Jalutuskäik galeriides
Emeriitprofessor metropolis Jaak Soansi installatsioon „Balti vaksal” Metropoli galeriis 18. II – 3. III. Näitused Tallinna kõige väiksemas galeriis Vana-Kalamaja 46 on muutumas omamoodi fenomeniks ajal, mil mitmed suuremad kunstiinstitutsioonid kipuvad jäiselt tarduma. Kuueruutmeetrine vanaaegse akna ja ammuse mustrilise tapeediga ruum on osutunud sobivaks keskkonnaks juba mitmetele ideeprojektidele. Omajagu süüd on kindlasti ka elujõulisel kunstnike koloonial, kellele omanik on andnud vana maja restaureerimiseni kasutada. Koloonia südame moodustavad karastunud isiksused on toonud Non Gratast kaasa sealse liberalismi. Ent nii, nagu koloonia majalised on eri vanusest ja huvidega, nii on seda ka Metropoli idee. Jaak Soansi Balti vaksali lähedusest hinge saanud raudkonstruktsioon on tegelikult väike väljakutse arutelus avalike skulptuuride koha üle nüüdiskultuuris, aga ka arutelus skulptuuri muutuva olemuse üle. Ühena vähestest eesti kujuritest on just Soans suutnud aastakümnete jooksul poetiseerida Eesti monumentide materjalina nii pronksi, graniiti kui ka terast. Ent teiselt poolt on just Soans end korduvalt tõestanud kontseptuaalse kunstnikuna, kes on sammunud aastaid oma aja võimalustest ja arusaamadest eespool.
Ta on paarkümmend aastat elanud Suur-Patarei asumis ja tunnetab omakandi kiirelt muutuvat ümbrust ehk paremini kui keegi teine. Balti vaksal ja sellega kaasnev õhustik on Kalamaja ja Pelgulinna üks olulisemaid dominante. Balti vaksal on omaette tänaseni suuresti venekeelne maailm mõistetamatu kõrgema sfääri, rööbastel liikuva koliseva tegelikkusega ja sellega, mis jalgu jäädes minema heidetakse. Üks terviklik maailm ongi omajagu mõistetamatu ja lõpuni äraseletamatu asi. Näituse avamisel loeti ette eesti kirjandusklassika ühte parimat dialoogi: Põrgupõhja Jürka ja kirikuõpetaja vestlust sellest, kust inimene siis ikkagi maa peale tuleb ja kuhu tal on lootust pärast õndsakssaamist (või mitte saamist) edasi pääseda. Sorge, Tuutu ja Meeland Sepp kuulutasid maailmale, et Tammsaare monumendi autor on püstitanud kineetilise monumendi Balti jaamale, mis kunagi minevikus, pärast esimese veduri Tallinna saabumist 1869. aastal käivitas XIX sajandi paekivise tööstus-Tallinna kasvu.
Soansi installatsiooni võib vaadelda ka poeetilise katsena luua väike muinaslugu kahest vastandliku märgiga jõust, mis liiguvad rööbastel teineteise poole, jättes endast tapeedile selgeid varje. Kokkupõrget seekord ei toimu, sest nende vahele on asetatud šlagbaum. Üks on vinge isane metallmoodustis ja teine graatsiliselt kurviline olend. Võib-olla Anna Karenina.
Juta Kivimäe
Kärg-, tuum- ja suurperekond …
Näitus „Perekond” Võru Linnagaleriis kuni 15. III, kuraatorid Anna-Stiina Treumund ja Jaanus Samma.
Näituse kuraatorid Anna-Stiina Treumund ja Jaanus Samma on kontseptsioonis toonud esile kaks olulist momenti. Esiteks, et „majanduskriis on toonud ühiskonnas eriti tugevalt esile perekonna tähtsuse. See sotsiaalne üksus on toiminud paljudele puhvrina, hajutanud ebavõrdsust ja pehmendanud lööke. Pere emotsioonidel põhinev toimimisloogika on saanud vastukaaluks majanduslikule pragmaatikale”. Teiseks: „LGBT inimeste pered on traditsioonilisest perekonnast erinevad, mistõttu võivad nende perede liikmed kogeda ühiskonna eri tasanditel nii vääritimõistmist kui ka halvustamist, aga ka otsest diskrimineerimist.”
ENEKEses (1984) on perekond defineeritud järgmiselt: „Perekond – abielus mees ja naine (koos laste ja sageli ka oma vanematega), kel on ühine majapidamine”. Google’is (2012) võib lugeda: „Perekond on lähedaste ja üksteisest sõltuvate isikute kooslus, kes jagavad teatud väärtusi, eesmärke, ressursse ja vastutust otsuste suhtes nagu ka kohustust üksteise suhtes”.
ENEKEse ehk siis traditsioonilise peremudeli tõlgendust näeb Epp Kubu fotoseerias „10 tundi minevikku”: perekond istub õhtul ühises toidulauas, pereema vaatab aknast välja, sest keegi justkui liigub hoovis. Kes on see keegi? Armuke, eelmisest abielust poeg, tütre kaasa? Ka Kiwa fotod käsitlevad samasugust mudelit. Esmapilgul ei tekita väikeseformaadilised õnneliku pere pildid küsimusi, kuid põhjalikumal vaatamisel näeme vanuselist vastuolu. Eelmise sajandi definitsioon on küll range sugu määrama, kuid unustatud on vanus ning õnneliku perekonna püsimajäämise tähtsus.
Praeguses ühiskonnas on meedial suur roll väärtushinnangute kujundamisel. Sageli kirjutatakse perekonnamudelitest, pereprobleemidest ning võimalikest lahendustest. 2010. aasta Eesti Keele Instituudi sõnavõistlusel jäi sõelale Kristel Kärneri uus sõna „kärgpere” ehk „pere, kus on sinu-minu-meie lapsed”. Selle sõnaga saab tähistada uuemat perekonnatüüpi.
Marcel le Crami seeria „Kas see on perekond?” mustvalged lihtsa kujunduse ja arusaadava pildikeelega plakatid kujutavad mitmesuguseid peremudeleid. Interaktiivseks teeb teose küsimus „Kas vaatleja jaoks on perekond 1984. aastal defineeritud mudel või peab ta õigeks kärgperekonna kooslust?” ja sellele oodatav vastus. Kunstnik kutsub üles hindama ka samasooliste perekonna mudelit, mis näib meie ühiskonnas veel võõra ja õõvastavana. Katia Weber Piscitelli plakat „Euroopa Liit kui perekond” pole niivõrd kunstilise väärtusega, küll aga informatiivne. Punasega on märgitud Eesti ehk paik, kus samasooliste partnerlust ei tunnistata.
Lauri Lihten-Haaveli linoollõiketehnikas graafikateosed on jõulise käekirjaga ja inforohked, kunstnik on kasutanud rohkesti sümboleid ja karikatuurseid näoilmeid: näeme armastavaid mehi, nende rõõme ning süütuid ja puhtaid tundeid. Kuid nende ümber on lärm, viha, raev, õlised masinad, pikkade jalgadega naised, jumal, ristid. Pingestatud kujundikeele tõttu avaldab teos muljet ja jääb meelde. Helin Tikerpuu teosel „Surm lahutab” on tasakaalukas ja harmooniline meespaar. Neid ei ümbritse lärm, viha ja raev, mis ängistas eelmise teose armastajaid. Mustvalged teosed ei pööra tähelepanu niivõrd välisele ilule, kuivõrd sisulisele olulisusele, armastusele, hoolivusele ja lugupidamisele. Need suhted ootavad teistelt eelkõige solidaarsust. Lilli-Krõõt Repnau teosel „Õnnelik perekond” on kujutatud rõõmsa mehe embuses naerusuine naine ning nende ühine koer, kolmekesi istutakse sillerdavas looduses, nende kohal on vikerkaar. Majanduslikel ja karjäärikaalutlustel jäetakse lapsed tagaplaanile, pigem võetakse lemmikloom. Vikerkaare ja vihmavarju all võivad lähedust otsida ka alasti mees ja naine. Sajuses ja pisut sünges sinises taevas laskub otse vihmavarjule vikerkaar, mis oleks justkui valgustuskiir taevast noorte peale. Sellise kujutluse perekonnast on maalinud Kristiina Pärk.
Näitus on mitmekülgne nii visuaalses kui ka sisulises plaanis. Pedagoogikat õppinuna näen just sellel näitusel võimalust rääkida lastele mitmesugustest peremudelitest. Me ei saa jääda eelmise sajandi tõekspidamiste juurde, korjata näitusesaalist informatiivsed voldikud geidest ja lesbidest, nagu seda tehti Võrus. Vabadus valida endale meelepärane kaaslane, olenemata soost, on ju demokraatlikus riigis lubatud. Kuid väikeses linnas on antud teema veel tabu, seda eitatakse, põlatakse, selle üle naerdakse.
Jana Huul
Rohmakad sotsiaalsed fragmendid
Kadri Nikopensiuse näitus „Puiestee tn” Tartu Kunstimajas kuni 11. III.
Eelmise aasta kevadel said Tartu Kunstimaja suure galerii enda valdusse Manfred Kalatski ja Marta Stratskas, kellest viimane õppis siis EKA bakalaureuseõppes. Neil õnnestus see ühe teise näituse ärajäämise ning Kaido Ole eestkoste tõttu. Nii Kunstimaja galeristi Indrek Grigori kui ka minu arvates oli see üks meeldivamaid ja värskendavamaid 2011. aasta üllatusi.
Vaid kuu aega hiljem sai samades ruumides keset Tartu ülikooli maaliosakonda tabanud segaseid sündmusi nädal aega vaadata I ja II kursuse kompositsioone (juhendaja Jüri Kask). Selle valiku tipuks oli Kadri Nikopensiuse Tartu vaadete mosaiik, mis tervitas külastajaid sissepääsu vastasseina aukohal ning mõjus pigem läbimõeldud ühiskondliku kommentaari kui õppetöö raames valminud harjutusena.
Antud töö ning Nikopensiuse esinemised grupinäitustel (viimati Tartu kunstnike aastalõpunäitusel) oli ka põhjus, miks Kunstimaja komisjon otsustas kevadel bakalaureusekraadi kaitsvale noorele kunstnikule anda võimaluse eksponeerida oma töid väikeses galeriis. Ma ei arva, et kunstnikule, kes alles kunstiharidust omandab või pole ennast tõestanud, ei tohiks anda n-ö institutsionaalsetel pindadel näitusevõimalust, kuigi usun, et sellise valiku tegemine on seotud suurema riskiga.
Kadri Nikopensiuse maalid on Tartu Ülejõe reaalsuse fragmendid, mis on kahtlemata samavõrd spetsiifilised kui Supilinn, Ropka või Veeriku tegelikkus. Kunstnik on puhtpraktilistel kaalutlustel maalinud fotode järgi, juhuslikult dokumenteerivale fotograafiale iseloomulik kadreeringu voolavus ja kompositsiooniline ebaühtlus on leidnud tee lõuendile. Kuna näitus koosneb viiest eraldiseisvast maalist ja ühest suuremast kuuelõuendilisest kompositsioonist, mis toimib pigem kollaaži põhimõttel, siis tuleb see juhuslikkus eriti välja üksikute maalide, kaadrite puhul.
Iga pilt on nii dokumentatsioon kui ka jutustus. Nikopensius on eemaldanud oma maalidest romantika, mida Tartu kui väikese ja puust linnaga seostatakse. Meie jutustaja on pigem osavõtmatu vaatleja, kes märkab ainult sümptomeid, kuid kellele süsteemi sisemine loogika jääb mõistmatuks.
Nikopensiuse tugevuseks on mitmeosalised kompositsioonid, mis lubavad tema jutustustel saavutada sügavuse ja kaleidoskoopilisuse. Üksikute lõuendite puhul jääb ta pigem näpuga näitava sotsiaalse kommentaari tasemele. Kuna ta laad on pigem üldistav, siis on piltide suur formaat pigem õigustatud, sest üksikkaadrite üllatusmoment ja värskus kaovad suhteliselt kiiresti. Pooleldi avatud rohmaka joonega aiavärav, mille kujutamisel puudub valguse ja varju mäng ning koloriidi emotsionaalsus, jääbki vaid silmanurgast nähtud detailiks, mis ei kutsu sind järgmist sama seeria lõuendisse vangistatud hetkemuljet ootama või otsima.
See on ka põhjus, miks osutasin artikli alguses veel lõpuni valmimata kunstnikele võimaluse andmise riskile. Nikopensiuse pagasisse kuulub praegu käputäis suuremaid kompositsioone ja rida üksikuid maale. Sellise valiku põhjal ongi ühtlaselt hea näituse tegemine keeruline. Oma lõputöö on ta plaaninud maalida sõjateemal, mis seostuks eelmise suve Tartu kunstnike ülevaatenäitusel eksponeeritud triptühhoniga „Isadepäev Tartus”. Olen selle juba praegu enda jaoks broneerinud kui ühe sellekevadiste lõputööde võimaliku tipu, kuid võimaluse, et Nikopensius mind üllatab, mida ma noorte äsja laia kunstimaailma astujate puhul äärmiselt oluliseks pean, olen ma juba peaaegu maha matnud. Ja seetõttu on see Kunstimaja näitus rohkem karuteene: pooleldi valmis üleküllastus pigem summutab tippe ja tõstab esile vajakajäämisi, kui tekitab järgmine kord ootusärevust.
