Jalutuskäik galeriides
Urmas Viigi raamatugraafika Urmas Viigi raamatuillustratsioonide näitus „Assortii” arhitektuuri- ja disainigaleriis 12. III – 1. IV. Viimase kümmekonna aastaga on Urmas Viigi raamatukujundused kasvanud arvestatavaks väikeseks raamatukoguks. Ta on valinud raamatud ja autorid, mis tema enda mõttelaadi ja tõekspidamistega hästi sobivad. Kerttu Soans, Leelo Tungal, Heljo Mänd või Kadri Hinrikus on autorid, kes laste eakohaseid mõtteseoseid hästi tunnetavad, oma lapsepõlve mäletavad ja on laste maailma suurepäraselt sisse elanud, ent Urmas Viik on ka ise kirjutanud. Tema kodus on üles kasvanud (ja kasvavad üha) viis tütart. Mäletan, et ühes lastekirjanduse keskuse usutluses on ta kinnitanud, et peab oma perekoda elu suurimaks saavutuseks. Urmas Viigi raamatud on ka kaanest kaaneni tema enda kujundatud. Illustratsioonid on raamatust raamatusse vägagi erinevad, mis oleneb ilmselt raamatu sisust ja kunstniku meeleseisundist. Nii on iga tema kujundatud raamat nagu omaette maailm, kus tekst, kujundus ja illustratsioonid tunduvad olema täiesti võrdsed komponendid hästi tempereeritud tervikus. Disainigalerii näituse kaassõnas on meenutatud, et Viigi kunstnikutee jaguneb kolmeks: graafikaeksperimendid 1990ndatel, 2000ndatel alanud ning tänaseni jätkuvad installatsiooniprojektid ning 2003. aastast startinud raamatugraafika. Tõepoolest, 1990. aastail graafikanäitustele ilmunud suured eksootilised kujundid üllatasid robustsena tundunud monumentaalsusega, ent on tänaseks päris suures osas muuseumikogudesse talletatud. Ka mitmed installatsioonid ja nende komponendid on kunstimuuseumis mitmes kogus ühise nimetajaga „Lastetuba”. Elujaatav ja positiivne sõnum, mis nendega koos on tulnud, ühildub autori eluterve huumoriga ja usuga mõistuspärase ning miks mitte ka ilusa elu, disaini, elukeskkonna, lasteraamatute või mille tahes võimalikkusesse. Mulle meeldivad Urmas Viigi kujundatud raamatud väga nii tõsise, tegelikult lausa filosoofilise sisu kui samaväärse vormi poolest ja asetuvad samasse ritta parimaga, mida olen vaadanud ja lugenud omaenese lapsepõlvest saadik. Iga-aastased äramärkimised Eesti kaunimate raamatute võistlustel ning 2010. aastal kandmine IBBY (International Board on Books for Young People) illustraatorite aunimekirja kõnelevad autori eest.
Arhitektuuri- ja disainigaleriis eksponeeritud suuremõõtmelised digiprindid moodustasid mõjuva pildimaailma raamatuist nagu Viivi Luige „Tubased lapsed” (2006), Kadri Hinrikuse „Miia ja Friida” (2008), Tiia Soasepa „Jõemehike” (2009) või Leelo Tungla „Seltsimees laps ja suured inimesed” (2008).
Näitusel „Vanad muinaslood” lastekirjanduse keskuses esinesid möödunud aasta algul vendade Grimmide juubeliaastal Eesti ja Moskva parimad raamatuillustraatorid. See näitus oli eripärane oma tõsises, isegi süngevõitu meeleolus. Oli ju saksa humanistide kogutud lugude näol tegemist tõsimeelse eheda folklooriga, mis saanud oma süvatoonid kolmekümneaastase sõja kogemustest. Urmas Viigi „Rapunzeli” illustratsioonid hämmastavad oma ülimalt esteetiliste konstruktiivsete vormidega, mis nagu ümbritseksid muinasjututegelasi. Aastasadade legende kataksid nagu tänapäevased korrastatud mõttestruktuurid, mis muudavad kogu rahvaliku fantaasia ning eheda õuduse ohutuks teaduseks ja loominguks.
Ka ungari ja eesti illustraatorite ühisnäitusel on Urmas Viigilt väljas János Lackfi muinasloo „Agnes ja muundujad” illustratsioonid. Reaalsus kohtub fantaasiaga kummalisel ja ohtlikul moel, mis võib lastevõõra täiskasvanu tõsiselt segadusse ajada. Kujutlusmaailm ja tegelikkus põimuvad aga parimates lasteraamatutes ja lapsepõlves üsna tihti. Küllap on tuhandete pisiolenditega veemaailm tuttav kõigile neile, kes kunagi lapsepõlves madalas tiigi- või jõevees soojal suvepäeval tunde vee-elu on jälginud, puruvanakesi purki kogunud või ogalikke uurinud. Viigi „Jõemehikese” illustratsioonidel on see maailm lausa füüsiliselt tajutav. Laps, kes ihkab kaluriks saada, paadisillal omaette õngitseb ning on endale kaaslaseks lõbusa Jõemehikese kujutlenud, on tüdruk.
Juta Kivimäe
Sürreaalsed unelmad
Harry Jürgensi eksliibrised ja kääbusraamatud Tallinna keskraamatukogus kuni 8. IV.
Harry Jürgens on rahvusvaheliselt tuntud Saksa raamatuillustraator ning paljude eksliibriste autor. Ta lõpetas ERKI 1976. aastal ja elab samast ajast vabakutselise kunstnikuna Leipzigis. Saksamaal on ta illustreerinud 80 raamatut, nende seas on ka luksuslikke, originaalgraafikas illustratsioonidega bibliofiilseid väljaandeid. Ta on teinud kujunduse Leipzigi miniraamatute kirjastuse arvukatele kääbusraamatutele, neid hindavad raamatuhuvilised üle maailma. Harry Jürgens on loonud ofortidena pool tuhat eksliibrist Euroopa ajaloo ja kultuuri teemadel. Need on formaadilt veidi suuremad peenekoelised figuraalsete lahendustega fantaasiarikkad minigraafikateosed. Mõjutatuna Wiiraltist ja Viini uusrealistidest, samuti saksa graafikaklassikast, ka Albín Brunovskýst, on kunstnik jõudnud isikupärase sürrealismivarjundiga käsitluslaadini. Tal on palju tellimusi mitmelt poolt Euroopast, viimasel ajal ka Hiinast.
Meil on Harry Jürgensi raamatugraafika olnud väljas 2000. aastal rahvusraamatukogu isikunäitusel, seal on tema kääbusraamatuid eksponeeritud hiljemgi.
Mart Lepp