Kaduvikus kaigub kirjade kaja

Tõnu Soo (1944–2023) mälestuseks

IVAR SAKK

Tõnu Soo töötas kultuurilehes Sirp ja Vasar kujundajana 23 aastat, 1971. aastast kuni 1994. aastani. Selle aja jooksul kujundas ta sadu ajalehtede esikülgi, lõi rubriigipäiseid, illustratsioone, vinjette ning kirjutas kunsti ja disaini teemalisi artikleid. Tema loodud keerulised kirjatüübid äratasid furoori ja huvi erialaringkonnas, aga ei jäänud märkamata ka lugejale.

1970. aastatel oli ajalehe- ja ajakirjakujundus erilise tähelepanu all. Kindlasti mõjutas seda eriala tekstidega seotud fotoladu, mis andis varasema tinalaoga võrreldes kujundajatele hulga rohkem võimalusi, aga ka kleepetähtede (letratähtede) levik ja uute kleebitavate kirjatüüpide loomise intensiivsus. Nendega sai laduda pealkirju, liigendada lehekülgi ning kasutada neid illustratsioonides. Pole juhuslik, et ajastutundliku kunstnikuna sai Soo tuntuks eelkõige kui ajakirjandusväljaannete kujundaja, kuigi ta tegutses ka vabagraafiku, plakatisti, plaadiümbriste autori ja raamatukujundajana. Lehekülgede monteerimine valguslaual, mängud omaloodud vinjettide, illustratsioonide, kadreeritud fotode ja käsitsi laotud kirjadega võtsid küll meeletult aega, aga olid trükis ilmudes tõenäoliselt autorile rahulolu ja rõõmu allikas.

Uus esteetika

Omaette laenguks oli uus esteetika. Kirjakujunduses kandsid uuenduste lippu brittide firma Letraset ja prantslaste Mecanorma. Kui kleepetähtede tootmisse oli jõudnud piisavalt klassikalisi ja XX sajandi šrifte, hakkasid need ettevõtted üha rohkem pöörduma uusloomingu poole. Selle tulemusena lõid tollased disainerid hulga uusi kirjatüüpe, mille välimusel ei pruukinud ajaloolise traditsiooni interpreteerimisega enam mingit seost olla, pigem olid allikaks tüpograafiavälised nähtused: rokkmuusika, noortemood, hipikultuur, narkootikumid, idamaade-ihalus, kosmoseutoopia, plastmassid jne. Kirjatüübid olid vormiküllased, jõulised, kujundipõhised. Need polnud mõeldud pikkade tekstide ladumiseks, vaid lühikeste pealkirjade jaoks. Pop- ja rokkmuusika armastas neid. Sellest sai innustust ka noor Soo, kes oli 1971. aastal sattunud tööle Sirbi ja Vasara kujundajaks ja pidi oma ameti tõttu hoolikalt pealkirjadele otsa vaatama.

1973. aastal korraldasid nii Letraset kui Mecanorma uute kirjatüüpide konkursi. Sinna saabus üle maailma lugematu hulk kavandeid, Letrasetile üle 2500 uue šrifti. Soo oli selleks ajaks joonistanud umbes 20 tähestikku, millest mõned ta oma meenutuste kohaselt Letraseti võistlusele läkitas – Soome kaudu, sest Nõukogude Eestist oli peaaegu võimatu suurt ümbrikku läände saata, see ei jõudnuks iial kohale. Tema mälestuste järgi oli ta hiljem küll kontaktis Londonis baseerunud Letrasetiga (kuidas see võimalik oli?), kuid tulemusteni siiski ei jõutud. Tagantjärele tarkusena võib öelda, et angloameerika-keskne Letraset võttis haruharva muu maailma disainerite kavandeid töösse, vastupidi prantsuse Mecanormale, kus avaldati hulga ka muude riikide disainerite loomingut, näiteks Jaapani, Uus-Meremaa, Saksamaa, Hollandi jt riikide tegijate töid.