Peeter Talvistu
Milvi Torimi tagasivaade serigraafiale
Milvi Torimi näitus „Tagasivaade. Serigraafia 1972–1984” Vabaduse galeriis kuni 13. III.
Siiditrükk jõudis Eestisse 1970ndate algul. 1960ndail oli selle tehnika noppinud üles popkunsti suurkuju Andy Warhol ning iseäranis tema Marylin Monroe’ seeria tekitas selle tehnika vastu laialdase huvi. Väikese nihestusena hakati Eestis tegema siiditrükis mitmeteistkümne värviga maalilisi ja ülikeeruka struktuuriga töid. Siiditrükki (eesti keeles vahel nimetatud ka sõeltrükiks) on viljelenud silmapaistval tasemel Raul Meel, Leonhard Lapin, Mare Vint, 1970ndate lõpul ja 1980ndail ka Saksa DVs õppinud plakatikunstnikud. Väljapaistvaim selle meediumi esindaja oli Malle Leis, kelle jäljendamatuid kuni 18 värviga serigraafiaid trükkis tehniliste finesside meister Villu Jõgeva lausa XXI sajandi alguseni.
Milvi Torim jõudis selle tehnika juurde eelkõige tänu Malle Leisile, nende sõprus algas juba õpinguaastail. Malle Leisi tööd ja ka tehnilised nõuanded ongi olnud Torimi 18 aastat kestnud serigraafiaperioodi ajend. Ta alustas serigraafiatega aastal 1972, esines nendega esmakordselt vabariiklikul ülevaatenäitusel 1973. aastal, lõpetas selles tehnikas lehtede trükkimise 1984. aastal, mil sündis poeg. Praegu tunneme küll teda eelkõige akvarellisti ning raamatukujundaja- ja illustraatorina. Mürgiseid nitrovärve, mida tol ajal isegi maski kandmata ateljees (ja ka korteris) kasutati, segati õlivärviga, läike mahavõtmiseks lasti õlivärvidel paberite vahel „tõmmata”, kapronvõi nailonriidest raamile pingutatud ekraane puhastati nitrovärvist mitte vähem mürgise lakibensiiniga. Torimi sõnul kasutas ta ka trükikojast saadud trükivärve. Värvisegu aitas pastoossemaks ja läiketumaks muuta ka hambapulber. Tollased siiditrükiekraanid tuli samuti ise teha. Torimile valmistas need tema kuldsete kätega isa. Kummi saadi peamiselt tutvuse kaudu kingsepatöökodadest.
Milvi Torimi serigraafiatehnikas (kuni 11 värviga) natüürmordid ja maastikud pälvisid omaaegses kriitikas positiivse äramärkimise. Tugevate dekoratiivsete värvipindadega serigraafia võimaldas tehniliselt selgepiirilisi kontrastseid kujundeid, ajastule omaseid üldistavaid lahendusi, ent ka pindadest esileküündivaid värvipuänte. Omaaegses suhteliselt värvitus keskkonnas rõõmustasid serigraafialehed eredate selgete värvidega ning olid seetõttu tollaste ostjate maiuspala. Kohe pärast ERK I lõpetamist Eesti Raamatu kirjastuses kujundaja ja illustraatorina alustanud kunstnikule pakkus serigraafia võimaluse teistmoodi mõelda.
Vabaduse galerii näitusel on väljas ka varem eksponeerimata tööd, mida pole küll palju, aga mis toovad esile kunstnikule olemusliku. Erinevalt tollastest kaaslastest viljeles Torim keerukaid abstraktsioone ja intensiivse dünaamikaga maastikumotiive.
Praegu mõjuvad tema peente värvilahendustega siiditrükid romantiliselt ja elamuslikult. Kunagine mälestus 1970ndate siiditrükkide ebatavalisest värvirikkusest võib valmistada praeguses reklaami värvikülluses isegi väikese pettumuse, kuid Torimi tollased tööd on igal juhul meie kunstiajaloo ilus täiendus.
Juta Kivimäe