Janu käelise mõtlemise järele

Kuigi tunnustatud tarbekunstnikud on saanud endale paariliseks noorema põlvkonna esindaja, on nende loomulikust kontekstist välja tõstetud teosed muutunud adressaatideta objektideks.

URMAS LÜÜS

Näitus „omavahel. oskustest“ EKKMis kuni 4. XI. Kuraatorid Laura Põld ja Kati Saarits, kunstnikud Mona Aghababaee, Katja Beckman,  Leesi Erm, Nadia Hebson,  Anna Mari Liivrand, Eva Mustonen,  Leo Rohlin, Kaisa Sööt ja Koit Randmäe, Mall Tomberg ja Helle Videvik.

Näitus „Kuidas: elada. Virtuaalsed biograafiad“ EKKMis kuni 4. XI. Kuraator Marika Agu, kunstnikud Ingrid Allik, Dre Britton ja Laura Põld.

Olin esialgu väga üllatunud, kui kuulsin, et EKKM kavatseb eksponeerida 1970ndate ja 1980ndate tarbekunsti. Justkui läheksime vaatama kaasaegset kunsti, aga mis pole nagu ikka päris „päris“ kunst. Selline soojem ja lihtsama narratiiviga ja … tarbitav. Pean selguse huvides ära märkima, et nimetan seda kirjutades tarbekunstiks kõike, mida Eestis klassikaliselt õpetatakse keraamika, klaasi, metalli, naha ja tekstiili erialal, kuigi praegusel ajal on valdkondade segunemise ja piiride hägustumise tõttu enam populaarsust kogunud mõiste „materjalikunst“, mis viitab kindlale materjalile keskendumisele ning materjali kaudu mõtlemisele. Sellele siis vastandun mõistega „vabad kunstid“, kuhu alla olen koondanud selle, mida õpetatakse skulptuuri, maali, graafika, uusmeedia jne erialal.

Kuigi räägitakse väga palju valdkonnapiiride hägustumisest ja meediumide ülesusest, siis tarbekunsti siseringi inimesena tundub, et see segunemine on kahe õlivärvitooni üksteisesse sulandumise asemel pigem nagu vee ja õli sassi kloppimine. Seni on tarbekunstnike ülesastumised vabasid kunste esindavatel galeriipindadel olnud pigem püüd murda välja „väikese venna sündroomist“ (mõne üksiku erandiga), sest huvilised, tarbijad, kollektsionäärid, galeriid, muuseumid, messid ja näitused on üpris selgelt eristuvad. Aga ka paljud skulptorid ja maalikunstnikud on tundnud huvi tarbeobjektide vastu, et nende abil laiendada oma lõuendit ja väljendusvahendeid. Vaip, taldrik, vitraažaken, kleidina kantav maal … Igapäevane argisümbol, mis aitab äratuntavate motiivide abil ehitada publiku ja kunstniku vahele emotsionaalseid lisasidemeid.

Paratamatult sunnib mõtlema, et mis seal siis nii erinevat on? Keraamik versus skulptor. Kunstnik, kes loob savi abil keraamilisi skulptuure versus kunstnik, kes teostab oma skulptuure, kasutades selleks savi. Muidugi esimene neist on klassikaliselt ihu ja hingega end savile maha müünud, elab vaimses ühtes keraamikaga. Teine lihtsalt juhtub kasutama savi, sest see on kindla idee teostamiseks kõige karakteersem ja hõlpsam.

Kaisa Söödi ja Koit Randmäe installatsiooniga „Piknik“ (2018) on loodud mängulisem keskkond Leo Rohlini massiivsete lihtsate vormide „Põld“ (1981, tarbekunsti- ja disainimuuseum) vaatlemiseks.

Alan Proosa

Näituse esimesel korrusel on väljas Leesi Ermi (1910–1989) trükitud kangas. Leesi Erm ise oli vaieldamatult Eesti üks olulisemaid tarbe- ja tekstiilikunstnikke, kelle pärandiks on võimsad seinavaibad. Teisel korrusel on eksponeeritud 1990. aastal sündinud rootslase Katja Beckmani seinavaip, mis on eemalt vaadates äravahetamiseni sarnane Leesi Ermi käekirjaga, aga tema kohta on tarbekunstniku asemel öeldud „kunstnik, kes loob tekstiilist skulptuure“. On väga huvitav jälgida, kuidas eri põlvkondade esindajad ennast kunstimaailma suhtes defineerivad.

Usun, et klassikalises mõttes on kõige olulisemaks erinevuseks kontekst. Väga paljud tarbekunstnikud on loonud või lausa spetsialiseerunud monumentaalteostele. Viimastest sai alles hiljuti Tallinna Kunstihoone galeriis ja Vabaduse galeriis süüvida Aet Andresma-Tamme ja Mare Soovik-Lobjaka loomingusse. Niisamuti pole hiiglaslikud mõõtkavad tundmatud „omavahel. oskustest“ fookuses esindatud Helle Videvikule, Leesi Ermile, Mall Tombergile ja Leo Rohlinile. Isegi kui tarbekunstniku loodav teos on ennekõike vaatlemiseks mõeldud skulpturaalne objekt, siis on sellel ikkagi nii-öelda adressaat ja ruumiline taustsüsteem. See on loodud kellegi tarvis. Need pole autonoomsed materialiseeritud mõttevälgatused, vaid arvestavad ruumi otstarvet, ruumi tarbivate inimeste huve ja eripära. Ruumi eesmärk pole olla taustsüsteem ja eksponeerimispind teosele, vaid teos on ruumi orgaaniline osa, üks hammasratas toimivas süsteemis. Olgu see siis kardin, vaip, põrandavaas või mitu tonni kaaluv keraamiline seinapannoo. Igal juhul seisab teos tarbija kõrval, mitte ees. Liikuja takistamise asemel (nagu see galeriiruumis eesmärgistatult teeb) hoopis suunab ruumis liikujat.

Kui jälgida kaasaegse kunsti esteetilisi moesuundi, siis pigem eelistatakse asetada tühja ruumi üksikuid, veidi juhuslikku asetust imiteerivaid, kuid omavahel pingestatud kompositsiooniga objekte, mis õige kontsentratsiooni puhul kutsuvad esile ASMRi kõrvasosistamise fetišiga sarnast erutust. Nii-öelda tühjuse perforeerimine. Kui kaasaegses kunstis on skulptuur või installatsioon pigem anomaalia ja ebanormaalne objekt normaalses ruumis, siis tarbekunsti haridus taotleb enamasti vastuvõtja, ruumi ja teose ühinemist terviklikuks (positiivseks) elamuseks. Vanemate (tarbekunsti) kolleegide sõnul oli ruum ja ruumiga suhestumine lausa ülikooli õppekavas sees.

Sellest tõukub ka üks kummaline näituse „omavahel. oskustest“ fenomen. Iga grand old tarbekunstnik on saanud endale paariliseks noorema generatsiooni esindaja, kelle loominguline eneseväljendus toimub pigem vabade kunstide poolel. Nende eesmärk on olnud ennekõike tõlgenduste abil tarbe­taiesele uue konteksti ja keskkonna loomine, et need EKKMi ruumides toimima ja suhtlema hakkaksid. Ilma kaasteosteta jääksid need sõna otseses mõttes kohatuteks ja anakronistlikeks. Vale ajastu valed objektid kaasaegse kunsti muuseumis. Seevastu on uued lahendused need ka originaal(tarbe)keskkonnast välja puhastanud. Leesi Ermi pilvemustriga kardinad taevana ruumi hõljuma tõstnud, Helle Videviku keraamilised vormid pannud ujuma Arsi kunstikombinaadi aknaid meenutavale kandilisele pronkspeeglite järvele, taustal naturaalseid materjale imiteerivate paberite abil tehtud seinasuurune postinterneti (moe)esteetikat jäljendav hiigelkompositsioon (millest viimase vajalikkus kahekõne osas jäi veidike arusaamatuks). Oma loomulikust kontekstist väljatõstetult muutusid ka tarbekunstnike teosed adressaatideta objektideks.

Nadia Hebson on loonud oma installatsiooni „Tingimused“ (2018, digitrükk, peeglid, vineer), mõeldes Helle Videviku 1970ndate lõpu keraamilistele skulptuuridele „Hetked“ (1978–1980) ja kunstikombinaadi Ars tollasele õhkkonnale.

Alan Proosa

Toetudes paarile isiklikule vestlusele, häiris ja ka võlus mind olukord, kus kaasaegse kunsti publikul on raske eneseküllase vormina toimivaid seinavaipasid ja põrandavaase aktsepteerida kontseptuaalse kunsti laval, ja tarbekunstnikke on närinud viis, kuidas meisterlikult valmistatud materjalipõhised taiesed on vooderdatud väljavabandava virvarriga, nagu need poleks iseseisvalt piisavalt head, et väärida ruumis sooloesinemist. Mitmel korral jäi kõrva mõte, et tarbe- ja vaba kunsti poleemika on sarnane mees- ja naissoo teemaga. Need ei ole samad, aga võrdsed. Kuigi piiriületused on võimalikud, toimuvad need ikkagi konarlikult.

Ennekõike on aga fookuses käeline tegevus ning selle luubi alla võtmine on äärmiselt oluline. Olukorras, kus kõrgharidus soosib valdkondade segamist ja erialase oskustöö mahu vähendamist, jääb kannatajaks võime läbi materjali mõtelda. Tekib materjalist võõrdumine. Need tendentsid aga näitavad, et janu oskuste ja kätega juhitud mõtteviiside järele kunstnike ja tudengite seas suureneb. Meisterlikkus nii tehnilisel kui ka vaimsel tasandil. EKKMi kohvikukorrusel on näitusel „Kuidas: elada. Virtuaalsed biograafiad“ väljas Ingrid Alliku ja Dre Brittoni kõrval Laura Põllu teosed, kes keraamikast maalikunsti siirdununa kasutab lõuendina ka omatehtud keraamilisi vorme. Seejuures Põllu anumad, mis kunstisaalis leiavad tõlgendust pigem mahuliste maalidena, on tegelikult ka väga hästi tehtud anumad. Tehniline sirgeselgsus protsessi algusest lõpuni. Sealt tõstatub küsimus, kuidas anda edasi käelist teadmist, mis põhineb materjalikogemusele. Võime küll siirduda vaimuga digimaailma ja juhtida oma elu virtuaalses keskkonnas, aga vastu tänavakivi varvast ära lüües on ikka sama kuramuse valus kui ennegi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht