Kaasaegne kunstiõpetus, uks praegusesse ülevisualiseeritud maailma

Reet Varblane

Heidelbergi pedagoogikaülikooli kunstiõpetamise tudengid tegid ühe Saksa telekanali tellimusel kongressist filmi. Nad kutsusid õpetajad maalima, kuid vähesed olid nõus. Vasakpoolse maali tegi Tõnu Talve. Heidelbergi tudengitele oli aga Eesti täiesti tundmatu paik. Võib-olla oli see pelgalt juhus, kuid me peame veel rohkem nähtaval olema nagu visuaalse kunsti õpetaminegi. Tõnu Talve Praeguse kunsti ja publiku lõhe ei ole viimasel ajal vähenenud, kuigi kunstimuuseumide hariduskeskused on teinud tänuväärset tööd. Mida tuleks kunstiõpetuse tunnis õpetada ja kuidas seda teha, ei ole ainult Eesti kunstihariduse probleem. Tänavuse Heidelbergi ja Karlsruhe pedagoogikaülikooli organiseeritud kunstiõpetajate maailmakongressi peamised teemad olid kunstiõpetamise uued vormid, kunstiõpetus ja kooli areng, kunstiõpetus ja ülikool, kooli avatus, kooliväline kunstiharidus, kunstihariduse sotsiaalsed aspektid, kunstivormid ja meedia vastuvõtlikkus, informatsioon ja kommunikatsiooni tehnoloogiad kunstihariduse protsessides. Kooliaasta algul kõnelevad kongressist, aga ka laiemalt kunstiõpetusest soome kunstiõpetaja, Eesti Kunstiakadeemia õpetajate koolituskeskuse dotsent Anne Susanna Lindström ja Keila gümnaasiumi kunstiõpetaja, maalikunstnik Tõnu Talve. Anne Susanna Lindström tutvustas kongressil Eesti ja Soome kunstiõpetuse ainekavade võrdlev-ajaloolist uuringut ja Tõnu Talve esitles videofilmi “Fragile kunstitund 3” ehk muusikast inspireeritud maaliprotsessi, mille käigus trio Fragile kitarrist Robert Jürjendal ja trummar Arvo Urb improviseerivad ning kolmas liige Tõnu Talve visualiseerib kuuldut.

 

Millised võiksid olla viisid või meetodid, mille abil saaks praegust kunsti noorele publikule lähemale tuua? Praegused koolilapsed, aga üldse noored inimesed elavad ülevisualiseeritud maailmas: neid ümbritsevad kõikvõimalikud reklaamid, virtuaalne arvutimaailm on nende teine, sageli lausa esimene reaalsus, samuti televisioon jne. Kuidas panna neid praegust kunsti mõistma ja selle kaudu kriitiliselt hindama neile peale surutud visuaaliat?

Tõnu Talve: Õpetaja roll on minu arvates üsna lihtne: kõigepealt püüan õpilasi õpetada eristama olulist ebaolulisest ja ennast kaitsma vohava visuaalse saasta eest. Nii nagu muusikas on kära ja on korrastatud, distsiplineeritud maailm, nii on väga palju visuaalset kära ka visuaalse meedia-  ja kunstiruumis. Kunst on komponeeritud ruum, komponeeritud sõnum.

 

Anne Susanna Lindström: Tänapäeva kunstiõpetus ei tohiks olla piiratud pelgalt kunstiga, vaid lapsi, noori inimesi tuleks õpetada mõistma praegust visualiseeritud maailma. Õpilastele tuleks anda võimalikult avaraid ülesandeid, mille lahendamisel nad peaksid analüüsima kogu visuaalset maailma enda ümber. Eks igasugune muuseumide ja näituste külastamine on selle protsessi orgaaniline osa.

 

Kui vanalt nad peaksid sellega peale hakkama?

A. S. L.: Ikka kohe algklassidest.

 

T. T.: Tuleks püüda säilitada noorte inimeste suveräänne mõtteviis, nende enda elukogemuse kaudu tuleks lasta neil jõuda oma kaasasündinud loovuseni. Selleks aga tuleks arendada nende keskendumisoskust. Muusika on üks kultuurivaldkondi, mis on noortele äärmiselt lähedane ja seetõttu on muusika  kaudu (ja abil) võimalik õpetada ka visuaalset eneseväljendamist.  Muusika aitab vahetumalt õpilasteni jõuda.

 

Kuidas seda teha kunstiõpetuse tunnis?

A. S. L.: Eks see kõik oleneb lapse vanusest. Kui on tegemist algklassidega, siis on õigem võtta ette näiteks konkreetne reklaam, lasta selle teksti või ka detaili muuta, vahetada mõne teise reklaami teksti ja piltidega ning siis arutada, miks ja kuidas muutus sõnum.

 

T. T.: Järgmine samm on juba oma plakati valmistamine: ise oma sõnumi edastamine.

 

A. S. L.: Edasi võib ka arvutit kasutada, mille abil on tulemuseni lihtsam jõuda. Kõige olulisem on siiski kriitilise suhtumise õpetamine. Ükski visuaalne pilt, foto või maal ei ole objektiivne, ükski meedia ei esita objektiivseid tõdesid, vaid vahendab mingisugust/kellegi subjektiivset arusaama.  Selle selgitamine kohe õpetuse algusest peale on vajalik.

 

Praegusel ajal on ju kõikvõimalikud tehnilised abivahendid kõikidele kättesaadavad. Õpilastel on oma arvutid, fotoaparaadid, fotoaparaadid on ka mobiiltelefonides jne. Kui palju tuleks säilitada siiski seda, et nad kunstiõpetuse tunnis käega tegemisest ei loobuks? Kui tähtis see visuaalse harituse juures on?

A. S. L.: Kunsti mõistma tuleb õpetada nii valmisteoste (ja laiemalt valmis visuaalse maailma) mõistmise, analüüsimise kui ka isetegemise kaudu. Käelise oskuse kokkuviimine pilgu teravusega peab endastmõistetav olema.

 

T. T.: Et kunstiõpetuse tundi huvitavaks teha, selleks tuleks anda palju erinevaid ülesandeid. Võin oma kogemusest öelda, et väljendusvahendite mitmekesisus aitab ära hoida õpilaste huvi langemise, tülpimuse. See aga sõltub juba õpetaja isiksusest. Mitte midagi pole teha, kõige olulisem on õpetaja. Kui õpetaja seda ei suuda, siis ta pole õige õpetaja. Liiga palju kiputakse tarka juttu rääkima, kuidas midagi peaks tegema. See ei aita. Kui õpetajal on piisavalt kriitiline pilk, siis saab ta väga kergesti aru, mis on noortele meeldiv või ebameeldiv, mis pakub huvi, mis mitte. Alati on hea, kui valmiskujundite kõrval on õpilaste loodud teoses midagi täiesti enda tehtut. Sõnalise teksti visualiseerimine on samuti viljakas meetod.

Näituste külastamise puhul peab õpetaja oma huvid ja kunstieelistused maha suruma. Mulle ei pea üks või teine kunstinähtus meeldima, minu arvates võib see olla kunstniku pelk ego trip või jumal teab mis, kuid see pole tähtis. Noorte reaktsioone on huvitav jälgida, nendega tuleb nähtut analüüsida, arutada. Noorte inimeste terased tähelepanekud on õpetajatöös väga kasulikud.

 

A. S. L.: Analüüs on ääretult oluline. Vanemate klasside õpilastega lausa peab analüüsima neid asju, mis neid pidevalt puudutavad: taas nimetaksin Interneti maailma, arvutimänge jne. See on ju nende maailm.

 

T. T.: Veel üks viljakas moodus on heliplaatide kujundamine: olen ise mitmeid plaadiümbriseid kujundanud ja olen lasknud neid oma õpilastel teha. Õpilased identifitseerivad ennast teatud muusikavooludega enam kui ükskõik millise teise kultuurinähtusega. Õpilastel puudub sageli nii hea võõrkeele oskus, et nad saaksid kõigist sõnadest aru, seetõttu nad ei mõista adekvaatselt näiteks Rammsteini, System Of A Down’i või mõne teise tuntud ansambli muusikat, selle sõnumit. Nii olengi lasknud õpilastel kujundada nende lemmikmuusikaga plaadi, kuid plaadikujunduse visuaalne keel peab seda muusikat adekvaatselt edasi andma, just nii nagu see noor inimene on seda muusikat mõistnud. Õpilased on teinud tõesti uhkeid kujundusi. Päris plaadikujundustel avaldub noorte mõttemaailm vägagi adekvaatselt. Noored tuleb ainult suunata sellele lainele, muud polegi vaja. Pärast on õpetaja ülesanne kuulata, mida noored räägivad.

 

Kui palju peaks noor inimene, õpilane teadma kunstiajaloost? Kui palju ja kuidas tuleks koolis kunstiajalugu õpetada? Üks asi on viia noored praegu ülevisualiseeritud maailma juurde, mis on nagunii nende oma maailm, ja panna selle üle (kriitiliselt) mõtlema; teine asi on see, et igasugune visuaalne maailm on tekkinud millegi baasil. Kuidas see baas, olnu noorteni tuua?

A. S. L.: Ei ole kindel, et kunstiajalugu saab ainult loenguvormis õpetada.

 

T. T.: Õpilastele on see võimatu!

 

A. S. L.: Õpilastele, pean silmas eelkõige juba gümnaasiumiklasse, tuleks anda iseseisev uurimistöö: nad võiksid valida selle ajastu, need kunstinähtused, mis on nende meelest paeluvamad, ja siis sellega tegelda.

 

T. T.: Sellega saavad hakkama siiski ainult need, keda kunstiajalugu huvitab. Ma olen kasutanud pooldokumentaalseid filme. Kahjuks Eesti televisioonis näidatakse neid vähe, aga BBC või ka Soome televisiooni kanalitel tuleb neid sageli, näiteks “Medicid, renessanssi ristiisad”. Kunstnikest tehtud videod suudavad äratada õpilaste huvi. Pikk, sageli igav jutt ei meeldi, noored ei taha, et neid kättpidi kuhugi viiakse.

 

A. S. L.: Õpilastel tuleks lasta oma uuritud teema – sinna võib lavastust vms sisse pikkida – ette kanda, sugugi mitte ainult oma klassis, vaid suurema publiku ees. See on õpilastele tähtis.

 

T. T.: Kui osata markantseid kunstnikuisiksusi õpilasteni viia, siis õpilased hakkavad huvi tundma ka vähem markantsete isiksuste vastu. Nii saab suunata õpilaste huvi maailmakunstist eesti kunstile. Ma olin vaimustatud Kumu Priit Pärna näitusest, see oli lihtsalt fantastiline. Ja mul oli siiralt hea meel näha ka oma õpilasi koos vanematega sellel näitusel. Pärast lapsed võrdlesid Priit Pärna Wiiralti, Dalí, Goyaga. Nad ei seostanud Pärna mineviku kunstiga, nende jaoks olid kõik nimetatud praegused, elavad kunstnikud. Vahetevahel mulle tundub, et kunsti ajalooline käsitlus ei õigusta ennast noorte puhul.

 

Kui ma nüüd teie juttu kuulan, siis iseäranis Tõnu Talve entusiasmist jääb tunne, et koolilapsed on praeguse kunstiga lausa sina peal. Meie galeriide ja muuseumide kunstinäituste publikut vaadates on pilt küll teistsugune.  

T. T.: Järelikult peaksid näituste korraldajad, galeristid-kuraatorid küsima endalt, miks neil näitustel ei taheta käia. Minu arvates on paljud näitused suunatud kunstimaailma siseringile.

 

A. S. L.: See on siiski kogu haridussüsteemi küsimus. Humanitaarsele üldharidusele, selle sees nii kunsti- kui ka laiemalt visuaalsete märkide õpetamisele pööratakse liiga vähe tähelepanu. Kui tahetakse keskenduda ainult reaalainetele või siis neile, milles on riigieksamid, siis, kui kunstiõpetus sinna hulka ei kuulu, pole tal suuremat tähendust. Kui tahame õpetada noort inimest praeguses maailma hakkama saama, siis on kunstiõpetusel aga oluline osa, sest just selle kaudu õpetatakse ju praegusi visuaalseid märke lugema, neisse kriitiliselt suhtuma.

