleb endalt küsida, milline on sobivaim käitumisviis selles olukorras? Keegi ei pea ette ütlema, mida teha. Sa teed seda rõõmuga, isegi kui see on keeruline, sest see on kooskõlas sinu kalduvusega, sellega, mida sa tahad teha. Esimesena on osutanud sellele erisusele Immanuel Kant. Ka Norra keskkonnafilosoof Arne Næss oli sellest innustunud ning rõhutas, et keskkonnaliikumine on edukas vaid juhul, kui tehakse pigem ilusaid kui moraalseid tegusid – efekt on suurem ja mõju kestab kauem.

Minu arvates on kunst suurepärane võimalus julgustada inimesi tegema midagi ilusat, eriti kui otsime uusi viise, kuidas ühendada inimene loodusega. Kunstitegemine aitab pöörata rohkem tähelepanu oma sisehäälele, mõista, et keskkonna eest tuleb hoolt kanda südamega ja isetult.

Pidasid kunstiakadeemias loengu kliimahirmu ja suure ebakindluse ajastu kunstihariduse teemal. Loengu kese oli „kunstil põhinev avatud tegevus“. Mida see tähendab ja miks on seda praeguses ebakindlas maailmas vaja?

Kunstil põhinev avatud tegevus on minu arvates tõepoolest võti, et praegusest kriisist välja tulla. Kui hakkad kunsti tegema, siis jätad meelega lahtiseks, kuhu tahad välja jõuda. Sellisel lähenemisel on palju eeliseid. Kõige tähtsam on, et avatus juhib „sotsiaalselt soovitatavast“ vastusest eemale, ei lase minna väiksema vastupanu teed. Radikaalsed avatud kunstiprotsessid välistavad autopiloodi.

Mida sa sellega mõtled?

Toon näite. Kui palud koolieelikul joonistada puu, võib sel puul olla väga palju erilisi detaile. See ei pruugi üldse näha välja nagu puu – ei detailides ega ka üldises vormis –, kuid sel on kindlasti midagi, mille järgi tunneme ära, et tegemist on puuga. Näiteks erilised lehed. Aga kui laps saab seitsmeaastaseks, hakkab ta joonistama puid nii, nagu teevad täiskasvanud: ta värvib kahe paralleelse joone vahe pruuniks ning lisab sellele lihtsa univormirohelisega täidetud pilvevormi. See on stereotüüpne puu ja sellisena kiputakse puud joonistama kogu elu. Mina nimetangi seda „autopiloodi puuks“. See on seda sorti turvaline puu, milles igaüks tunneb puu ära. Kui palutakse joonistada metsa, ilmuvad taas „autopiloodi puud“. Puukoor ei ole ju tegelikult alati pruun, kuid see tehakse automaatselt pruuni värvi.

Kunstitegemine on minu arvates eelkõige maailma värske pilguga vaatamine: ei ole vaja korrata seda, mida juba teame, vaid tuleb tähele panna. Kui lõpptulemus jätta lahtiseks, seda eriti kunstiõpetuses ja -tegemises, ei jää kunstitegijal muud võimalust kui improviseerida, oma tegevus viia lõpule katsetades. Albert Einstein olla öelnud, et probleeme ei saa lahendada samalaadse mõtlemisega, mis on need probleemid tekitanud. Oma probleemid tuleb lahendada adekvaatselt, hüpata taseme võrra ülespoole.

Avatud lahendused kunstihariduses, aga ka paljudes teistes haridusvaldkondades, valmistavad meid ette vastu pidama suurte ja keeruliste muutuste korral. See on justkui omalaadne vastupanuliikumine, mida poeet John Keats kutsus „vastupidiseks suutlikkuseks“: vastu tuleb pidada ebakindluses, müsteeriumides ja kahtlustes ilma ärritava küünitamiseta fakti ja põhjenduse järele.

2006. aastal osalesid Briti haridus­uuringute ühingu töörühmas, et kaardistada matikhariduse rakendamise võimalused ja raskused. See aruanne on üks põhjalikumaid nn kõvade erialade ja kunsti ühendamise võimaluste analüüse. Kõige tähtsamana rõhutatakse seal loomingulist õpetamist. Kuidas kaasata kunst tulemuslikult õppeprotsessi?

Kunst peaks olema õpetamise lahutamatu osa, mitte vaid kaunistus tordil või haridusele lisatud lõbus element. Kunst peaks olema põhielement, mis võib olla läbinisti tähenduslik iseeneses. Loodusaineid ja kunsti kombineeriva matikõppe puhul räägitakse, et kunstile tuleb anda loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika kõrval võrdväärne koht. Siiani on kunst ja nii-öelda kõva teadus olnud kaks täienisti erinevat nähtust. Kui aga vaadata elu enda ümber, näeme üha rohkem kunsti ja teaduse koostöövorme. See on tähtis areng. Ei ole ainult üks õige vastus. Kunsti abil saab luua suurema, haaravama, täielikuma pildi maailmast. Kunst on väärtuslik iseeneses, kunstil ei pea olema (teadus)hariduses instrumentaalset väärtust. Haridusfilosoof Gert Biesta küsis kunagi teravalt: „Kus on uuringud, mis näitavad, et matemaatika teeb kellestki parema muusiku või füüsika parema tantsija?“ Peaaegu eranditeta lähenetakse sellele küsimusele vastupidi: kunsti maine parandamiseks nähakse karjääri ehitamise vahendit mõnes vähem hägusas ehk tõsisemas valdkonnas.

Tihti öeldakse, et kunst aitab piire ületada. Minu arvates on see ainult asja üks külg. Tõepoolest, kunstniku uurimustel ja kunstilistel eneseväljendustel on tähtis roll piiride laiendajana, raamidest väljaspool mõtestaja, kuid võib ka öelda, et kunst aitab mõelda raamide piires, et saada hakkama tõrgete, igavuse ja vastupanuga. Igor Stravinski on öelnud, et mida rohkem piiranguid, seda enam vabastab inimene „ennast soovidest, mis kammitsevad vaimu“. Karmidest piirangutest võivad saada lahendusi võimaldavad tingimused. Oma vigadega tuleb osata hakkama saada, vigu ei ole vaja liiga kiirelt kõrvale heita. Usun, et kunsti rakendamine laiemalt õpiprotsessis aitab hakkama saada neis raamides, nii vaimses kui ka füüsilises mõttes, mis meil kliimakriisi tõttu kasutada on. Kunstilise tegevuse osa suurendamine õpiprotsessis annab aruteludesse kahtlemata tähendusliku panuse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht