Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus kui kunstidiiler

R.V.

Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus loodi 1992. aastal Avatud Eesti Fondi poolt. Tollal tegutses keskus George Sorosi rahastamisel ning Sorosi Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse nime  all. Keskus avati ametlikult 1993. aastal ning samades ruumides Vabaduse väljak 6 ehk siis Tallinna Kunstihoones on tegutsenud praeguseni. 1999. aastast peale, pärast Sorosi fondi tegevuse ümberstruktureerimist, tegutseb KKEK iseseisva sihtasutusena. 2000. aastani sai KKEK rahalist toetust Avatud Eesti Fondilt, seejärel töötati välja „keeruline finantseerimise skeem, mida on siiani garanteerinud Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium”, nagu  on lugeda KKEK koduleheküljel (www.cca.ee/ kontor/ideoloogiast ja ajaloost). Sorosi kunstikeskuse rolli ja tegevuse tõhusust 1990ndatel ei pannud keegi küsimärgi alla, vaidlusi tekkis vaid kunstiideoloogia pinnal. Sorosi keskuse aastanäitused, uue meedia probleeme lahkavad „Interstanding’ud” olid tuntud nii meil kui mujal. Ka Veneetsia biennaali Eesti ekspositsiooni produtseerimine on olnud KKEK õlgadel. 

23. augustini saab KKEK juhataja kohale kandideerida – eks ikka need, kes vastavad konkursi tingimustele. Sirp kutsus kokku vestlusringi, et arutada, millist rolli peaks KKEK täitma praegu, XXI sajandi teisel kümnendil avatud maailma tingimustes. Vestlusringis osalevad vabakutseline kuraator Rael Artel, Tallinna ülikooli dotsent, kunstnik Kai Kaljo, EKA fotoosakonna professor, kunstnik Marco Laimre ja  EKA fotoosakonna dotsent, kunstnik Marge Monko, küsitleb Reet Varblane. Kutsutud olid ka Sorosi kunstikeskuse käivitaja, pikaajaline juht, EKMi peadirektor Sirje Helme, kelle kirjalik kommentaar ilmub järgmises lehes, Sorosi kunstikeskuse pikaajaline asedirektor, kultuuriministeeriumi asekantsler Piret Lindpere, kes on valmis kirjalikult järgmises lehes kommenteerima, ning ka praegune juhataja Johannes Saar, kes aga ei reageerinud e-kirja  teel saadetud ettepanekule.   

Kuidas peaks Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus (KKEK) praegu toimima? Milline on selle institutsiooni roll ideaalis? Kuigi ega tegelikkus alati ideaalist erinegi. Kõik ei sõltu vaid rahast.

Marge Monko: KKEK peab käituma agendina.  Välissuhtlus ei tähenda vaid väliskosilaste ootamist, suhtlus tuleb ise initsieerida. Tuleb väliskuraatorid siia kutsuda, panna nad suhestuma kohaliku kunstimaailmaga, korraldada selleks spetsiaalseid teabeprogramme, residentuuri.

Rael Artel: Ma näen KKEKd läbipaistva, avatud ja aktiivselt diskussioonides osaleva, adekvaatset rahvusvahelist ekspertiisi omava avaliku institutsioonina, mis seisab kõigi kohalike kunstiprofessionaalide huvide eest rahvusvahelise  kaasaegse kunsti kontekstis. 

Mida mõtled rahvusvahelise ekspertiisiõiguse all?

R. A.: Tuleb kursis olla rahvusvahelisel kunstiareenil toimuvaga ja isiklikult tunda seal tegutsevaid inimesi, olla pidevalt aktiivses suhtluses – mitte ainult ise turistina üritusi külastades, vaid neil osaledes ja neid võõrustades.

Kai Kaljo: Ühe või kahe inimese tundmisest on vähe, hästi toimivat võrgustikku on vaja. Ega sedagi, et Eestisse satuvad need või teised rahvusvahelises  kunstielus olulised inimesed, ei saa jätta juhuse hooleks. Inimesi tuleb kutsuda ja nendes huvi tekitada. Meil peaks tingimata olema veebikeskkond, mis hõlmaks kogu Eesti professionaalset kunstnikkonda. Ei ole vaja teha valikut, kes seal peaksid olema, kes mitte, sest Internetis on ruumi piisavalt kõigile. KKEK on ju algusest peale andmebaasi rolli täitnud, lihtsalt efektiivsus oleks niimoodi mitu korda suurem. Kuna „kaasaegset kunstnikku” on  teadagi raske määratleda, siis võib-olla tuleks kõne alla koostöö kunstnike liiduga.

R. A.: Kuna KKEKd rahastab kultuuriministeerium, siis vaatamata sellele, et tegemist on sihtasutusega, pakub see siiski avalikku teenust, vahendab kohalikku ja rahvusvahelist kunstiilma. Praegu on pearõhk suunatud välisturule, Veneetsiasse ja Võnnusse, aga KKEK võiks tegutseda ka sissepoole suunatult: tooma näiteks Eestisse rahvusvaheliselt olulisi  kuraatoreid ja kunstiprojekte, algatama koostööd, võtma sõna kunsti ja avaliku ruumiga seotud küsimustes. Kui näiteks tahetakse taas panna kuhugi mingi „korstnapühkija”, siis peaks KKEK, kes peaks olema selles valdkonnas kõige suurem ekspert, oma sõna sekka ütlema. KKEK peaks olema avaliku arvamuse kujundaja. Eks ideaalis peaksid KKEKs olema seinal ajad, millal keskus on avatud, ja siis ka olema lahti.       

See on nüüd küll juba korralduslik küsimus: iga avalik asutus peab olema avatud vastavalt väljakuulutatud aegadele. 

R. A.: Ideaalis peaks KKEK tegema pidevat koostööd Eestis tegutsevate kunstiprofessionaalidega – kuraatorite, galeristide, kriitikutega. Ma olen pea kümme aastat Eestis tegutsenud ja mind pole kordagi kutsutud KKEKsse, et tutvustada erialainimesi. Alles hiljem olen Vilniuses või Stockholmis kuulnud, et see või teine kuraator on Eestis käinud.

K. K.: Mulle on küll tutvustatud, aga enamasti tol ajal, kui KKEKs töötasid veel Sirje Helme,  Piret Lindpere ja Mare Pedanik.

R. A.: Viimastel aastatel on KKEK-I tegevus küll sarnanenud pigem salaorganisatsioonile. Ideaalis peaks KKEK olema avatud kõigile Eesti kunstnikele, mitte vaid kahele-kolmele väljavalitule. Juhi isiklik maitse ei tohiks siin võtmerolli mängida. KKEK peab toimima võimalikult laiapõhjaliselt, otsima ja leidma võimalusi nii noortele, just kunstihariduse omandanud kunstnikele kui ka parimas loomeeas tegijatele. 

K. K.: Olen sellega sada protsenti nõus, sest väljastpoolt tulnud kuraator võib siit leida midagi niisugust, milles kohalikud ei oska potentsiaali näha. Ükski võimalus ei tohiks kaotsi minna!

R. A.: Lisaks kontaktidele peaks KKEK vahendama ka infot, seda ka laiemalt praeguse kunstimõtte osas. Miks mitte initsieerima kaasaegse kunstiteoreetilise mõtte tõlkimist. See on ju ka kommunikatsioon. KKEKs peab toimuma kahesuunaline liiklus. 

Marco Laimre: Meie kunstielus on tohutult palju lünki ning üks väike, ka mentaalses mõttes väike institutsioon ei jõua neid üksi täita. Tuletan korraks meelde, millised elemendid peaksid olema, et tänapäeva kunstimaailm just Euroopa mõttes hästi toimiks. Peavad olema kunstnik, kuraator, kriitik, kollektsionäär, galerist ja diiler, vahendaja. 

Eks ka õpetaja, kunstiharidus kõige laiemas mõttes.

M. L.: Loomulikult. Meil ei ole vaja mitte midagi leiutada: härra Sorosil võisid olla teised eesmärgid,  aga tema juurutatud ideoloogiast on kasvanud välja asutus, kelle alla käib import ja eksport ehk siis vahendamine. Ma ei mõtle diileri all pelgalt kedagi, kes otsib müüjat ja ostjat, kuid mingit sorti kapitali liigutamine, vahendamine see kahtlemata on. See on keskuse roll ideaalis, muu võib olla, aga ei pea olema. Just sellist keskust vajame. Kõige ideaalsem on, et see keskus suudaks adekvaatselt vahendada mitte niivõrd kaasaegset, kuivõrd aktuaalset, just praegu olulist kunsti. KKEK ideoloogiline positsioon ehk millist kaasaegset kunsti – kas sellist, mis on praegu aktuaalne või mis oli seda 1972. aastal – keskus vahendab, sõltub meeskonnast, seal töötavatest inimestest. Need inimesed aga sõltuvad juhist, juhatajast, direktorist. KKEKd vajame ikka eelkõige välismaailmaga suhtlemiseks.

R. A.: KKEK peaks Eesti tingimustes olema kaasaegse kunsti ja kunstniku advokaadi rollis. 

M. L.: Aga igasugune kunstiühendus, kas või akvarellistide liit, võiks ideaalis olla kunsti advokaat, sekkuda avalikku ruumi puudutavatesse küsimustesse, olla sotsiaalselt aktiivne.

R. A.: Eragaleriil on õigus ise otsustada, mida nad teevad ja mida mitte, kuid maksumaksja rahaga kinni makstud institutsioon seda ei tohi.

M. L.: Nüüd jõuamegi sinna, kas meil on selline institutsioon või ei ole. Kui ei ole, siis tuleb see  luua. Isegi kõige hullemad kaklejad, popmuusikud, on ka kokku leppinud, et neil on sellist keskust vaja.     

Kuidas vahendamine peaks ideaalis käima?

R. A.: Vahendamise esimene samm on, et asutuse uksed on lahti ning inimesed teretulnud. Lihtne! Loomulikult on efektiivseks kunstisuhtluseks palju võimalusi ja formaate, neid tuleb vastavalt kombineerida ja genereerida. 

M. M.: Vahendaja on aktiivne ning otsib ise võimalusi. Pelgalt telefonile ja e-kirjadele vastamisest ei piisa.     

Kas sinna juurde peaks käima ka pidevalt täiendatav teabebaas?

K. K.: Teabebaas peab olema Internetis kättesaadav. Jumal teab, kellel võib ükskõik mis kell ükskõik kus tulla huvi Eesti kunsti vastu. Ta peab saama netist adekvaatse, laiapõhjalise, süstematiseeritud info.

M. L.: Kahtlemata on igasugune võrgupeegeldus oluline, kuid see kohustus peaks olema kõigil avalikel kunstiinstitutsioonidel. Eesti on  ju e-riik. Oluline on, et keskus ei teeks vahet, mis teda huvitab, mis mitte, et tegemist ei oleks n-ö tema enda arhiiviga, vaid ikkagi kogu Eesti kunsti arhiiviga. Arhiivil ei ole mingit mõtet, kui keskus ei võta aktiivselt osa praegusest kunstielust, ei jälgi seda, mis on praegu aktuaalne.

K. K.: Kogumine, arhiveerimine ja uurimine on nii suur töö, et seda võib-olla ei peakski keskus tegema. See võiks kuuluda ka näiteks ülikooli  alla. Keskus peaks olema aktiivne suhtleja.

M. L.: Kui keskuse põhiülesanne on vahendamine, siis praegu aktuaalset kunsti, aktiivselt tegutsevaid kunstnikke puudutav arhiiv peab KKEKs olema. Ei ole ühtegi vabandust, kui seda seal ei ole. Kas uuritakse või ei, pole nii tähtis. Arhiivi peab sisse pääsema, aga kui uksed on kinni, siis pole millestki rääkida.   

Kui suur peaks selline institutsioon olema, et saaks hästi toimida? 

M. L.: See pole oluline: võib olla ka üks inimene, kui ta suudab selle keskuse elama panna. Eks meie tegelikku olukorda tuleb ka arvestada: oleme vaesusega vaktsineeritud, meid ei saa näiteks Šveitsiga võrrelda. Keskuse praegune reaalne suhtlus piirdub ühe suurürituse (Veneetsia biennaal) ja paari väikse ürituse vahendamisega. Ning sekretäriteenuse osutamisega paarile kunstnikule.

R. A.: Neile, kes seda tegelikult ehk ei vajagi, kes  on niigi privilegeeritud. Arvan, et küsimus ei ole raha puudumises: e-kirjadele vastata, inimestega naeratades suhelda ja mõtteid vahetada saab ka ilma hiigelsuure rahata. Alates 2007. aastast olen teinud „Public Preparation’i” projekti ja kutsunud Eestisse umbes 50 rahvusvaheliselt tegutsevat kunstiprofessionaali, mind ennast on kutsutud osalema diskussioonidele, seminaridele mujal. Projektipõhisele finantsilisele ebakindlusele vaatamata on saanud see ikkagi toimuda. Konks on kusagil mujal, mitte rahas.

K. K.: Sina lihtsalt tunned kunsti vastu huvi … Ka KKEKs peaksid töötama inimesed, kes tunnevad kunsti vastu huvi.       

KKEK-lt on Artinfo kaudu tulnud küll kõikvõimalikku teavet rahvusvaheliste näituste, konkursside, ürituste kohta. See on hästi toiminud, aga loomulikult on see vaid tühine osa.

M. L.: Teabe edastamise roll ei ole enam vajalik: e-fluxist, facebookist jne, jne saab kogu vajaliku teabe kätte. Külmalt infot pakkuda pole enam vaja. Võrgustik on selle keskuse loomulik osa, seda tuleb ainult elus hoida. KKEKis töötav inimene peab olema diplomaat, suutma ära kuulata, läbi rääkida.       

Kas need omadused ei peaks a priori olema kõigil avalikus sfääris töötavatel inimestel?

M. L.: Peaksid, aga ei ole. Keskuse juhataja, ideoloogi, tegeliku vahendaja roll, kohustus on suhelda, olla diplomaat. Tegemist on diplomaatilise institutsiooniga, mis on millegipärast välisministeeriumist lahutatud. Edukalt toimiva diplomaatilise institutsiooni puhul on väga tähtis ka imagoloogiline aspekt, bränd. Kokkuvõttes esindab KKEK ju kõiki Eesti kaasaegse kunstiga tegelevaid isikuid, institutsioone.

M. M.: KKEK peaks noori kunstnikke motiveerima: praegu noored ei tunne, et nad peaksid sinna oma portfoolio viima. Nad isegi tea, et selline keskus on olemas, rääkimata sellest, et portfoolio viimisest sinna oleks mingit kasu.

K. K.: KKEK võikski täita seda tühemikku, mis tekib, kui noor kunstnik on kooli lõpetanud ning pole veel leidnud oma kohta … et ta tunneks,  et ta kuhugigi kuulub. Näiteks võiks ta sealt saada infot residentuuride, festivalide, konkursside kohta, millest paljud on just noortele mõeldud, ning miks mitte ka abi paberite täitmisel.

R. A.: KKEK peab olema algatusvõimeline: ta peab ise genereerima (koostöö)projekte, sest projekt on kunstnikule platvormiks, kus ennast näidata. See eeldab ideid, mõtteid. Praegu paistavad algatusvõime poolest silma  Poola, Leedu ja endise Jugoslaavia kunstikeskused. Kui tegemist on erainstitutsiooniga, siis on sellel õigus keskenduda vaid mõnele üksikule kunstnikule või väga kitsale teemale, avalik institutsioon ei tohiks endale sellist eksklusiivsust lubada.

M. L.: KKEK ei esinda ainult Eesti aktuaalse kunstiga tegelevaid kunstnikke, vaid ka kuraatoreid, kriitikuid, galeriste. Kui rääkida ideaalist, siis KKEK juhataja võiks olla karismaatiline  isik. Diplomaatia kõrval on väga oluline ka kohalolu, mitte nii, et uksed võivad lahti olla, aga sisuliselt ei olda kohal. Keskuseinimesed peavad isiklikult tundma noori potentsiaalikaid kunstnikke ja kuraatoreid. Analoogsed institutsioonid produtseerivad kunstnikke ja kui nad on nii-öelda raja peale saanud, siis tegeletakse järgmistega.

R. A.: Praegune keskus käitub nagu kommertsgalerii: on vaid paar kunstnikku, keda promotakse.  See ei ole avaliku organisatsiooni ülesanne. Ja veel: Tallinn ei ole Eesti. KKEK peaks aeg-ajalt jõudma oma tegevusega ka Tartusse või Pärnusse. 

Kui nüüd tulla rahastamise juurde, siis kultuuriministeeriumi tagatud eelarve ilmselt lähiaastail ei kasva. Mis võimalused on veel?

M. L.: Mis tähendab, et ei kasva? KKEK juhataja asi ongi käia ja nõuda ka ministeeriumis õiglasemat rahastamist, iseäranis kui kaasaegne kunst on jäetud täielikult vaeslapse ossa. Peale selle ei ole minu teada Euroopa fonde siiani kasutatud, aga see on Eesti kunstimaailma  laiem probleem. See nõuab suurt ja tüütut tööd.

R. A.: No minu arust on täiesti kasutamata Euroopa Liidu kultuurirahastamise võimalused, aga seda raha saab kasutada ainult rahvusvahelise koostöö põhiselt: jõuame tagasi algusesse – algatusvõime, ekspertiis, võrgustik, koostöö … 

Kas KKEK-l peab olema nõukogu? Kuidas see tuleks moodustada? Põhikirjas on öeldud, et asutaja kutsub nõukogu kokku. Kas kultuuriministeerium?

M. L.: Nõukogu on vajalik, aga selle liikmeid  ei tohi nimetada KKEK juhataja. Nõukogu liikmed peavad tundma aktiivset huvi aktuaalse kunsti vastu. Nad peavad aktiivselt tegutsema aktuaalse kunsti väljas. Kes ja kuidas valitakse, eks see sõltu juba põhikirjast. Aga huvilised eksperdid peavad nad olema.

Üles kirjutanud R. V.