Kui mõelda näituste peale, siis ainult suunamisest on algul vähe: esimest korda võiks sinna koos õpetajaga minna, siis on lootust, et õpilastel tekib sügavam huvi. Olen ise kogenud, kui tähtis on õpilasi muuseumi viia, et neil poleks enam tunnet, et see on midagi igavat või liiga tähtsat; et nad saaksid aru, et see on nende koht, et neid seal oodatakse.  Olen Soomes Ateneumis jälginud koolilapsi: nad saavad klassikalise kunstiga küll kontakti, esialgu vajavad nad veidi abi kaasaegse kunsti vastuvõtmisel Kiasmas. Kuid Kiasmas on kunstiharidustöö väga hästi välja töötatud: seal on mitmesugused programmid eri vanuses lastele.

 

T. T.: Ilmselt on Eesti puhul mõnigi kord tegemist ka sellega, et väliskunstist ei saa siia tippusid ja seetõttu näidatakse ajast ja arust dekadentsi. Eks see rahapuudus annab tunda ju ka rock-muusika puhul: enamik meil esinevaid ansambleid on ju ka oma kõrgaja üle elanud.

 

A. S. L.: Eks tulemuse saamiseks on vastastikust kontakti vaja: muuseumid-galeriid peaksid astuma omapoolseid samme, et õpilased seal käima harjuksid, ning ka õpetaja peab näitama initsiatiivi.

 

Kui mõelda meie aineprogrammide peale:  kui suured võimalused on meie entusiastlikel kunstiõpetajatel oma lapsi visuaalselt harida? Üks asi on õpilast suunata ja soovitada seda või teist näitust, teine asi on, kui ainekava sellist tegevust toetab.

A. S. L.: Kui ma mõtlen Soome ainekavade peale, siis kunstiõpetamise maht on väike, midagi pole teha. Kuid ma loodan siiski, et õpetaja näeks ise ka rohkem vaeva, juhendaks õpilasi, mõtleks välja mitmesuguseid meetodeid, kuidas kunsti neile lähemale tuua.

 

T. T.: Heidelbergi kongressil sain aru, et meie kunstiõpetajatel ei jää puudu entusiasmist, vaid et meie kunstiõpetajad on alatasustatud. Kolleegidega vesteldes kuulsin, et nad saavad kolme-, nelja-, isegi seitsmekordset palka. Selles aspektis on meie olukord väga hull. Mida ma oma õpilastele õpetan ja mida mitte, selle valin küll ise. Siin ei vaja ma mingit suunamist. Mul on niipalju kogemust küll, et tean,  mida mu õpilased jõuavad teha, kuhu saan neid suunata. Minu tööle seab jubeda piiri alatasustatus. Meie kunstiõpetajate ühing võiks rohkem aidata kaasa, et meie õpetajad jõuaksid rahvusvahelistele kongressidele.

 

A. S. L.: Mina tahaksin küll tänada meie kunstiõpetajate ühingut tänavu suvel Kumus läbi viidud konverentsi eest. Ka seal osales rahvusvaheline seltskond. Eks selliseid üritusi, ka väiksema ulatusega, nagu on seminarid, peaks tihedamini kokku kutsuma, et saaks kogemusi ja ideid vahetada. Kunstiõpetajate ühingult ootaksin seda et kunstiõpetamisest räägitaks palju rohkem, et see teema oleks pidevalt avalikkuse ees.

 

T. T.: Eks kunstiõpetuse maine olegi seetõttu nii madal, et õpetajad on alatasustatud.

 

Mida ootab kunstiõpetaja kunstiinstitutsioonidelt, neilt, kes iga päev tegelevad praeguse kunstiga? Kunstiakadeemialt, kus nüüd on ka õpetajate täienduskoolitus, Tallinna ülikoolilt, kunstimuuseumidelt, galeriidelt?

T. T.: Suhtlemist. Mul on Kumu kunstihariduskeskusega, iseäranis selle juhataja Piret Kruusandiga väga hea kogemus: nemad on meiega, s. t Keila kooliga, ise kontakti võtnud. Ilmselt pole me ainukesed.

 

A. S. L.: Väga soovitan, et alla 18aastastele noortele oleks muuseumidesse ja galeriidesse sissepääs tasuta.

 

Kinno noored inimesed lähevad, kuigi pilet on mitu korda kallim kui muuseumipilet. Kinos pakutakse enamasti Hollywoodi laiatarbekaupa, mida on kerge vastu võtta. See on ilmselt üks, kuid mitte ainuke põhjus.

T. T.: Ma vaidleksin vastu: kui noort inimest miski ikka väga huvitab, küll ta on siis valmis vanematelt selle tarvis raha küsima. Tasuta sissepääs ei muuda midagi. Asi on ikka pakkumise viisis.

 

A. S. L.: Noortel on eelarvamus, et kunst on elitaarne asi, sest kunsti õpetatakse tundma kunstiajaloo kaudu. Praegune kunst ei seostu neil üldse nende oma eluga.

 

Milline oli tänavuse Heidelbergis ja Karlsruhes peetud kunstiõpetamise kongressi “Horisondid 2007” kõige olulisem sõnum?

A. S. L.: See oli tõesti suur kongress: kohal oli üle 400 õpetaja 42 riigist kõikjalt üle maailma. Kongress jagunes kaheks osaks: esimene päev oli pühendatud kunstiõpetamise uurimisele ja teine päev selle arendamisele. Minu jaoks on ainese uuring (mis on tänapäevane kunstipedagoogika, mida see hõlmab, millele tuleb tähelepanu pöörata?) väga tähtis, aga see on ka mu doktoriväitekirja teema.

Sain sellelt kongressilt inspiratsiooni nii oma metoodikaalaseks uurimistööks, mida teen Tallinnas kunstiakadeemia juures, kui ka kunstiõpetaja tööks, mida teen Soomes.

 

Kas kolleegide ettekandeid kuulates jäi tunne, et mujal Euroopas on kunstiõpetus paremal järjel kui Eestis?

A. S. L.: Horvaadi kolleegi prof dr Vera Turkovići ainekavasid analüüsiva ettekande põhjal jäi tunne, et tema naabermaadel (ta tõi võrdlusmaterjali kaheteistkümne riigi kohta) ei ole kunstiõpetuse olukord sugugi Eesti omast parem. Neil näiteks ei ole üldse kunstiõpetuse tunde kaheksandas ja üheksandas klassis. Ka Soomes on see hiiglasuur probleem, et kunstiõpetus on kohustuslik ainult esimesed seitse klassi, pärast on valikaine. Kui lapsed on suunatud reaalkooli või kui vanemad eelistavad võõrkeeli, siis on üsna tavaline, et kunstiõpetus jääb kõrvale.

 

T. T.: Ida-Euroopa ja ka Aasia ning Aafrika maade kunstiõpetajad suutsid rohkem köita. Mulle jäi meelde İstanbuli kolleegi ettekanne, kus ta sidus kunstiõpetamise  teiste ainetega: ajaloo, rahvamuusikaga jne, et käivitada õpilastes loomeprotsess. Väga huvitav oli ka ühe peakorraldaja Joachim Ketteli ettekanne: ta rõhutas seda, et  õpilasele tuleb anda võimalikult palju vabadust, võimalikult vähe suruda peale oma isiksust.

 

A. S. L.: Mulle imponeeris tema ettekandes just analüüsi aspekt: nii õpetaja kui ka õpilane peaksid oma tööprotsessi analüüsima. Ta tutvustaski meile oma õpilase tööd, fotoseeriat, kus õpilane analüüsis ennast ja oma elu.

 

T. T.: Nende fotode esteetika  sarnanes praeguse muusika, progeklassikute plaadikujunduse esteetikaga. Noori paneb muretsema võõrandumine, kapitali pealetung, nivelleerumine. Ma nimetaksin Ketteli ettekannet koostööks noore fotograafiga. See oli minu arvates lausa kogu kongressi võtmeettekanne.

 

A. S. L.: Oluline teema, mida puudutati paljudes ettekannetes, ka üks peaesineja Kerry Freedman, oli jaapani nüüdiskultuur. Freedman kõneles Lolita riietusest, selle stiilist, sest tänast noort iseloomustab ju ka püüd olla keegi teine, riietuda nagu Lolita jne. Ka Soomes kuulavad noored jaapani popmuusikat rohkem kui euroopa oma, jaapani animafilmide mõju on üsna ilmne.

 

T. T.: Järgmine kunstiõpetajate kongress tuleb Osakas.

 

Kas kongressilt on midagi praktilist oma kunstitundidesse kaasa võtta?

A.S. L: Visuaalsele meediale suunatud meetodid, sotsiaalse kunsti seostamine noorte oma kultuuriga ning selle kaudu ka ajalooline vaatepunkt.

 

T. T.: Kongessimaterjalidega CD-ROM.