Järjekordne neoliberaalse maailma fuckboy kunst?

Hrafnhildur Arnardóttirile tuleb tänulik olla, et millegi nii ilusa loomisega on võimalik ellu äratada üks parajalt kole(tislik) kriitika, mitte uinuv-uinunud mõistus.

SVETA GRIGORJEVA

Hrafnhildur Arnardóttiri ehk Shoplifteri isikunäitus „Hüpervõrk“ Kai keskuses kuni 27. XI. Kuraator Karin Laansoo, heli autor Hekla, teksti autorid Markús Pór Andrésson ja Lilja Baldurs.

Iga kord kui ma Kai kunstikeskusse jõuan, meenub mulle, miks ma seal üldiselt ei käi ega sinna eriti ei kipu. Esiteks on asi muidugi distantsis, ühele Lasnamäe lõpus elavale tüübile asub see galerii liialt radarist väljas, kuid rohkem kui kaugus saab määravaks pigem eputav ja pretensioonikas vaib/hõng/atmosfäär, mis Noblessnerit ja seda ümbritseva ülemkeskklassi promenaadi oma jahikeste, ülemhipsterliku (jah, mõtlesin selle sõna just välja) kohvikute ja restoranidega ilmestab. Kant on ise ilastavalt ilus ja Kai keskuse pakutav kunst jääb samuti sellesse kenitlevasse-instagrammitavasse raami tihtipeale kinni. Seegi kord näen galeriisse sisenedes esimesena stoorisid tegevaid tütarlapsi ja nende kostüümis sülekoera üleelusuuruse millegi – jõuan selle mõttes „triljoniks silmadeta ülespoodud Furbyks“ tituleerida – taustal ning juba kahetsen, et olin lubanud näituse teost arvustada.

Väga kriitiliselt

Tutvustavas tekstis on öeldud, et „Hrafn­hildur Arnardóttir, kunstnikunimega Shoplifter (snd 1969) on Islandilt pärit kaasaegne kunstnik, kes töötab sünteetilise ja loomuliku karvaga. Arnardóttir kolis 1994. aastal New Yorki, kus ta nime hääldati sarnaselt väljendiga shoplifter (eesti keeles poevaras), millest sai tema kunstnikunimi.“ Iseenesest lahe nimi, minule – pseudoprolele Lasnast võiks selline asi ju meeldida, kuid Kai keskuse näituse keskkonnas kutsub see esile ühe kummalise ja kauge assotsiatsiooni. Nimelt Islandi kunstniku kunst (nimest lähtuvalt) meenutabki mulle metafoorselt pigem Winona Rideri staatuses oleva hollywoodiliku tüübi suuremat fopaad ehk kunagist varastamise katset. Küll ehk veidi määrivat intsidenti, aga miskit, mis diametraalselt erineb näiteks vaese ja staatuseta inimese vargusest. See, mis ühele võib olla pelgalt adrenaliini üleskütmise püüe (mis see Riderile pruukis ehk olla, kuigi lõpuni ju ei tea) ja põnev eksperiment, on teisele struktuursest ebavõrdusest johtuv paratamatus. Nii Shoplifteri praeguse vaatemängu-kapitalistlikku-neoliberaalset maailma kommenteeriv-ilmestav-näitlikustav kunst meenutab mulle sedasi suuremate tagajärgedeta winonariderlikku tegu, mis sest, et tegemist pole üldsegi ju varastamise katsega. Külastajagi saab sellesarnaselt teha moodsas Kai keskuses järjekordse linnukese oma kõigile vaatamiseks mõeldud (instagram jms) kultuurtarbimise ruudukesse-kastikesse, nagu näiteks „tulime, tegime kordamööda teineteisest kauni stoori, pluss kaasasolevast chiuauast ka ning lahkusime siis kõrvalolevasse kirve­hindadega restorani täpselt sama tegema“, tõenäoliselt rohkemat-suuremat midagi (sellest näitusest) edasi mõtlemata.

Kuigi Shoplifter ütlebki enda kohta häbitult popkunstnik, on minul sellise fenomeni tarvis sugenenud väljend „neoliberaalse maailma fuckboy kunst“. Kuigi fuckboy viitab meessoost isikule, ei ole minul see üldsegi sooliselt määratletud mõiste, pigem on see selline katusmõiste, millega viidatakse pealispindsele suhtlemise-suhestatusele inimest ümbritsevate teiste inimeste ja maailmaga. Praeguses maailmas on muidugi vähe seda, mis poleks n-ö fuckboy’lik, kogu me olemasolu on tõmmatud kerglasele ja kiiresti tarbitavale – instagrammitavale – reaalsuse kogemise(le), seda sellisena tajumise viisile. Mis seal ikka, shoplifterlik või fuckboy’lik kunst ongi lihtsalt kunst, mida me tõenäoliselt väärime – ilus ja ilma suuremate tagajärgedeta. Tänapäeval on kunstivabadus nagunii proportsioonis kunsti tähtsusetusega sotsiaalsete muutustega kaasarääkimisel, miks üldse peaks kunst midagi enamat lootma? Vaatemänguline poliitika ning loomemajandus, mis on reguleeritud-institutsionaliseeritud kriitilis-poliitiliste diskursuste läbi, annavad suhteliselt vähe lootust uskumaks ka nn sõltumatusse poliitiliselt angažeeritud kunstnikku, kes esitab oma poliitiliselt provokatiivset radikaalset kunsti ülemaailmsetel festivalidel (hahaa!), olles seeläbi lihtsalt veel üks mutrike globaalses turumajanduses. Ning kui tänapäeval polegi ehk enam võimalik luua sellist kunsti, millel oleks võimalik väljuda neoliberaalse turu loogikast, peaksime äkki sellega lihtsalt leppima ja järjepanu isegi kõik vaikselt woke-popkunstnikeks hakkama, sest see on ehk ainus viis mingitki inimväärset pensionipõlve tulevikus pidada.

Iseenesest on huvitav, et sellise värvi­küllase-plahvatusliku muinasjutuhõngulise taotlusega näitus tekitab mus nii nihilistlikke mõtteid. Äkki Shoplifter on ikkagi trikster ja mängib topeltmängu ning tekkinud suur vastumeelsus nähtu-kogetu suhtes on kunstniku endagi taotlus, üks selle (võrdne) osa? Kas laest rippuva siiruviirulise ja siirupilise üleelusuuruse suhkruvatiga meenutatakse meile kohati vargsi ning kohati agressiivselt meie sõltuvust imagoloogilisest imalmagususest, selle suhte möödapääsmatust ja väljapääsmatust instagrammitavast vaatemänguühiskonnast? Ning kas Kai keskuse juukse­karneval saab bahtinlikus võtmes-mõttes olla siiski subversiivne selle ühiskonna suhtes, mille osa ta ise ka on?

Vähem kriitiliselt

Kuigi magusalt (ja heas mõttes) groteskne ning külluslik, ei taotleta installatsiooniga ometigi immersiivset kogemist-kogemust. Tõsi, suure osa ruumist täidab ja võtab „enda alla“ laest laskuv värviline karvaobjekt, kuid näitus mõjub valgete tühjade seinte ja bean-bag’idega kohati omamoodi kliiniliseltki. Esiti mõjub sedasi teatud istumiseks-aja-maha-võtmiseks-teose poolhorisontaalseks nautlemiseks loodud ruum pooliku ja kohati laisa lahendusena. Selleks et objekti küllus(likkus) ja pillavus üle võtaks, näib ruum paradoksaalsel kombel vaat et liiga tühi. Ajapikku aga hakkab tunduma, et teatud liiki paradoksaalne poolikkus kõige ektsessiivs(us)e kiuste ongi näituse üks mõjusam aspekt, näib, et see peabki kohati mõjuma kogu oma toreduse kiuste ka kõledalt kõledana.

