Jalutuskäik galeriides

Andri Ksenofontov, Jane Ansmann

http://www.youtube.com/watch?v=LL3B7J9f_3g August Saia ja Manfred Dubov Kalatski näitus „Taandumine” Haapsalu Linnagaleriis kuni 29. I. Mis on pildi pealkiri? Kui pilt on uks kunstniku maailma, siis pealkiri on ukselink. Kui vaatajal on kõhklusi, kuidas too uks avaneb, siis alati tasub linki proovida ehk paar sammu ligemale astuda ning pealkirja lugeda. August Sai ja Manfred Dubov Kalatski eelistavad pilte mitte sildistada. Milleks siis veel arvustusele pealkiri? Lingist piisab. Selle asemel, et kahetseda, et avamissündmusele ei jõudnud – aga kes ikka end nii kaugele vedada viitsis, kui kuusk veel ehtes –, selle asemel võib nüüd arvutisse „sirp. ee” trükkida, sealt see pealkiri kopeerida ja aadressiaknasse kleepida ning, hea lugeja, oledki näituse avaja ja vaataja YouTube’is. Ent nii nagu see arvustus ei ole päris pealkirjata, nii käivad ka kõik selle näituse pildid üldpealkirja „Taandumine” alla.

August Saia ja Manfred Dubov Kalatski piltidele tuleb kasuks, kui üritada neist võimalikult lihtsas keeles rääkida. Tundub, et seda nad pealkirjadest loobudes saavutada soovivadki: mõttelist lihtsust, arutleva mõistuse allasurumist. Ka näituse avamisel ei teinud nad pikka tarka juttu. Manfred Dubov Kalatski kommentaar oli kahekäiguline: esiteks, ta armastab elu ja, teiseks, üritab seda oma piltides väljendada. Aga August Sai, täiesti ühekäiguliselt, lihtsalt armastab oma pilte. Arvatavasti rõõmustab August Saia kohev lumi ja selle valmidus vähimalegi puudutusele sügava jäljega vastata. Võimalik, et see hoopis painab teda: „Kes ilusa lume segi sõtkus?” Niipea kui lumi ilmale tuleb, taandub see tuule ja sooja ees, tõmbab ennast hangedesse kühmu. Aga võib-olla ei ole see lumi, vaid mingi pind või väli, mis on aldis kurduma või lainetama. August Sai maalib seda sorti pintsliga, mille harjased ei ole varre otsas pundis, vaid reas nagu küürimisharjal. Selline jätab laia jälje, mis koosneb peentest omavahel mitte lõikuvatest joontest. Värv võtab triibulise faktuuri nagu Raul Meele viimasel isikunäitusel „Piir”, kus ta eksponeeritud töödel töövahendina jalapühkimismati harjaselist pulka oli kasutanud. Piiriks oli seal kahe pinna vahele kleebitud ja pildipinnast kõrgemale tõusev nöör. August Saia piir tekib seal, kus jooned ühes taktis jõnksu teevad ja pildipinnast esile kerkides või tahapoole taandudes silma petavad. Vähimgi valgus lööb need pildid lainetama.

August Sai saavutab lihtsa pinna sellega, et võõpab viimase värvikihi ühtlaselt ühe tõmbega üle kogu pildi. Manfred Dubov Kalatski võibki jääda ühte kohta pintsliga üle pusima. Ning kui lõuendit piisavalt pikalt ja rütmiliselt nühkida, nii et pausigi uude värvipotti sissekastmiseks ei jää, siis on lihtsus ja ühtlus kerged tulema. Tundub, et ta maalibki rohkem tunde järgi, kuni „nüüd aitab”. Ta ei kuluta eriti aega kavanditele, mille järgi pilt läbimõeldult ja hoogsalt alusele kanda. Mõni pilt on tal hoopis hõre kui alusjoonis. Justkui oleks ta muusika järgi pintslit liigutanud ning pala lõppedes pidama jäänud. Sõltumata autori eesmärkidest ja oskustest, on iga pilti võimalik kirjeldada eri järku pidulikkuse või pilaga. Manfred Dubov Kalatski piltide vaatamisega on üldiselt nii, et veidi vähem valgust tuleb asjale kasuks. Eelmisel näitusel Hobusepea galeriis ta isegi pimendas aknad ja peitis vaatajate eest lülitid, mis sedasi kirjeldades jätab mulje, justkui eelistaks ta pilte pigem varjata kui näidata. Ent kui pildipind on tihedalt läbi töötatud ning toon pole sellest poriseks läinud, siis on varjulisel valgusel omadus sellist värvi küllastada. Ja kus on autori lubatud elurõõm? Kui korraks kõrvale põigata, siis Pythagoras, jälgides olümpiamänge, jaotas inimesed kolmeks: esiteks need, kes võistlevad; teiseks need, kes kõiksugu toidupoolist ja muud vajalikku müüvad; kolmandaks need, kes võistlusi pealt vaatavad. Kolmandad, nende seas Pythagoras ise, on kõige eelistatumas seisundis. Vaatemäng ja üldse kõik vaateline on ligitõmbav siis, kui pakub vaatajale vaatekoha, kust näeb vaevata palju ja hästi, kus ei väsi ega talu mingit ebamugavust, kus viibides tunneb, nagu elaks täiel rinnal. Nagu kinosaalis plaksumaisiga filmi või võrkkiiges jaheda õllega loojakut vaadates. Manfred Dubov Kalatski elurõõm paistab selline, nagu kõõritaksid kiirabiauto aknast tilguti tagant kodukandi möödavilksavat majanurka või põllusiilu. Nagu ärkaksid pärast uusaastapidu madala voodi all, suu paks, kael kange, liigutada ei saa ja märkad oma teretulnud sõpra või kallist pereliiget teleka ees tukkumas või külma kohvi ja aspiriiniga lähenemas. Sinna on Manfred Dubov Kalatski taandanud vaataja vaatekoha, et saaks aru, kui ilus elu tegelikult on. Mõlema autori pildid on väheke hullud, millega üks kunstinõue on täidetud.
Andri Ksenofontov

Marta Stratskas uputab

Marta Stratskase näitus Draakoni galeriis 3. – 14. I.

Tere, kallis Sirbi toimetus!

