Joonas: preester, peremees, alandatu

Andrus Joonas on loonud kadestamisväärse maailma: see on kohalolemise, leppimise, aga ka päralejõudmatuse tunne.

JÜRGEN ROOSTE

Andrus Joonase näitused „Meelesurfar“ Pärnu muuseumis 13. II – 24. II ja „Zjem-a, Daur-a“ Vabaduse galeriis kuni 20. X. Kataloog „Meelesurfar“. Pärnu, 2021.

Andrus Joonase uue näituse tööd on saanud mõjutust ja materjali Udmurdimaalt ja Samarast. Silm seirab kujundit, mis tundub erootiline – ilmselt ongi –, kuid aju saab aru, et need on kokkusulanud/-põimitud kirikuküünlad, millest kujund on moodustunud. Andrus Joonas ei peida enamasti oma erootikat, aga ta ka ei pornosta seda – isegi tema selge­joonelised meheihuliikmed on seotud religioosse kogemusega. Selle võtme („Bu! Ra! Ti! No!“ töödel on riistad ja võtmed korraga kujutet …) leiab ehk teekonnalt – 2009. aasta teosest „Linnalegend“, kus kunagi jumalat kohanud poiss on ehmatusest kirjutanud seinale sõna „munn“, aga läheb või jõuab sinna kunagi pika teekonna järel tagasi ning kirjutab asemele sõna „armastus“.

Pikk ja hästi kaardistatud teekond. See teekond on pikk … Pikk ja seejuures hästi kaardistatud. Võib-olla sellepärast, et just ilmunud kataloog „Meelesurfar“ teeb seda teadlikult, teisalt Joonase enese veebileht, kolmandaks kriitikute ülevaateid lugedes-kuulates (netist leiab päris palju ka hääd videomaterjali!), siis üllataval kombel on mütoloogiaga mängiva, CVta elanud mehe ja kunstniku elu ja rada kuidagi selgepiiriliselt välja joonistatud, tõlgendatud, kohati lahti või laiali vaieldud isegi …

Andrus Joonase hoiak kunstnikuna on esmalt spirituaalne, ma jagan seda maailmavaadet, muidugi mitte lõpuni ja samamoodi, aga üldiselt küll. Kunst on inimeseksolemise asi, see on kogu aeg rituaalis viibimine, tolle otsimine vähemasti. Esmalt teame ikkagi seda, mida kunst teeb, mida ta on, ja mitte alati lõpuni seda, mida ta tähendab, sest miks pagana pärast peaksime olema selle orjad? Joonast on vahel too tunne pannud isegi muretsema, et loojalt oodatakse justkui merevaigupiisas talletumist, vaadeldavaks muutumist. Aga looja on esmalt kõigi oma otsuste, valikute, loomisviisidega ikkagi inimene, oma inimeseksolemise prot­sessis.

Protsess ongi Joonase loomisvahend. Mul on tunne, et kui tema kasutab sõna „autori­tehnika“, siis on see kõik too olemine kokku, mitte ükski eraldiseisev tahk.

See on Joonas, kes kasvas välja Sütevakast ja eksponeeris maantee ääres suuremõõtmelisi, väljakutsuvaid, pilkupüüdvaid teoseid, mis mängisid omamaise erootika või maakohakontseptsiooniga või … See on Joonas, kellest kasvas Kollane Huntmees ja hiljem ka Valge Huntmees. Kollane Huntmees jagas maid koletisega (naisega), tõsi, selles oli lõppeks ka leppimist, armastust, alandumist, aga Kollane Huntmees on ka ürgjõud, metsik olend, võib-olla meeskunstnik Joonase sees. Kui hilisem üürikene Valge Huntmees oli õrnem, puhtam kuju, siis tema eksistents lõppes rituaalselt, hävinguga, maski põletamisega. Kollane Huntmees on aga justkui kogu aeg olemas ja tagasi kippumas: „Kollase Huntmehe tagasi­tuleku“ pealkirjaga töid on mitu …

Üldse on Joonasel sageli mitu samanimelist tööd. Ta nimetab oma maale vahel performance-maalideks, sest nende materjal tuleb ühel või teisel kujul perfokatest – kas konkreetsete artefaktide/materjalina või siis vaimselt, sublimeerituna. See tähendab kogu aeg, igal sammul põimib ta tasapisi toda maailma kokku.

Stoiline ja šamaanlik lavastuskunstnik. Kui tahame neid osiseid eraldi lammutada ja näha siin vastuolusid, selgelt eristuvaid perioode või käekirju: palun, see on võimalik! Tema eri värvi toad-installatsioonid oleksid justkui oma jõulisuses-rusuvuses midagi muud, samas märkab silm todasama kulunud või vanutatud pinda ka maalides … Tema lavakunstnikukuju on ühtpidi stoiline, häirimatu, justkui ei teekski ta suurt kunsti, vaid oma tööd: kuigi see võib sama stoilisuse sees olla šamaanlik ja rituaalne ja ekspressiivne, aga sisim rahu on kas kohal või saavutatud või saavutatav.

Joonas ütleb ise, et kui kunstnik ei ole meelesurfar (või vaimurändur), siis oleks tal ausam olla juba käsitööline – käsitööline teeb oma tööd eesmärgistatult, teenib, elab ära, ta on oma asja aus esindaja ja ta justkui ei peta ennast või teisi, püüdes mängida kunstnikku. Aga meele­surfar. Meelesurfar peab olema vähemasti oma tööks vaba, ta töö on kõike­hõlmav.

Joonasel on väga erineva käekirjaga maale: meditatiivseid suuri heledaid pindu, kus mõni üksik selge kujund või sõna meid riivab, kui sedagi.

Mõni kollane käsi või absoluut sirutub meie järele. Teisalt jälle võib mõni asi mõjuda röökiva popkunstina: keskmes suured, jõulised, värvilised munnid või (meeste)pesukomplektid või süngevõitu näomask kirjaga „Love“, mis karjub me praeguse maailma järele.

Ses mõttes: šamaan või meelesurfar Joonas ei piira end – ega vaatajat –, ei dikteeri üht välja või väljendusviisi. Ja samas, samas on see kõik justkui üks. Kas on kunstniku omamütoloogia nii tugevalt sisendatud, nii „oma“, et ta loodud Aledoia, mis on kunstnikutöö, kunst, kõik see kokku, ongi muutunud üheks ruumiks, justkui tolle meelesurfari koduks, kõigi oma kolikambritega, kust igas nurgataguses avaneb küll uusi aardeid, aga need on ikkagi sinna kogunenud sellesama käe ja pilgu läbi, sellesama inimese kõnelemisviiside ja kirjapanekutena.

Märgiline on Joonase „Seitse aastat CV-ta“ (mis on tegelikult n-ö töö ametlikuks lõpetamiseks neljateistaastane protsess), kus ta jõudis meelega kunstniku CVst loobudes (ai, kuidas ma õppisin ise noil viimasil aastail vihkama CVsid ning motivatsioonikirju, mida mult oodati!) välja tõdemuseni, et CVta elamine on sama, mis elada CVga. See on kõige zen’im tõdemus üldse: tõeline loobumine on saavutatav ainult läbi selle, et loobutakse loobumisest endast! Sellepärast ei pea Joonas Kollast Huntmeest kunagi endast tõrjuma, ära ajama, ta võib lasta tal alati tagasi tulla ja siis jälle teadvusesügavusse kolida, sest vahet ei ole: see on ka põhjus, miks ta takkajärgi on Valge Huntmehega hüvastijättu paaril korral kahjatsenud.

Mitmekõned. Sellel rännakul kogunes teos „Tekstid minu elutoa seintelt seitsmeaastase perioodi jooksul“ – see on vastuokslik, aga ka terviklik mõlgutuste-õpetuste-tsitaatide-palveridade-tõdemuste-tarkuseterade kogumik, mis põimib vabalt üheks eluõpetust, toda lõnga, mis on igaühe enda oma, aga millele võib-olla õigusega on nimetuseks antud new age. Siin on selget zen-budismi, teistmoodi hõnguga kristlust ja mingit vaimu… ma ei nimetaks ega seoks neid asju, mõtisklusi, kulgu nn eneseabiõpetusega, kus on pea alati – ka parimal juhul – õhus mingit veidrat vaibi või nõks pettust, sest need õpetused on enamasti suunatud ju justkui kellelegi teisele, aga Joonas kogub noid teri enese jaoks. Aga ta on valmis meile neid eksponeerima, tegema meist oma Teise, sest seda kõnet, kahekõnet, mitmekõnet on Joonase-taolisel kunstnikul vaja.

Ma ei tea, kas ta kahetseb, et ta on meid Aledoiasse sisse lasknud, kas ta tahaks Kollase Huntmehena meid kannast pureda nagu Oleg Kulik … Ta räägib armastuse otsimisest, ta maalib suguelunditena õrnu lilli, ta märatseb nagu meeskunstnik muiste, ta ei häbene oma habrast inimihu selle ilma ees, ta võib olla preester, peremees, alandatu.

Aga Aledoia kaart on loodud pettepildina. Mõned selle ruumid on elemendid. Need on nagu kulunud või hääbunud fotod või väsinud rännumehe jutustus imedemaast, kus ta käinud või kuhu alles loodab jõuda. Joonas on loonud kadestamisväärse maailma, mis jääb väga paljudele kunstnikele alatiseks käeulatusest välja, sest kõige raskem on saavutada toda elusolemise, kohalolemise, leppimise, aga ka päralejõudmatuse tunnet. Kõige raskem on sellele imedeilmale stoiliselt vaadata, leida see tasakaal ja rahu. Kui sa oled juba vabalangemises, kui sa nagunii oled leidnud selle julguse (samas langemises oleme me kõik, ainult et kas just kunstniku osa on seda tunnistada ja tunnetada?), siis miks mitte seda nautida?

Ja samas: ennast tuleb nüpeldada, piitsa anda endale, räimedele, teistele kunstnikele (ka see on Joonase leitmotiiv), sest muidu nonde pegasustega või tiibsprottidega toda lendu ette võtta ei anna. Ja siis on kõik see rahulolematus, kaotsisolu ja otsimine tagasi. See on loomulik, sa algad uue sarjaga otsast või teed toda vana edasi, enam ei saagi aru. Kus see sisemine rahu nüüd jäi, kas ta on ikka käeulatuses? Kuskil ütles kunstnik, et ta ei ole küll enam Kollane Huntmees, aga tal on veel parem roll nüüd – Andrus Joonas. Vanad jumalad lõid maailmu, andes asjadele (laulus) nime.