Mecanorma 1973. aasta võistlusel said soomlased Erkki Pennanen ja Kari Lilja neljanda koha oma šrifti Square eest, millest kujunes esimene üle maailma levinud Soome kirjatüüp. Ehk oleks lootust olnud ka Sool – tema tehtud tähestikud on hulga virtuoossemad ja innovatiivsemad kui soomlaste Square. Spekulatsioone ergutab seegi, et Mecanorma võttis töösse ka raudse eesriide tagant pärinevaid kirjatüüpe, nt poolakate Bogdan Żochowski kujundatud Globe ning Bronisław Zeleki loodud Zelek ja New Zelek. Soo oli ilmselt näinud nimetatud Zelekit, sest see on hingesuguluses tema enda tollaste kirjadega – põimuvad ümardatud vormid, valeperspektiiv ja täidlane üldilme sobivad ajastu vaimuga. Kui autoreid ei teaks, võiks neid atribueerida ühele ja samale loojale.

Valeperspektiiv

Valeperspektiivi puhul on Soo meenutanud, et üheks tema mõjutajaks oli Maurits Cornelis Escheri Möbiuse lehtede džungel. Kindlasti oli Soo mõjutatud ka USA varaste rokkbändide plakatite psühhedeelsest graafikast, mis omakorda viitasid Viini Setsessioonile ja USA preeriatele. Eesti NSV päevil rääkisid kunstiarvustajad Soost kui barokipärasest autorist. Kuigi vaieldamatult on tegemist dünaamilise ja kirgliku käekirjaga loojaga, mina küll erilist neobarokki tema tööde puhul ei leia. Kalligraafia baas on seal vaieldamatu, aga see on siiski britilik XIX sajandi raudsule-kalligraafia, mis sünnib uuesti 1970. aastate USAs, Herb Lubalini koolkonda kuulunud autorite loomingus. Selles seltskonnas oli juhtiv kalligraaf Tony DiSpigna, kes oma hoogsat sulekirja üle joonistas ning sellele ajastupärast jõudu ja dekoratiivsust lisas. Samasugust printsiipi kasutas ka Soo, arvatavasti aja säästmise huvides, sest hoogsa käekirjaga visatud nimekujust-pealkirjast oli sellisel moel võimalik saada nn tuunitud variant kõige kiiremini. Näiteks olgu toodud Sirbi ja Vasara esilehekirjad Ludwig van Beethoven (12/1977), Franz Schubert (46/1978) ja Mart Saar (39/1982).

DiSpigna tuunitud kalligraafia jääb alati tasapinnaliseks, Soo looming on sageli ruumiline. Sellisena oli ta modernistlike kalligraafide seas ainulaadne. Võimalik, et tema kogemus pärines hiljuti avatud tööstuskunstiosakonnast tollases kunstiinstituudis, kus stuudiumi osaks oli tasapinnaliste rütmi-vormi-joone harjutuste arendamine ruumilisteks struktuurideks, mis ka makettidena valmis ehitati. Koolitööd said siiski pigem tehnitsistlikeks karkassideks, mitte voolavateks dünaamilisteks vormideks (meenuvad keraamikataustaga Laura Põld ja Kris Lemsalu kui tänapäeva neoekspressionistlikud vormiloojad).

Võimalik, et Soo oli näinud progeroki ansambli Yes plaati „Close to the Edge“ 1972. aastast, mille ümbrisel ilmus

bändi uus logo, autoriks britt Roger Dean. Yes’i kolm liaanidena looklevat tähte põimuvad seal nagu maod, kes üksteise kaissu on pugenud. Soo loomingust tuleb sellele lähedase näitena esile suurepärane kompositsioon Johann Köleri juubeliks (Sirp ja Vasar 11/1976), kus ruumilist efekti on rõhutatud hoogsate kursiivtähtede omavormiga ja mille keerulisuse aste on Yes’ist kordades üle. Soo on meenutanud selliste graafiliste ülesannete töömahukust ja tehniliste vahendite olulisust. Idablokis saada olevad lekaalid olid kohmakad ja kasutud, seevastu USAst saadud töövahendid ülivajalikud.

Disainilaboratoorium

Ameerika oli Soole oluline. Eelkõige pean silmas Lubalini, Aaron Burnsi ja Edward Rondthaleri ühiskompaniid International Typeface Corporation (ITC), mis loodi 1970. aastal kirjatüüpide leviku korrastamiseks. ITC hakkas välja andma ajakirja Upper and Lower Case (U&lc), mida saadeti tasuta disainibüroodele, arhitektidele, koolidele jm. Väidetavalt jõudis ajalehepaberil mustvalge väljaanne ka ENSV Riikliku Kunstiinstituudi raamatukokku. Selles esitleti ITC uusi kirjatüüpe, aga kogu ajakiri oli kujundatud nagu disaineri laboratoorium, mis tutvustas kaasaegseid printsiipe kirjatüüpide valikus, väljaande maketis ja logokujunduses.

Juhtiv kujundaja Lubalin eksponeeris ajakirjas oma lemmikratsut – tüpogrammi (tüpograafilist epigrammi), mis oli miniatuurne kompositsioon kirjatähtedest, millele oli antud teatud literatuurne funktsioon saavutamaks emotsionaalset laetust. Mõneti kasutas sellist printsiipi ka Soo, luues ajalehele vajalikke rubriigipäiseid. Kuid pigem oli ta meister pikemate tekstiliste koosluste ja loosungite loomises. Loosung oli kommunistliku ühiskonna lahutamatu saatja, mida eksponeeriti väsimatu hooga nii linnas, ruumis kui trükistel. Selliste loosungite kirjutamist harjutati tollases Villu Tootsi kirjakunsti koolis, kus need võisid jääda piisavalt naivistlikuks, näiteks „Kunst kuulub rahvale!“.

Soo oli hulga poeetilisem nii sisult kui kujundusliku kihistuse loomise poolest. Toon siin ära tema kommunismi triumfi tähistavale oktoobrirevolutsioonile pühendatud kirjakompositsiooni Sirbis ja Vasaras: TERASHALL / OKTOOBER / IDATAEVAS / LAHVATAS / KÕIKJALE / RÕKATAVA / SIHISEADE (45/1975). Pildipinna täitmiseks oli vajalik seitse rida, igas reas üheksa tähte, need moodustasid krüptilise tähtede kudumi, mida parteifunktsionäärid kokku lugeda ei suutnud, aga formaalsed austuskriteeriumid olid täidetud.

ITC valikust olid pärit ka kirja­tüübid, mida Soo kasutas mõnikord ajalehe pealkirjade ladumiseks. Küll harva, sest see oli piisavalt töömahukas. Üks tema valitutest oli ITC Tiffany, kummaline teritatud nurkadega Ed Benquiati loodud font 1974. aastast. Tavapealkirjad tulid nõukogude valikust: Gazetnaja, Žurnalnaja rublennaja ja Obõknovennaja žirnaja. Esimesed lääne fotolao­kirjad ilmusid ju Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee trükikotta alles 1983. aasta paiku. Kas tõesti olid Sool kasutada Letraseti lehed kleepetähtedega? Need olid ju välismaalgi kallid ja ajalehel teatavasti valuutat polnud. Või ladus ta valitud pealkirju, fotost tähti välja lõigates ja neid kokku kleepides?

Nii palju küsimusi jääb vastuseta. Kentucky ülikooli graafilise disaini uurija Andrew Hahn pidi saatma mulle oma küsimusi, mis tal on tekkinud Soo reprosid uurides. Pole veel saatnud. Aga nüüd pole enam kelleltki küsida ka.