Juta Eskel 18. IX 1927 – 20. V 2017

On lahkunud üks eesti vanemaid skulptoreid Juta Eskel (sünninimi Parm, 1939–1951 Mullari). Tallinnas sündinud, lõpetas ta siin koos tulevase abikaasa Albert Eskeli ning mitme teise oma põlvkonna tuntud kunstnikuga 1948. aastal Tallinna Riikliku Tarbekunstiinstituudi, ent diplomit talle poliitilistel põhjustel ei antud. Tema isa Raiu Mullari oli silmapaistev vabadussõdalane ning vend Rünno Mullari, andekas matemaatik, saadeti okupatsioonivõimude poolt vangilaagrisse.

Aastail 1948–1952 töötas Juta Eskel mitmes Tallinna koolis joonistusõpetajana, 1952–1957 sai ta kunstnikuna tööd kunstitoodete kombinaadis.

1950ndate keskel, kui stalinistlik kultuuripoliitika oli sunnitud teed andma avaramale kunstikäsitusele, algas Juta Eskeli tegevus iseseisva skulptorina. Ta esines oma teostega Moskva Eesti kunsti- ja kirjanduse dekaadi kunstinäitusel 1956. aastal. 1957. aastal võeti ta vastu kunstnike liidu liikmekandidaadiks ning talle avanes vabakunstniku tee.

Tema vabaloomingu paremik on tänaseks koondunud Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kogudesse. Kumu püsiekspositsioonis on Marie Underi kaunis pronkspea (1973), Kumu näitusel „Meie modernism“ (2014) olid esindatud humoorikas kunsti­ajalukku läinud traktoristipaar (1961) ja ka mitu šamottportreed.

Juta Eskeli looming on jälginud oma ajastu uuenduslikke suundumusi. 1950ndail viljeles ta uudse materjalina šamotti. Nii Moskvas kui ka Riia skulptuuri konverentsiga kaasnenud näitusel 1958 äratas tähelepanu tema tollases kontekstis uuenduslik „Leili Muuga portree“ (šamott, 1956). Keraamika jääb tema loomingus oluliseks ka järgneval kahel aastakümnel, samuti puhas üldistatud vormikeel. Ent ta on teostanud skulptuure ka ajastuomaselt ühetooniliseks värvitud kipsfiguuridena ning valanud pronksi. Teda on kütkestanud laste figuurid ja portreed, millele mõnigi kord poseerisid ta oma pojad. Üks südamlik kaksikportree kujutabki poegi Ürjot ja Reinu (1960, TKM). Šamott on võimaldanud jäädvustada Villem Raami ja Richard Sagritsa mehised pead ning mitu kompositsiooni. Balleti- ja muusikaarmastajana on ta korduvalt kujutanud baleriine, nagu „Noor baleriin“ (EKM), „Tantsitar“ (1961, EKM) ja „Baleriin Elve Uustalu portree“ (1962, TKM). Ta on loonud ka looma-pisiplastikat Arsi väiketiraažideks.

1965. aastal suurtel üldnäitustel esinemist alustanud, korraldas ta aastail 1982. ja 1988. aastatel isikunäitused Tallinna Kunstihoone galeriis, Tallinna Linnamuuseumis (1993) ning esines rühmanäitusel Salos (1989).

Juta Eskeli avalikest skulptuuridest meenub paljudele aastakümneid Kaarli puiestee ääres rohealal seisnud „Tüdruk kausiga“ („Kolhoosineiu“, 1964, klinker), mis pärast restaureerimist asub Lembitu pargis. Samuti dekoratiivskulptuur kajakatega Kadrioru kohviku juures (pronks, 1970, varastatud). Koos abikaasa Albert Eskeliga on loodud kirjanik Lev Kassilile hauasammas Moskva Novodevitšje kalmistul (1971) ning professor Risto Orko perekonna hauakujundus (1993) Soomes. 1984. aastal püstitati Tartusse Miina Härma gümnaasiumi ette muusiku pronksist täisfiguur, mälestamaks tema 120. sünniaastapäeva. Juta Eskeli lähedastest sidemetest soome kultuuriga räägivad kaks väga erilist monumenti Soomes. Soome kultuurisilda meenutades: 1871 võeti Lydia Koidulat ja tema peret vastu Yrjö Sakari Yrjö-Koskineni mõisas Leppalahtis Loppi kihelkonnas, kus mõisaomanik kinkis poetessile suure nimelise graniitkivirahnu. 1973. aastal tellis Loppi kultuuriselts Juta Eskelilt poetessi kivile pronksreljeefi. 1999. aastal valmis monument Kotkasse Maria Purpurile, kes legendi kohaselt päästis Krimmi sõja ajalukku läinud inglise-prantsuse eskaadri rünnakus 1855 Kotka Püha Nikolause õigeusu­kiriku. Nüüd vaatab vana Maria Purpuri pronkskuju oma kirikut igavesti graniitpingilt ja meenutab seal ka lahkunud eesti naiskujurit.

Avaldame südamlikku kaastunnet tema poegadele.

Eesti Kunstnike Liit

Eesti Kujurite Ühendus

Eesti Kunstimuuseum

Tartu Kunstimuuseum