Jalutuskäik galeriides

K? Aleksanderson, Margus Kiis

Eesti maastike fragmente

Üleskutsenäitus „Eesti maastik” tekitas retrohõngulise pealkirjaga muigeid nii korraldajate kui osalejate poolelt. Viide veerandsajandi-tagusele ülevaatenäitusele oli paljudele ilmne ja loodetavasti suunas otsima võrdlusmomente ning avardunud maastikumõiste käsitlusi. Vahepealsetel aastatel oleme otsinud maastikest „Eesti märki” (ikka muidugi rohkem Teisele, võõrale mõeldes), kujundanud küllaltki ainulaadselt riigi rahatähed maastikumotiividega, kuid nagu viitas näituse raames toimunud kõneõhtul kultuurigeograaf Helen Sooväli, ei samasta me end oma maastikega, me oleme nad ära unustanud. Unustanud maastikes leiduvate märkide ja kujundite tähenduse, kaotanud seeläbi osaliselt mälu varasalve ning eeldused kultuuriliseks seotuseks. Lootsime, et kunstnikest kohaga seotud avavad võimaluse vaadata üheaegselt nii minevikku kui tulevikku ning mõtestada kriitiliselt tänaseid protsesse: huvigruppide juhitud võimumänge, mis hakkavad kujundama tulevikumaastike ilmeid ja seal tegutsejate maailmatunnetust.

Näituse põnevaimad jutustused tekkisid tagasivaateliselt ka teoste kõrval ja ümber. Juba toimumispaik ise, Vilen Künnapu ja Ain Padriku projekteeritud ning rahvasuus nii Paabeli torniks, Korgitseriks kui lõplikult kinnistununa Tigutorniks ristitud Tartu uus kõrghoone taevasse pürgiva mahu kui ilmse pretensiooniga võimusümboli staatusele, andis märgilise tähenduse kogu näitusele. Saalidest avanevad avarad panoraamvaated jõe-, tüher-, ehitus-, magala-, kaubandusmaastikele ning torni varjunud kunstnikud loovad juba iseenesest piisavalt metafoorse kujundi.

Esinenud 35 kunstniku autoripositsioon oli piisavalt mitmekesine, kasutati mitmeid strateegiaid ja suhestumise viise: aktiivne-passiivne, moraliseeriv-eskapistlik, empaatiline-arrogantne, vastutav-põgenev. Iga kunstniku maastiku-kogemus ja ettekujutus sellest on muidugi kordumatu. Eriomaselt tajutud ning mõtestatud, mõjutatud ainukordsest elukäigust – läbikäidud ja kogetud paikadest, nendega seotud assotsiatsioonidest ja emotsioonidest, kuuldud ja loetud lugudest.  Seega oli kunstniku kogetud ning väljendatud maastik ka tema individuaalsuse, kordumatu maailmapildi peegeldus, millest siiski selitusid välja mingid üldisemad, tänast maailmavaadet ja -tunnetust iseloomustavad ühisjooned.

Ülevaatlikkusele ja teema ammendatusele pretendeerimata jäi kõlama pilt tänasest Eesti/eesti maastikust kui anonüümsest, kommertsialiseeritust, ajaloost ning mälust tühjenenust.

Valus-iroonilist otseütlemist maastike kaubastamise ning seni rahvusidentiteeti kosutanud paikade uue rolli kohta võis leida Urmas Viigi seeriast „Eesti maastik”, kus arhetüüpsed maastikutüübid olid esitletud abstraktsete turustusvahenditena. Pöördumine „pehmete väärtuste” poole on illusoorne, traditsiooniline kultuur- ja loodusmaastik on manipuleerimisvahend, osaline pöördumatu järjekindlusega toimuvates muutumisprotsessides. Rabamaastik ei ole siin ei Kakerdaja ega Meenikunna, vaid sildistatud McDonald’siga. Samasse asetub ka Mall Nukke oma kollaažidega „Eesti odüsseia I-II”: mütoloogilise hiiu tagasipöördumine „reklaamimaastikele” XXI sajandi algul, purjed pingul eurorahadest.

Võimudiskursuse raames vaadeldavate teoste kõrval ja sees teenisid publiku poolelt enim reaktsioone ühismälu kogemust peegeldavad teosed. Näituse teema konteksti paigutatuna mõjus Peeter Alliku „Unustuse hõlmas” eriti jõuliselt rahvuse traumaatilist minevikukogemust kajastava ning ohuhoiatuslikku narratiivi kandvana.

Üks võtmetöö oli näitusel Jüri Kassi „Linna piiril”: panoraamvaade tsoonideks lõhestatud tühermaale kõrghoone aknast, kusjuures selle esisele on kellegi kand jätnud murukamarat kündes küllap mingi tundepaisutuse ajel sõnumi „hullumaja”.

Näituse lühikokkuvõttes on kõrvale jäänud poeetilised maastikurepresentatsioonid, mis  jutustavad ehk omamoodi samuti kohanematusest kaasaegses ühiskonnas toimuvate protsessidega. Samas võib selline esmapilgul romantiseeritud pilk maastikule peita sootuks trööstitumat vaadet. Kõnekas on siin näituse kunstipreemia pälvinud Jüri Ojaveri teos „Metsarannas ootab sind asfalt”. Lisaks nägemismeelele ka lõhna- ja puuteaistinguid, mälestusi ja assotsiatsioone ning õõva tekitav teos: pealt samblane, seest asfaldine.

Nõukaaegsed blanketid

Ütleme ausalt: arvutigraafika jõulisest arengust hoolimata on tänapäevased bürokraatide relvad, va paprid, vägagi igavad: fantaasiavaese kujundusega, konservatiivsed ja ühetaolised. Pealegi toodetakse neid samade programmide abil tuhandetes printerites, ilma igasuguse lõbuta.

Pole siis ime, et 1949. aastal sündinud Eesti modernkunsti klassik Andres Tolts on ette võtnud just nõukaaegsed kontoriatribuudid: need vaimustavalt erinevalt  kujundatud  ja erikeelsed  formularid, kartoteegikaardid, isegi pehmed teadetetahvlid ja kõvad memotahvlid. Ja mis mõnu oleks tänapäeval sodida ja mõnitada oma halli Eesti Vabariigi võimuesindajate vahendeid? Ei suurt midagi, lihtsalt endal on lihtlabast tegemist rohkem. Nii on Tolts kasutanud põhimõtteliselt eranditult rohkem kui 15 aastat vana „makulatuuri” (nagu laulis kunagi ansambel Turist).

Ega ta ise polegi pidanud midagi nii väga juurde lisama, nõukogudeaegse esteetika tegelik efektiivsus on ammugi järele proovitud. Juba ainuüksi kiirköitja logo „Delo” on nii kõvasti üle 30aastaste alateadvusesse sööbinud, et tekitab väga huvitavaid reaktsioone. Siiski on Tolts kohati lisanud omi kergelt erootilisi, justkui banaanide mässu kujutavaid jooniseid, mis lisavad kuivale ametnikuhingele veidi patust vürtsi. Kuigi tegelikult kuivuses ei saa nüüd neid vanu dokustaate küll süüdistada. Võtame kas või selle Inturisti menüü, millest Tolts on ühe muna ja munahoidja abil teinud naljaka installatsiooni. Vanadest headest lõuendiga kaetud teadetetahvlitest on Tolts leiutanud uue omapärase tehnika, maalinud kauneid postkaarte ja sürreaalseid silte otse sellele riidele. Jabur, aga… Kusjuures memotahvlitel leiduvad näituse ainsad maalid,  abstraktsed sõgedused, kontrastiks Toltsi elegantsetele joonistele ja täiuslikele konstruktsioonidele.

Näitusel on tõesti oma tumedam pool. Nimelt leidub siin mitmeid KGB aruandeblankette, mida Tolts on ehk liigagi tõsiselt disaininud, kord musta ruudu, küll kandilise kiviimitatsiooniga.  Seega on Andres Tolts president Ilvese välja mõeldud mäluinstituudi  tarvis oma panuse andnud.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht