Jalutuskäik läbi elusügise

Riia nüüdiskunsti festivalil „Survival Kit“ on võetud lähivaatluse alla hoolitsuse osa ühiskonnas, kus hoolitakse vaid võimekusest.

ALEKSANDER METSAMÄRT

Läti Kaasaegse Kunsti Keskuse XII nüüdiskunsti festival „Survival Kit“ Riia majamuuseumides – Jānis Akuratersi, Krištjānis Baronsi, Rainis ja Aspazija, Jānis Rozentālsi ja Rūdolfs Blaumaņise, Andrejs Upītise, Ojārs Vācietise, Roman Suta ja Aleksandra Beļcova ning Eduards Smiļģise muuseumis ning Neiburgsi hotellis kuni 31. X. Kuraatorid Övül Ö. Durmușoğlu ja Joanna Warsza, kunstnikud Oreet Ashery, Dineo Seshee Bopape, Pauline Curnier-Jardin, Oskar Dawicki, Vika Eksta, Ieva Epnere, Giorgi Gago Gagoshidze, Kaspars Groševs, Johanna Hedva, Gözde İlkin, Dagna Jakubowska ja Joanna Gawrońska-Kula, Gülsün Karamustafa, Flo Kasearu ja Elīna Vītola, Eva Koťátková, Ieva Kraule-Kūna, Anda Lāce, Warren Niesłuchowski ja Simon Leung, Felicita Pauļuka, Ingrīda Pičukāne, Mia Raadik, Anna Salmane ja Jenna Sutela.

Vananemise teadvustamises pole midagi seksikat. Hülgeküttidest põhjarahvad olid omal ajal leidnud sellele lahenduse: vana hõimuliige läks ennastohverdavalt vabasurma. Sootsiumina pole me enam küll sellel tasemel, kus inimese väärtust hinnatakse selle järgi, kas ta suudab hülgeid püüda või mitte, kuid XXI sajandi teisel aastakümnel tuleb tunnistada, et elame vananevas ühiskonnas ja kaldteede ehitamisest ainuüksi ei piisa.

Läti Kaasaegse Kunsti Keskuse korraldatud nüüdiskunsti festivali „Survival Kit“ ehk „Ellujäämise varustus“ teemad on seotud hoole ja hoolivusega, koos nende taustal roomava kaduvusega. Kuidas võtta elust osa, kui keha ei jõua enam tahtele järele? Olla mängust väljas? Festivali kuraatorid, Berliinis elavad ja tegutsevad Övül Ö. Durmușoğlu ja Joanna Warsza on kunstnike kõrvale selle üle mõtisklemiseks kaasanud ka festivali asukohad – Riia majamuuseumid. Kuraatorid peavad majamuuseumi all silmas memoriaalmuuseumi (ingl memorial museum). See on jalutuskäik läbi elusügissue, mitte niivõrd kunagiste kultuuritegelaste kodude külastamine.

Näitust on samavõrd huvitav vaadata nii kunstinautleja kui ka museoloogi pilguga. Üheksast asupaigast kaheksa on muuseumid, neist omakorda on valdav enamik kultuuritegelaste majamuuseumid. See on nagu meie projekt „Kunstnikud kogudes“, ainult ühtsema kontseptuaalse vitsaga löödud.

Kuigi kohati torkab silma muuseumitöötajate nüüdiskunstivõõristus, on erakordselt võluv, kuidas kunstiteosed loovad majamuuseumi ekspositsioonile hunnituid kontrapunkte. Näiteks Jānis Akuratersi muuseumis mõtestavad Ieva Kraule-Kūna, Johanna Hedva ja Dineo Seshee Bopape ümber nii majamuuseumi olemuse kui ka romantilise luuletaja Jānis Akuratersi esteetilist väärtusmaailma. Meie muuseumirahvas peaks katsuma jõuda Riiga veel enne oktoobri lõppu, sest see, mida seal näha saab, on selles vallas tõesti inspireeriv.

Flo Kasearu lahkab koos läti kunstniku Elīna Vītolaga Eduards Smiļģise teatrimuuseumi krundi spetsiifikat.

Monta Kaiva Konovalova

Järjestus. „Survival Kitti“ haaratud muuseume võiks väisata kataloogis toodud järjekorranumbrite järgi. Kataloogi saab laadida alla internetist, aga seda võib küsida ka näitusepaikadest. Tasub aega varuda, kuid kahe päevaga jõuab muuseumid ilusasti läbi käia. Tuleb vaid olla tähelepanelik lahtiolekupäevade ja kellaaegade suhtes, sest muuseumid ei ole avatud ühel ajal.

Tegu on kuraatorinäitusega par excellence. Tervik koorub välja ka siis, kui muuseume külastatakse suvalises järjestuses, kuid näitusepaikade nummerdamisel on kindlasti olnud mõte. Selles ei puudu ka külastajaga mängimise soov. Jānis Rozentālsi maja­muuseum on esimene, sest seda tahetakse ikka külastada, seepärast on ka näituse mõtte­line algus seal. Kahjuks tekib mõnest teisest majamuuseumist näituseretke alustades pusle kokkupanemise, mitte leivakoorukeste raja järgmise tunne, kuigi kuraatorid on vaatajas järkjärgulist liikumist sünteesida soovinud.

Tasub kiita ka kuraatorite otsust lasta läti kunstnikel näitusepaikade valikus ja kasutusviisis kaasa rääkida. Kõik lätlastest kunstnikud, neid on osalejatest umbes pool, on saavutanud majamuuseumi ja selle kunagise elanikuga veenvama ja nauditavama kontakti. Nad on jõudnud punkti, kus on selge, et nad teavad külastajast märksa rohkem maja ja selle kunagise elaniku kohta ja seetõttu oskavad pakkuda huvitavamaid tähendusvälju.

Muuseumi suurus määrab ka ajakulu. Suuremates muuseumides tasub varuda paar tundi, väiksemates saab hakkama mõnekümne minutiga. Väljapaneku paiku seob teema kõrval tervikuks ka Dineo Seshee Bopape graafiliste joonistuste seeria. Nimekirjadest ja fraseeringutest koosneva sõnalise teosega on kunstnik andnud näitusele poeetilise üldmeeleolu, kuid hoidnud õhus ka eluliste pisieesmärkide ja -ülesannete ängistavat stressi.

Ekraanil ja ruumis. Valdavalt leiab näitusel installatsioone ja videokunsti. Meeldivas koguses ka tikandit: eriliselt jäävad meelde Kaspars Groševsi ja tema ema loodud linnuportreed. Teoste kvaliteet on valdavalt kõrge. Rozentālsi muuseumis eksponeeritud Niesłuchowski ja Simon Leungi „Külaline, peremees, vaim“ („Guest, Host, Ghost“) ning Jānis Akuratersi muuseumis Johanna Hedva „Haige naise teooria“ („Sick Woman theory”) vajavad mõlemad vähemalt tunnikest, ent on värsked mõtetelt ja tulvavad elutahtest. Oreet Ashery on videos „Suremas su silmade all“ („Dying under your eyes“) toonud pisarateni liigutava paralleeli sureva isa ja oma kvääridentiteedi vahel. See teos on väljas Ojārs Vācietise majamuuseumis.

Installatsioonidest rääkides ei saa jätta puudutamata Flo Kasearu ja Mia Raadikut. Mõlema kunstniku teosed on leidnud prominentse paiga. Raadik on endale saanud terve hotellitoa Riia vanalinnas. Ta lahkab ruumispetsiifika abil menopausiga toimetulekut. Kuigi kunstnik toonitab hotellitoale omast liminaalset ebamugavust ja sealset spetsiifilist atmosfääri, jäi teos minu meelest nõrgaks. Soost tingituna võin olla teosele ka lihtsalt kehv vaataja.

Flo Kasearu lahkab koos läti kunstniku Elīna Vītolaga Eduards Smiļģise teatrimuuseumi krundi spetsiifikat. Krunt on jagatud kolme omaniku vahel, kardinatena aeda jagava eraldatusega väljendatakse dekoratiivselt kohaspetsiifilist keerukust. Kuigi teos ei võistle eelmise aasta Tallinna Kunstihoone näitusega, on tore näha Kasearult teost, kus ei tegelda sügavalt muserdava teemaga, vaid kantakse mänguliselt kergemat taaka.

Flo Kasearu ja Elīna Vītola installatsioonile omast kergust kannab ka näitus tervikuna. Keeruliste, ebamugavate ja raskete teemadega silmitsi seismine on nauditavalt poeetiline kogemus. Mul on alati olnud raske uskuda, et kunst suudab päästa ühiskonna. Seevastu olen kindel, et kui üldse midagi pakub elamises ja elus ettetulevates raskustes tröösti, siis on see kunst. Tänavune „Survival Kit“ pakkus seda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht