Jassid ja Jennyd

Vormilisele võõristusele ja kunstnike mõtte-tunnetuse erinevale suunale vaatamata mängivad kaks autorit näitusel harmooniliselt kokku.

HANS ALLA

Jenny Grönholmi ja Jass Kaselaane näitus „Sügis 2024“ Vaala galeriis kuni 16. XI.

Elasid kord Jass ja Jenny. Nad tegid pilte ja kujusid. Kui nad ära pole surnud, siis teevad nad pilte ja kujusid rõõmsalt praegugi edasi. Vähemasti minu vanama, olgu muld talle kerge, tavatses muinaslugusid (ja üldse kõiki lugusid, mida ta meile õega vestis) lõpetada lausega „Kui nad ära pole surnud, elavad nad õnnelikult edasi“.

Jenny Grönholmi ja Jass Kaselaane duetist „Sügis 2024“ Vaala galeriis saab osa juba enne saali astumist: näituse reklaamplakatil ja muul turundusmaterjalil vaatavad meile vastu kunstnikud ise. Kaselaan ja Grönholm on üles võetud fotostuudio halastamatus välkvalguses ilma igasuguse ihulisust lunastava grimmita, vähemalt nii näib. Näod rõõsalt punevil, punnid-sünnimärgid välja valgustatud, silmaalused paistes – nagu öeldud, vaade on armutu, aga ka inimlik-sõbralik-julge. Plakati antud lubadus täidetakse kunstisaalis: külastaja pilgule vaatavad mõlema autori enesekuvad vastu kui tinasõdurid reas.

Autoportreede paraad

Jassid kipuvad esmapilgul domineerima. Ta on sel näitusel kahest esinejast analüütilisem taidur ning Jasside vormid on ka raskema käega väänatud, kui on seda Jennyd. Seega on igal kriitikumeelega vaatajal Jasse lihtsam muukida, teatavad mõttemustri sarnasused kipuvad välja lööma ning teose ja vaataja vahelist suhtlust hõlbustama. Jennyd, mis Jasse palistavad, on palju sünteetilisemad ja lausa musta kastina toimivad lõuendid. Tegemist pole duellantidega, et üks lähenemine võidab teise. Pigem on siin tegu mängulise vastasseisuga, et mina teen nii, sa naa, nagu ringmängus, nagu tantsus.

Suure algustähega Teine, kelle-mille tabamisele mõlemad autorid näitusel pretendeerivad, on mõlema töödes segatud kokku ka suure algustähega Isega. Enese kujutamine iseendana, mida näeme Kaselaane „Nemad ja mina“ skulptuurigrupis korduvate Jassidena, on vaid üks osa tema autoportreedest. Kaheosalise teose teine pool, üksteiseks moonduvad lapsed, loomad ja lummavad robotid, on katse Iset ja Teist teineteisesse kätkeda. Kaselaan lammutab iseend enesenäoliste büst-Jassidena analüütiliselt tükkideks, lõikab kõhu lahti, ja näitab rühma fantasmogoorilise poolega oma vaimusoolestiku kirevust. Inimkujulistel Jassidel pole sel näitusel silmi, mis moondekujudel aga nii rõhutatud on.

Jassidena on esitatud ka Kaselaane vari ehk skulptuurigrupp „Seitse hiirt“, mis büstidena näitab meile seda osa Kaselaanest, mida ta ka ise endaks ei pea. Miks mitte mõelda sellest Vana-Egiptuse hingekäsitlusest tuntud šut’i abiga? See ehk kätkeb kõige rohkem inimese ja tema (paratamatu) negatiivse valgusjälje ühte ontoloogilisse tervikusse, ennetades isegi ühel või teisel moel mitteteadvuse teooriat. See viimane jäägu vaid minu võhiklikuks spekulatsiooniks. Vari on esimene portree ning ühtlasi kõige abstraktsem inimese tõmmis, negatiivse ruumiga ehk valguse puudumisega tähistatud ärakuju. See on ihuga alati kaasas, varjuna tuleb surnu siinpoolsusse käima ning varjumetafoori kaudu on sõna „šut“ Egiptimaa mõttevaramus kasutatud ka inimese kujude, teoste kohta.

„Seitse hiirt“, kelle vorm ja nägu on juba „Nendest ja minust“ tuttav, on tegelikult üks päris hiir, kes Kaselaane lõksu jooksis. Seitse korda lasi kujur närilise vabadusse, seitse korda tuli hiir tagasi. Seitse korda seitse on lõpmatus, mille tagant võib välja lugeda lihtsa ennast paljastava kreedo: hiir lasti iga kord vabaks. Numbrimaagia seletus on siinkohal ilmselt üleliigne, isegi kui pole tegemist päris õige seitset kümmet ja seitset hõlmava jumaliku armuga (Mt 18:22).

Musta kasti Jennyd

Mängin arvustuses teatava soostereotüübiga, kui nimetan meesautorit analüütiliseks ja naisautorit sünteetiliseks. See pole taotluslik, tahan end ehk argpükslikult kaitsta, aga tõsi on, et galeriis kohatud Jennyd pole Jasside moodi, vaid fundamentaalselt teistsuguse konstruktsiooniga. Operatsioon on sarnane, vektor aga ükssada kaheksakümmend kraadi teises suunas. Ühes Jennys sisalduvad kõik Jennyd ja kõik Jennyd on ühe totaalse Jenny teenistuses. Sääraselt ongi Jennyd mustad kastid nagu fotoaparaadid. Grönholm näitab siin enese kui inimese terviklikkust, igasuguse analüütilise lõikamistöö võimetust haarata isikut sellisena, nagu ta on, lahutamatu ja taandamatuna. Ei saa näha fotoaparaadi sisse, ilma et selle töö võimatuks muutuks, niisamuti ei saa lõigata inimese kõhtu lõhki ilma radikaalsete muutusteta tema eluolus. Seega ei näe külastaja näitusel Grönholmi Teise ja Ise ning tema varju tükke, vaid just nende lahutamatut kokkukätketust.

Grönholmi šabloonmaalid, siiditrükiga prepareeritud lõuendid ning neile negatiivse ruumiga tähistatud taime-lillemotiivid, panid esimese hooga kirja panema kunstiloolist ja -teoreetilist jaburust: Jennyd on vormilt kujutavad, aga sisult abstraktsed. Inimese (sise)elu, ükskõik millisel tasandil, ei ole kindlasti nähtusena abstraktne, pigem lausa vastupidi: inimene on ülekonkreetne („üle“ sellessamas tähenduses nagu Nietzsche üleinimest ootab). Sealpool konkreetsust on ka Jennyd. „Üleabstraktsus“ mõistena ei kõla maakeeles eriti suupäraselt ega arusaadavaltki, „die Überabstraktion“ seevastu oleks mõlema autori puhul sobimatult kadaklik.

Sõna sõnaks, siinkohal tahan vist näidata oma võimete piiritust või piiratust, aga Jennyde vorm on natuke trellide moodi. Grönholmi maalidel vaadeldakse kunstniku siseilma läbi taimetrellide. Tema vormitaju on peenem kui haptiliste Jassikeste juures, nagu tulemuslik süntees nõuab, ja Jennyd pääsevad püünele alles pärast mõningast näitusel tiksumist. Tervikut on keerulisem haarata kui osi ning liimimine on juba puhttehniliselt keerukam tegevus kui lõikamine (võta aega).

Maalide botaaniliste võrede vahelt nähtav tervik-Jenny tõuseb esile iseendana ülejäänud näitusesaalist eraldatud siserõdul. Sinna pole targalt ühtegi Jassi lastud. Kes teab, äkki oleks see marakratt mängu õrnuse rikkunud. Pärast taas Jasside sekka laskumist on näituseterviku mõju-mulje juba hoopis teine.

Emili karistus (austusavaldusega doktor Siukosele)

Soome skulptor, installatsioonikunstnik ja ekspunkar Jyrki Siukonen lõpetab oma katsetusliku tööriistafilosoofia raamatu „Vasar ja vaikus“ mõnusa mänguga Emili nime teemadel. Rousseau Émile’i õnnetu kohustus on olla uue ilusa ilma Prometheus, uue töö- ja elulaadi messias. Vahtramäe Emil pannakse lihtsalt pahanduste korraldamise eest puukuuri kinni. Isegi siis, kui asjad lihtsalt kujunesid nii ja Emil ei ole kuidagi tegelikult süüdi. Karistusele vaatamata kasutas Emil aega tootlikult, voolides üle neljasajapealise puukujukeste rügemendi.

Vaba assotsiatsiooni korras loon sideme Kassisalu talu karistuskoloonia-puukuuri ja „Sügis 2024“ vahel. Ma ei ole kummagi kunstniku ateljees kunagi käinud, kuid nende Jassid ja Jennyd just sääraseid Emili kujukesi meenutavad. Kõnekalt on mõlema autori teosed pandud vahtima vaatajaga tõtt, teosed ei esitle end üksteisele, nagu seda ei tee puukuuris voolitud kujudki.

Astrid Lindgreni tekstide eetose ja paatose ning „Sügis 2024“ kokkusobivus võib olla lihtsalt kokkusattumus, aga mulle meeldiks mõelda, et siiski pole: teatav lapsemeelsus-muinasjutulisus kerkib Jasside ja Jennyde vahelt ise esile, nagu on osutanud ka kriitik Sabina Ummelas.* On siiski vaks vahet, kas lugeda „Hulkur Rasmust“ või „Bullerby lapsi“.

Vormilisele võõristusele ja kunstnike mõtte-tunnetuse erinevale suunale vaatamata mängivad kaks autorit näitusel harmooniliselt kokku. Kaselaane domineeriv noot kaob ruttu, kui vaadata tema töid Grönholmi loodu pööratud versioonina – kaks kunstnikku justnagu pööravad teineteise pahupidi. Kumbki ei allu teisele ja näitusel lihtsalt käiakse lükka-tõmba moodi vaheldumisi ringmängu keskel ja servas.

* Sabina Ummelas, Kunstispurt: Nõnda need floora ja fauna vestlevad – Müürileht 2024, november, nr 145. https://www.muurileht.ee/kunstispurt-nonda-need-floora-ja-fauna-vestlevad/