Kui ma mobiiltelefoniga Draakoni galeriisse jõudsin, oli uputus juba alanud. Minust vasakut kätt, kohe sissepääsu kõrval, oli kahel suureformaadilisel pildil kujutatud tormises meres uppuvaid õnnetuid. Selle vastasseinas paistis üks veelgi suurem rahuneva mere pilt, aga kõik õnnetud olid juba õnnelikult uppunud. Ma ütleksin, et raske oli Marta Stratskase piltide pealkirju välja lugeda, sest juba esimese vaatamisest jäin merehaigeks. Tuikusin taas uksest välja ja helistasin galeristile Elin Kardile, aga too oli välismaal ja kuuldavus nadi. Kunstnikult endalt kuulsin, et kõikidel piltidel on ühine pealkiri. Kahetsen, et plakatit aknal ei lugenud, sest näituse pealkiri on ka hoiatuseks. Taas galeriisse sisenedes lõi mul esimesest pildist laine üle pea ning pillasin telefoni. Kui ma vees rabelesin, et põrandapinnal püsida, märkasin aknalaua all avamisest jäänud boolikaussi, kulpi ja tühja mineraalvee pudelit. Need päästsidki mu elu ja selle kirja toimetusele. Kui ma nüüd jälle pinnale kerkides, mobiiltelefonita, see-eest aga 1,5-liitrise plastpudeliga, Draakoni galeriisse tagasi jõudsin, olin õnneks rahuneva mere pildi tsooni sattunud. Ja ülevalt vaatab mind paavst kaastundlikult kohkunud pilguga, ehk saadab ta mulle päästeingli või -kopteri järele – see sõltub sellest, millise sajandi tema portreed on tsiteeritud. Boolikausis end sisse seadnud, küünitasin kulbiga mööda hõljuva pressiteate järele: „Ja vesi võttis võimust ning seda sai maa peal väga palju. (1Ms 7:18)” oli pealkirjaks. Nüüd sain esimest pilti ohutust kaugusest vaadelda. Kõigepealt tahan öelda, et Marta Stratskase töö kinnitab sellisel täiesti uuel originaalsel moel, et maalikunsti on palju parem vaadata eemalt kui lähedalt. Sest kõik need lähedalt näha mõttetuna tunduvad plekid ja jutid, mille üle kriitikud ikka aasida on armastanud impressionismist viimase ismini, XIX sajandi lõpust XXI sajandi alguseni, moodustavad parajalt distantsilt mõjuva pildi, mille sisu üle ei pea juurdlema nagu ristsõna kallal. Marta Stratskas on üks viimase aja seda sorti ekspressionistlikkemaalilisi maalijaid, kelle piltidel on kujutatav äratuntav: nii nagu inimesed mitmesugustes anatoomilistes rakurssides, nii ka tabamatu tühi merepind ise, mille all ma praegugi triivin, kulp mõlaks. Ta ise tunnistab baroki mõju, kusjuures tema sümpaatia kaldub hilisbaroki manerismi poole, kus kujutatakse võimalikult rohkem inimesi võimalikult lendavas, langevas, ujuvas ja uppuvas asendis. Tõepoolest, Michelangelo Merisi da Caravaggio mõju on tuntav. Ühel pildil tsiteeritud merehädalise pead Théodore Géricault’ maalilt „„Medusa” parv”, aga oranžid vood viitavad pigem laavamerele. Nüüd on veel üks kunstieeskuju ja õpetaja kuivale maale kasvanud, tema mõjud on samuti näitusel tuntavad. See on Jaan Toomik, kelle pingeline kompositsiooni- ja kirgas värvikäsitlus, samuti ideekeskne teemavalik omakorda kadunud Jaan Paavle omaga sarnanevad. Marta Stratskase autori-krohvitehnika reljeefsete pindade loomisel sarnaneb ka Jaan Paavle armastatud paksu pahtliplastikaga õlimaalides. Vaadates saali vastasnurka jäävaid pilte rahule uhutud ujujatest tekkis tunne, et pärast kõiki seiklusi jõuab ka kaasaegne kunst vahel suure, geoloogiliselt määramatu vanusega suure kunsti randa. Ja siis märkasin eemal veel ühte parve triivimas. Vahemaa oli suur, aga mulle tundus, et seal vaidlesid kaks kuraatorit ja üks varahoidja, kelle jalg järgmisena ära süüa. Palun lugege kuival maal kõikide galeriide töötajad üle, ma olen veendunud, et mõned mehed ja naised on üle parda. Haistan aktuaalse loo materjali.

Litsentsileping selle loo eest pange palun pudelisse, milles kiri saabus, ning need poolteist liitrit peaksid mahutama veel paari villaseid sokke, purgitäie Salvesti seljankat ja mõne ristsõnavihiku. Jätke ka natuke õhku sisse, et pudel ära ei upuks, sest merepõhjas on pudelposti levi halb.
A. K.

Toit kui ahvatlus ja kui katastroof

Näitus „Toit” Võru Linnagaleriis 20. XII – 19. I, kuraatorid Jana Huul ja Andrus Raag.

Võru Linnagaleriis lõppes möödunud neljapäeval neljas, spetsiaalselt selle paiga tarvis koostatud kuraatoriprojekt. Esimene kuraatorinäitus oli „Kiri” (2009–2010), teine Võrumaalt ehk, nagu nad ise täpsustavalt on nimetanud, VanaVõromaalt pärit kunstnike ühisnäitus „Kos sa olõt?” (2010). Kõiki kolme on kureerinud Võru Linnagalerii galerist Jana Huul ja kunstnik Andrus Raag. Spetsiaalselt Võru tarvis tegid Ado Lill ja Ly Pähkel maalikunstnike liidu näituse „Vaba kava” (2009).

