Jalutuskäik galeriides

Andri Ksenofontov

On’s pupp poliitiline? „Pupp on meie ühine alge, allikas ja kanal, kust kõik saab alguse ja kuhu kõik tagasi suubub. See pupp pärineb Tartust, Ravila tänavalt, majast, kuhu kanalisatsioon ei ole veel jõudnud. Pupp on selle koha energeetiline keskus. Pupp on võimu sau.” Võim on poliitika eesmärk. Mida suurem võim, seda vähem vabadust. Seepärast saavadki valitsustest nukuvalitsused ja poliitikutest puped. Kuid see pupp on antud juhul kuivklosetipoti haisulukuks asetatud valamupump Mai ja Tiina Söödi lapsepõlvekodust (näitus Kanuti gildi keldrisaalis kuni 27. I). Näitusel „Mood ja külm sõda” Kumus (14. IX 2012 – 20. I) sai vaadata Nikita Hruštšovi ja Ri­chard Nixoni vaidlust, mis puhkes 1959. aastal Ameerika näituse avamisel. Seal pumpas Hruštšov Nixonist justkui valamupumbaga lubadusi ühiselt kaunima tuleviku poole marssimiseks. Vastutasuks lõpetas Hruštšov lõnguste kiusamise. Kuid külm sõda tahtis sõdimist, sula tahtis uuesti kinnikülmutamist ning Hruštšov, kes vehkis kõnet pidades kätega, nagu oleksid tal veenvad argumendid nuiana pihus olnud, osutus pupeks, kelle asemele teine pandi.  Tänapäeval on isegi püssiga vehkides raske tähelepanu võita. On lendleht „Kuidas märgata terroristi ostukeskuses või meelelahutusasutuses?”, mis oli Ulla Juske Hobusepea galeriis näituse (9. – 21. I) teema. Näiteks on seal kirjeldatud neid, „kes jälgivad turvameeskonna tegevust, tekitavad ebatavalise situatsiooni, et näha, kuidas turvameeskond sellele reageerib”. Viimane lause kirbukirjas kõlab nii: „Kui näete araabiapärast mustade juuste ja habemega meest möödumas, siis võite igaks juhuks teada anda kohalikele ametivõimudele”. Ulla Juske mängis kõikvõimalikud ebatavalised ja kahtlased situatsioonid läbi paberpupedega ning pani musta habemega püssimehed kaerajaani tantsima. Kuid informatsiooni üleküllus teeb publiku tundetuks. Üks Ulla Juske videotest kujutabki seda, kuidas uudiste laused ridahaaval nagu kõrred heinakuhjaks kasvavad.

Harjunud ollakse, et propaganda varjab tõde. Väiksem propaganda võib ka paljastada tõdesid, mida suurem propaganda justkui varjab, kuid need tõed ise on eksitamiseks mõeldud valed. Sellises propagandat paljastavas propagandas ja kõiksugu konspiratsiooniteooriates on Tiiu Rebane ja Karl-Kristjan Nagel üritanud juba pikemat aega sotti saada. Disaini- ja arhitektuurigalerii keldrisaalis oli neil näitus „Teie armastus” („Your Love”). Wiiralti kohvikus on praegu seinas Tiiu Rebase seeria suitsu hoidvast käest. See on maaliversioon fotograafiliselt paljundatud motiivist, mis Moskva kunstinäitusel 1995. aastal näituseboksi seinu kattis, ja moodustab installatsiooni „Ots”: maailma ots ja sigareti ots. Ku-Ku klubis on vaadata Tiiu Rebase seeria huultest, mis tähthaaval „futuure” kokku veerivad. Ta otsib propaganda heinakuhjadest üksikuid olulisi märke. Salaorganisatsioonide käemärke ajab taga Karl-Kristjan Nagel, näiteks maalis prantsuse lavastaja Jean Eustache’i filmi „Ema ja hoor” („La maman et la Putain”) ainetel. Noored inimesed ajavad seal voodis juttu, tõmbavad suitsu ning žestikuleerivad nagu prantslased. Miks aga mees oma naise armukest voodist välja ei aja? Kui käežest oleks vabamüürlaste salamärk, mille vabamüürlased oma ainsaks saladuseks tunnistavadki, siis võiks see niisuguse tavatu filmiseiga tõepoolest ära seletada. Võim võib voodissegi tungida, lausa tuhatoosi. Aga mis siis, kui poliitilist võimu külvatakse sünteetiliste kiudorganismide ehk morgelloonide näol? Karl-Kristjan Nagel portreteerib ka neid. Me teame, et puppi ei ole olemas, sest seda ei ole sõnaraamatuski. Aga morgelloonisündroom on Wikipedias täitsa olemas. Kas haigust külvavad lennukid või pudeneb see mustadest araabiapärastest habemetest?

Peeter Allik esineb kunstipoliitiliste maalidega Kursi koolkonna näitusel Vaalas. Üks neist on „Mardused II ehk Kunstniku seiklused kunstiõppejõuna Eesti Vabariigi haridussüsteemis aastatel 2000–2010”. Esimesed mardused, küülikud süles ja punalaevastiku madruseülikonnad seljas, pani ta 1988. aastal pingile istuma. Täna, 25 aastat hiljem, tunneb kunstnik ise end pingile istuma pandud mardusena, aga väikene Miki Hiir loeb nurgas Žižekit. Teine maal „Palavad tervitused loomemajandustöötajatele ehk Seatapp” kordab 2003. aastal Kölnis antud etendust, kus üks tugitool tapetava sea rolli täitis. Seest tuleb igasugust kraami välja, kõik rupskid kannavad kunstiteoreetiliste võtmesõnade nimetusi, aga väikene Miki Hiir loeb ikkagi nurgas Žižekit. Polymeris esitas Anna Neizvestnova 9. I videoinstallatsiooni „Vene apokalüpsis”, kus kajastatakse kohtuprotsesse kunstnike vastu autori kogumaal. Vene kultuurikaklejad ei ole mingid Miki-Hiired, nad lajatavad lausa nagu Tom ja Jerry.

Poliitilise kommentaariga esinevad EKA nahakunsti- ja graafikaosakonna üliõpilased keskraamatukogu galerii näitusel „ssa*” (4. XII 2012 – 21. I) ehk „Saladused saavad avalikuks”. Elis Teterini töö meenutab 1996. aastal koostatud „Tallinna Lõunaväila tõhususuuringut”, kus planeeriti tänavaehitust laienduste, maan­teede ja sildade kaupa nii, et lõpptulemus tagas ka ülepaisutatud autohulga puhul sama rahuliku liikluspildi nagu nõukogude ajal. Elis Teterini töö lõpptulemus kujutab endast linnapea Edgar Savisaare portreed. Mari Maripuu raamat kirjeldab elu pärast surma interneti virtuaalsurnuaias. Kas avanevad uued turud surnud hingedega kauplemiseks? Kaiu Koll on koostanud Euroopa Liidu küsitlusraamatu, Kadi Paasik uurinud kogumispatoloogiat, Maija-Britta Laast on ajanud internetis taga elusaid inimesi, Johan Elm on aga sigitanud endale virtuaalselt tervelt viis isa juurde. Milka Tanskanen pole pannud oma raamatule ühtegi seletust juurde, mis iseenesest mõjub protestimaigulise kunstipoliitilise aktina. See on lihtsalt niivõrd ilus raamat maailmalõpust, et kui mina oleksin Miki Hiir, siis võtaksin selle pärast Žižekit lugemisjärjekorda.