Jumalanna draakon

Nelja Balti kunstniku pisike ühisnäitus Draakoni galeriis toob meieni sümbolid Marija Gimbutase eelajaloolisest utoopiast.

HASSO KRULL

Näitus „Tiireldes, keereldes, pööreldes“, kuraator Merilin Talumaa. Kunstnikud Daria Melnikova, Helena Keskküla, Marge Monko ja Viktorija Daniliauskaitė. Draakoni galeriis 24. I. 2024 – 17. II. 2024.

Parem hilja kui mitte kunagi: see lause pole kunagi kuulunud mu lemmiklausete kollektsiooni. Alati näib selle taga kumisevat üks teine, palju ebamugavam fraas, mis ütleb: hilja, liiga hilja, alati on juba liiga hilja, mitte miski ei saabu iialgi õigel ajal. See teine fraas tahab esimest tühistada. Aga esimene paneb vastu, ta on sitkemast sitkem ja lausub: võib-olla pole mitte kunagi mitte midagi liiga. Võib-olla pole mitte kunagi hilja, vaid kõik tuleb alati õigel ajal, alati ja ainult parimal ajal.

Marija Gimbutase ideed on Eestisse kogu aeg saabunud liiga hilja. Nõnda on see toimunud õige mitu korda, esmalt vist Ülo Valgu käsitluses läänemeresoome loomisloost¹, seejärel Peeter Lauritsa piltidel², ja nüüd nelja Balti kunstniku näitusel „Tiireldes, keereldes, pööreldes“. Miks ei jõudnud Gimbutas meieni juba kuldsetel kuuekümnendatel, kui hipipõlvkond oli rõõsk ja noor ning publik nii õhetav ja innukas, kõigele uuele vastuvõtlik? Aga ei. Ta on saabunud palju hiljem, ikka alati palju hiljem, tasakesi, otsekui hiilides – ja seega just õigel ajal, ikka alati kõige paremal ajal.

Arheoloogina oli Gimbutas võimas ja innovatiivne. Paljusid tema arusaamu on püütud vaidlustada, kuid hiljem on nende juurde jälle tagasi pöördutud. Nõrgalt põhjendatud ja läbi mõtlemata rünnakud vohasid eriti möödunud sajandi viimasel kümnendil, mil neid võimendasid teoreetikud, kes polnud Gimbutase töödesse kunagi süvenenud.³ Õnneks hakkab nende aeg nüüd tasapisi läbi saama. Gimbutase arheloogiline panus oli omas ajas võrreldamatu, see vallandas diskussiooni ka väljaspool arheoloogiat ja pani mõtlema paljusid, kelle silmis eelajaloolised leiud varem olid lihtsalt suure progressijutustuse kõige hallimad ja algelisemad tükikesed.

See kõik on lahutamatu Marija Gimbutase tööst leidude tõlgendajana. Just see aspekt muutus peagi kõige kontroversiaalsemaks, sest Gimbutas seab muistse kosmoloogia keskmesse naiseliku viljakusprintsiibi. Kõiki tema tõlgendusi ühendab Suure Jumalanna kuju, kes võtab küll paljusid erinevaid vorme, aga on alati seotud elu algusega, kosmiliste rütmidega ja igavese taastulekuga. Jumalanna on sümbol, mis sigitab rohkesti teisi sümboleid, nõnda et nendest saab konstellatsioonide panoraam, mida Gimbutas nimetas jumalanna keeleks. Selle kaudu asuski Gimbutas leitud materjali tõlgendama, nõnda et see muutus ülimalt elavaks, kirkaks ja nägemuslikuks: Vana-Euroopa ei olnud enam abstraktsioon, vaid tõestisündinud muinaslugu, eelajalooline utoopia, mille jäljed kihavad ja pulbitsevad otse maa sees, meie taldade all.

Sümboolne arheoloogia on võimas, sest ta toob meieni terve muistse maailma, mis mõjub nagu sõnum esivanematelt enestelt. See maailm on Gimbutase nägemuses omaette kunstiteos. Tal on meile midagi öelda. Tänapäeval me küll teame, et patriarhaat on heal juhul kuus tuhat aastat vana, et see pole mingi saatuslik paratamatus, aga teataval perioodil mõjus Gimbutase mõtteviis ülimalt ärritavalt. Toksiline reaktsioon nakatas isegi teatavat osa feminismist (selge näide on näiteks Cynthia Eller, kes mõistagi toetus sekundaarsetele allikatele, mitte Gimbutase enda töödele). Kuna samal ajal oli Läänes võrsumas ka uus jumalanna-usund, tekkis vastuokslik arusaam, nagu võiks teadlase töid tühistada see, et nendele viitavad mõned usklikud inimesed. See irratsionaalne veendumus tõstab veel praegugi aeg-ajalt pead.

Neli Balti kunstnikku Draakoni galeriis on aga lähenenud Gimbutase maailmale otse, esteetiliselt ja kosmiliselt. Vindunud eelarvamustest pole jälgegi. Tõsi küll, kui näituse kavalehel poleks vastavat viidet, ei pruugiks seal esinevad spiraalid, ringid, maod ja linnud arheoloogiaga üldse seostuda. Asi on ju selles, et muistsed sümbolid elavad ka tänapäeval edasi, me tunneme neid mustritest ja ornamentidest, arhitektuurist ja disainist, popkultuurist ja isegi laste joonistustest. Muinasaeg pole kadunud, ta elab ja paljuneb jätkuvalt, teatavas mõttes oleme oma esivanemate kaasaegsed.

Kuna aga Gimbutasele viidatakse otseselt, hakkame tajuma, et mitmed impulsid on siin tõepoolest tulnud temalt. See teisendab isegi näituse ruumi ja asukohta. Draakoni galerii pole nüüd enam lihtsalt galerii, selle ukse kohal keerdub jumalanna draakon. Sümbol on hakanud elama, ta on hoonest enesest suurem. Sama lugu on näitusel välja pandud töödega.

Kõige otsesemalt osutab Gimbutase sümboolsele arheoloogiale Leedu kunstniku Viktorija Daniliauskaitė „Baltai Series I–III“, kus on silmanähtavalt representeeritud Vana-Euroopa kunstist laenatud motiive (vrd „neli maailmanurka“ Cucuteni keraamikas, „silmajumalanna“ Almeria ja Sevilla luugraveeringutel). Need linoollõiked on ühtlasi näituse kõige vanemad tööd, pärit juba aastatest 1989–1992. Märksa vihjelisem on Helena Keskküla „Sammal ei kasva“ (2021), mille pikk ühekanalivideo jutustab lugu minategelase kooselust kiviga, saateks üpris staatilised hallid figuurid ererohelisel taustal; mustvalged akvatintalehed liiguvad aga abstraheerivas suunas, nõnda et kujutise lähtekohaks olnud motiivid jäävad ainult aimatavaks. Erandiks on küll „Linda, Oofid ja Oksendav Siil“, kus ilmub jällegi Cucuteni kultuurile viitav rombiline kalasabamuster. Seevastu Keskküla ruumilised „Linnuvannid“ mängivad väga lõbusalt kosmilise muna kujundiga, paigutades selle rohmakasse kivist tahutud pessa, mis ühtlasi seisab linnujalgel nagu metsaema majake; ühele skulptuurile on lisatud ka seemneid.

Need vigurid oleksid Marija Gimbutasele kahtlemata meeldinud. „Muna sümboolika seostub vähem sünniga ja rohkem taassünniga, põhinedes korduva maailmaloomise mudelil,“ kirjutab Gimbutas raamatus „Jumalanna keel“, mainides ka lihavõttemunade värvimise kommet, mis on tänini säilinud. „Peale selle on munal tähtis roll surnupühade ajal, see asetatakse ohvriannina hauale, et soodustada kevadist taastärkamist.“⁴ Linnujalgel majake omakorda kujutab endast initsiatsiooni väravat, nagu on selgitanud Vladimir Propp: sellisesse kohta ei saa siseneda ilma teda ümber pööramata, milleks omakorda tuleb teada õigeid sõnu.⁵ Initsiatsiooniga on seotud ka kosmilise muna sümbol. Kõik see muudab Keskküla skulptuurid väga mõjuvaks.

Hoopis teise suunda liiguvad Marge Monko iroonilised plakatid „Ohjeldamine/Õhutamine“ (2024). Siin on tegu poleemiliste, konfliktsete teostega, mille fookuses on raseduse kunstlik katkestamine või, vastupidi, esilekutsumine. „Rase naisterahvas saava rasedusest lahti, kui ta kolm korda üle püsti pandud hobuse looga hüppab,“ ütleb üks, teine aga kuulutab: „Vitsaga, millega oli pekstud ussi, peksa ka naist, kohe saab siis lapse.“ Irooniale lisab vürtsi, kui hakkame mõtlema, et teatavates tingimustes võivad mõlemad meetodid tõesti efektiivsed olla.

Monko tööd on ilmselgelt ambivalentsed, viljakuse müsteerium seostub siin kohe seksuaalsusega, mida ühelt poolt ahistab sotsiaalne surve, teiselt poolt aga pingestab stimulatsiooni ahvatlus. Vastasseinale paigutatud Daria Melnikova maal „Märgid“ (2014), mille tehnikana nimetatakse tuhka ja alumiinium-tsink värvi, paistab aga ilmutavat tõsiasja, et hea tahtmise korral saab Vana-Euroopa sümboolikaga seostada mistahes looklevaid kujutisi, kui need vähegi sarnanevad mao või linnu motiivile.

„Gaia ja kõigi ta laste planetaarse loomuse tõttu on iga keha Maa peal määratud metamorfoose läbima,“ ütleb Emanuele Coccia.⁶ Metamorfiline on ka Marija Gimbutase arheomütoloogia. Tulevikus võib jumalanna draakon võtta vorme, mida me praegu aimatagi ei oska. Kujutav kunst on aga kindlasti valdkond, kus need vormid eriti selgesti nähtavaks saavad.

1 Ülo Valk, „Kust tuli ilmalind? Läänemeresoome loomisloo päritolust (I)“. – Vikerkaar nr 2, 1993.

2 Viited Marija Gimbutasele olid eriti selged Peeter Lauritsa ArtDepoo näitustes „Vana labürint“ (2005) ja „Vembuvana kantselei“ (2010).

3 Lähemalt vt Charlene Spretnak, „Anatomy of a Backlash: Concerning the Work of Marija Gimbutas“. Journal of Archaeomythology 7: x-xx.

4 Marija Gimbutas, The Language of the Goddess: Unearthing the Hidden Symbols of Western Civilization.: Thames & Hudson, London 1989, lk 213.

5 Vt Vladimir Propp, Imemuinasjutu ajaloolised juured. Vene keelest tõlkinud ja kommenteerinud Madis Arukask. Ilmamaa, Tartu 2022, lk 74 jj.

6 Emanuele Coccia, Metamorfoosid. Prantsuse keelest tõlkinud Mirjam Lepikult. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2023, lk 132-133.