Maalikunstnike näitust külastas üllatavalt palju rahvast, see oligi, nagu on öelnud Jana Huul, üks esimesi märke, et võrukaid huvitab rohkem ühisnäitus, kus saab vaadata ka nende kunstnike teoseid, kes muidu isikunäitusega sinna ei jõua. Võru oma kuraatoritele on see andnud hea organiseerimiskogemuse, oskuse suures mahus eripalgelisi töid tervikuks paigutada. Vana-Võromaa näituse ajal osutas nüüdne tallinlane, Räpinast pärit Leonhard Lapin, et esimeselt ühisnäituselt oli jäänud välja mitmeid aktiivseid kunstnikke. Järgmisele väljapanekule on kavas haarata kõik, nii mujal Eestis kui ka välismaal elavad Vana-Võromaal sündinud kunstnikud. Näitus „Kiri” läks edasi Tallinna rahvusraamatukokku, „Toit” tuleb kevadel Tallinna Tami galeriisse.

Äsja lõppenud „Toidu” projekti puhul olid kuraatorid ise rõõmsad noorte kunstnike osakaalu üle. Ega ka vaatajate nappuse üle just kurta saanud, kuigi näitusel tekkis poleemika kunsti sündsuse üle ning vaatajate enamik hindas endiselt ikka ilusaid värvilisi maale, nagu võib külalisteraamatus lugeda. Installatsioonid tekitasid vastakaid tundeid ja arvamusi, isegi nõutu küsimuse „kas see ongi nüüdiskunst?”.

Enam kui 50 kunstniku tööd olid jaotatud kahele korrusele. Alumisel korrusel oli mõnus, pisut naivistlik ja küllalt värviküllane väljapanek. Ilmar Kruusamaa hiiglaslike Eesti rediste, Kalli Kalde malbes laadis isuäratava arbuusiga maali kõrval olid väljas ka näituse avamisel spontaanselt valminud mehhiklasest kunstniku-koka Leno Morfini suuremõõdulised ja vürtsised tööd (palju ookrit ehk karrit ja garneeringuks paprikapunast). Päris teravmeelne oli ka Tanel Tolstingu mänguväljakuga maal: värvilised plastikmoodulitest ronimistorud ja liumägi kõrvuti kollaseks võõbatud lattaiale lahti keritud okastraadiga. See teos oli üks neist, kus toiduteemat oli käsitletud metafoorilises mõttes.

Ülakorruse kaks näitusesaali oli täidetud pisut morbiidsevõitu töödega, teemadest valitsesid alkohol, narkootilised ained, mullatoidul kirjanikele kaetud õhtusöögilaud (Evi Pärn). Suur saal oli aga nii ideedest kui ka tööde sünergiast lausa paks: Liis Tamme meelate puuviljadega, Anke Oksa isuäratava juustuvalikuga tööd, Tähti Roosalu maailma meisterkokale köidetud retseptiraamat, kui tuua vaid mõned näited. Õhus hõljuvad seeneniidid olid ühendanud Anna Hintsi mullatoidurestorani ja buliimiat käsitlevad tööd musta leiva ning kala kujutavate monumentaalsete söejoonistustega. Värskendavalt mõjusid Per William Peterseni kompositsioonid ja Gaidy Kesa väikseformaadiline, ent mõjus „Koeratoit”.

Diana Allas oli käsitlenud toiduahela lõpus toimetavaid putukaid ja mikrovorme: ta oli need asetanud võluvasse pakendisse, osutades pealispinna varjus peituvale ohule. Allas ei olnud ainuke, kes käsitles ökoloogilise katastroofi temaatikat. Noortel kunstnikel jätkus sotsiaalset närvi.
Jane Ansmann, Võrumaa (kultuuri)lemb