Jalutuskäik galeriides. Kaduva maailma jäädvustaja

Annika Toots

Jüri J. Dubovi isikunäitus „Viimane aeg. Graafika ja foto” Vabaduse galeriis 26. I – 7. II . Jüri J. Dubov on graafikaga tegelnud juba aastakümneid, fotograafiaga põhjalikumalt 2003. aastast – mõlemad meediumid on tema jaoks eri põhjustel väga olulised. Väljapaneku graafika osa koosnes geomeetrilistest algetest moodustatud kompositsioonidest, mis pärinesid nii 1980. aastatest kui ka praegusest ajast. See näituseosa oli Dubovi sõnul talle endale emotsionaalsem ja isiklikum. Väljapaneku teise osa moodustasid rohkem kui 300 fotojäädvustust, ajavahemikust 2003–2011 ning kujutavad suuremas osas tuntud kultuuritegelasi. Dubovi sõnul on enamik fotodest tehtud näituseavamistel, kus tuntakse ennast vabalt. Osa fotodest on tehtud ka ateljeedes, sest talle on alati huvi pakkunud kunstnike töökeskkond. Dubovi portreede eripära on see, et tal on õnnestunud jäädvustada hetked, mil portreteeritavad ei seisa fotoobjektiivi ees kramplikus poosis. Tabatud hetked on vahetud ja inimesed on fotodel sundimatud: vajunud mõttesse, muigavad omaette, peavad kõnet, suhtlevad tuttavatega, žestikuleerivad, pildistavad jne. Fotole on tabatud näiteks Mare Mikoffi sõrmevibutus, Inge Tedre puuriv pilk, Harry Liivranna kerge samm üle barrikaadide, mõttesse vajunud Mart Juur, pildistav Jaan Klõšeiko, oma loomingut esitav Kristiina Ehin. Paljud inimesed on aastate jooksul mitmeid kordi Dubovi objektiivi ette sattunud ning fotode kaudu on näha aja kulgemist ja inimeste muutumist. Kultuuritegelaste kõrval on Dubov jäädvustanud ka linnaruumi ja loodust ning nendes toimuvaid muutusi. Tähelepanu keskmes on alati detailid ja sekundi murdosa jooksul kaduvad hetked. Ilmselt tuleneb rõhuasetus detailidele mingil määral ka Dubovi elukutsest ning tööst peakunstnikuna. Tema fotoloomingu ülevaadet iseloomustab 300 foto seast ehk kõige paremini linnu tiivasirutuse jäädvustus, sest nii nagu tal on õnnestunud tabada see kordumatu hetk, on ta tabanud samalaadsed hetked ka inimeste puhul.

Dubov kogub oma fotode kaudu inimesi, teisalt aga hetki, mis kronoloogilisesse järjestusse seatuna näitavad aja pöördumatut kulgemist. Kuna portreede all on kirjas nii nimi kui ka kuupäev, on tegemist mingil määral ka entsüklopeedilise ettevõtmisega. Niisugune kroonikutegevus on Eestis üsna pika traditsiooniga ning Dubovi fotoportreed saab paigutada samasse kategooriasse Jaan Klõšeiko, Kalju Suure või Jüri Haini töödega, kes kõik on jäädvustanud loomeinimesi ja kultuuritegelasi. Dubov on fotograafiaga professionaalsel tasemel tegelnud alles 2007. aastast, kuid tema töödes võib märgata fotoajakirjanduse rajajalt Henri Cartier-Bressonilt pärinevat „otsustava hetke” printsiipi, mis on olnud eeskujuks ka varasematele Eesti kultuurielu kroonikutele. Digitaalse fotograafia abil on õige hetke tabamine muidugi mitu korda lihtsam kui eelmisel sajandil, kuid põhimõte jääb samaks – teha pilt spontaanselt, nii et inimene ei märkagi, et teda pildistatakse.

Kunstniku enda sõnul ajendab teda pildistama uudishimu ja teiselt poolt missioonitunne, mis õhutab kaduvat maailma jäädvustama. Nagu tema fotodelt näha võib ja nagu ta ka ise tõdes, toimuvad juba kolme aasta jooksul suured muudatused, mis kõige paremini tulevad esile just fotode kaudu. Dubovi sõnul ei paku talle põnevust mitte ainult pildistamine, vaid tänapäevale väga iseloomulikult ka jäädvustuste hilisem arvutis töötlemine. Tema fotod on nostalgiahõngulised, teiselt poolt aga kurioossed, nagu kärbsed merevaigus, ning tuleviku mõttes kindlasti väga olulised, sest koos inimestega on fotodele jäädvustunud ka pidevalt muutuv meie aeg.