Islandilt pärit (pop)kunstniku pulgakommivärvides installatsioon võiks meeldida vahest neile, kes ei otsigi kunstilt teab mis raskekaalulist kontseptuaalsust, kinnist omailma, nii-öelda endasse suletust. Hermeetilisust nagu näiteks „ma ei saa ikka üldse aru“ ei tasu siit küll karta. Laest peaaegu maani langev tihe-tihkjas vikerkaarevärviline usjas-tulnukjas karvapahmakas ei eelda keerukat-keerjat tõlgendamisprotsessi ega -püüdu, pealegi räägib kunstnik lähemalt ka ise oma valikutest ja kunstnikutaotlustest ühes videos installatsiooni taga väikeses ruumis. Samas võib teosele lisanduda ajapikku kihte (või juukseid?), mis näiliselt lihtsakoelise kontseptsiooni keskelt esiti välja ei pruugi kooruda. Nimelt pikemalt saalis mugavas bean-bag’is istudes, siis kordamööda lakke seda va alguse ja lõputa pulgakommivärvides seksikat juukseelukat ja selle taamal-taustal pilte tegevaid seksikaid inimesi (ja nende seksikaid koeri) jälgides, hakkab näitusele muusika loonud Hekla kurjakuulutav helimaastik võimendama ajapikku sugenevat ebamugavustunnet. Heli nimelt vastandub installatsiooni muidu nii värvilisele ja helgele tonaalsusele. Kui silmad mõneks hetkeks sulgeda, võib isegi tekkida tunne, et oled hoopis katastroofieelsel maastikul kinni – nagu need unenäod, kus sind taga ajava näota koletiseolluse eest aegluubis põgeneda püüad – ning silmi siis uuesti lahti tehes see tunne omakorda võimendub. Äkitselt mõjuvad plahvatuslikus koguses rippuvad pastell ja/või neoonvärvid enam kui agressiivselt (eks agressiivselt mõjuvad nad kohe alguseski). Ning seal sa istud siis, endiselt väga mugavalt, kõige selle näiliselt ilusa õdususe (ja õuduse) keskel-kestel ning tunned peadpööritavat ihalust sellest kohast võimalikult kiiresti lahkuda. Aga tuleb välja, et sellest võrgust ja selle poolt tekitatud „halvast tripist“ – justkui kellegi poolt väljaoksendatud karvasest vikerkaarest kuubis – sa enam välja ei saa.

Näituse tugevus seisnebki selles, et see jääb nii otseselt kui metafoorselt pikemaks ajaks kummitama, kõigi ghost’imise püüdluste kiuste. Hüpervõrgu toime aga teps mitte ei lahtu, sest lahkudes, ja ka koduteel ning veel mitu nädalat hiljemgi jagavad su sõbralisti kuuluvad kultuurieliidi ülem- ja kesk- ja alamhipsterid kordamööda ühismeediakanalites pilte endast just sellesama psühhedeelse ja abstraktse Chewbacca taustal ning ajapikku sugeneb tunne, et Shoplifter ehk ei olegi nii lihtsakoeline kunstnik, kui esiti arvasin. On ka muidugi võimalik, et nüüd ma lihtsalt tõlgendan üle, sest soov, et iga näilise „fassaadi“ taga oleks esindatud ka kriitiline mõtlemine ning mitte vaid mõnusa-ilusa-pealispindse/kaudse pehme (ja karvane) neoliberaalne püüd teenida-meeldida-teenida, on sel korral nihilismist suurem. Aga kui see ka nii pole, peab vist kunstnikule lõpuks ikkagi tänulik olema – millegi nii ilusa loomisega on võimalik ellu äratada üks parajalt kole(tislik) kriitika ja mitte täiesti uinuv-uinunud mõistus.