Käed eemale EKKMist!

Eesti kaasaegse kunsti muuseum on Tallinnas Kultuurikilomeetri ja mere ääres just see kultuur, mida on sinna aastakümneid planeeritud ja oodatud.

Triin Talk, Riin Alatalu

EKKMi sulgemise peale tuleb teha kõvasti kisa, sest ainult piisavalt vali avalik kriitika võib panna otsustajad oma tegude tagajärgedele mõtlema ja ehk isegi ümber mõtlema.

Oleme muinsuskaitseametnikena pidanud lugema päris palju hoonete ekspertiisiakte ja auditeid ning sageli näivad nende kokkuvõtted pigem tellija soovide, mitte hoone tegeliku olukorra peegeldusena. On täiesti võimalik ekspertiisile toetudes väita, et hoone on avariiohtlik ja tuleb lammutada, ning tulla paari kuu pärast tagasi dokumendiga, mis lubab sellelesamale n-ö amortiseerunud hoonele isegi korruse peale ehitada. Miks soovib EKKMi hoone omanik Tallinna linn hoonest vabaneda, on jäänud seni mõistatuseks.

Maja seisukord on muidugi kehv, aga seda on see olnud kõik need 13 aastat, mil muuseum on hoones tegutsenud. Kunst ei vaja olemasolemiseks euroremonditud kontoriruume, sundventilatsiooni ega kätekuivatuspuhurit. Kuidagi on muuseum selles majas suutnud tegutseda ja eestvedajad on nõus jätkama – järelikult on hoone selleks piisavalt hea.

Oleme kunstiakadeemias alustanud uurimistööga, otsides muu hulgas lahendusi, kuidas teekonnal Tallinna sadamast vanalinnani kõik väärtuslik esile tuua, et linna tulles oleks peale uushoonete tagahoovide, bensiinijaamade ja liiklussõlmede veel midagi näha ja kogeda. Seejuures peame oluliseks, et oleks põhjust tulla jalgsi, mitte tiirutada sadade bussidega ümber vanalinna. Mereäärse ala avamise strateegiate ja planeerimise peale on kulunud tohutult ressurssi, meie uuring on üks piisk igasuguste ideekorjete, arhitektuurivõistluste ja planeerimisdokumentide meres. Suuresti räägivad need kõik sellest, et mereääre aktiveerimiseks peab sinna tooma kunsti ja kultuuri, rannakohvikuid, rohelust ja looma sidusa avaliku ruumi.

Viimase kuue aastaga on ettevõtluse arendamise sihtasutus (EAS) investeerinud külastuspaikadesse 95 miljonit eurot. Palju on kulutatud, et ehitada välja uued atraktsioonid, kuigi pärandit ei suudeta piisavalt hoida ja hooldada. Nüüd on EAS algatanud üle-eestilise „autentse kultuuri“ kaardistamise, et leida paiku ja inimesi, mis-kes on n-ö päris, mitte kallilt ehitatud külastuskeskused.

Eraldi kaardistamisetagi on selge, et EKKM on väga päris: see on äge ja autentne tänapäevane kultuur, mida teevad päris Eesti kultuuriinimesed. Nad ei vaja toimimiseks suuri eurotoetusi, vaid on saanud kuidagi põlve otsas remonti tehes hakkama oma kehvas seisus majaga. Nad on selle pilkupüüdvaks võõbanud, täitnud ja ümbritsenud kunstiga, avanud raamatupoe ja kohviku. See ongi autentne kultuur, mida hoida ja esile tõsta.

See on ühtlasi kultuur Kultuurikilomeetri ja mere ääres – just seal, kuhu seda on aastakümneid planeeritud ja oodatud. Isegi kehtiva detailplaneeringu järgi on sel krundil ühiskondlik funktsioon, mida täidab just nimelt EKKM. Detailplaneeringus sai see fikseeritud läbikaalutud ja -vaieldud ühiskondliku kokkuleppena, et just selles kohas säilitatakse kultuuri tugipunkt uute planeeritavate ärihoonete vahel. Ükski ripakil elektrijuhe ei tee seda kokkulepet olematuks.

Toimiva kunstikeskuse alleshoidmine on muidugi mõistlik ka seetõttu, et selle kulu ja jalajälg on nullilähedane, võrreldes mis tahes uue kultuuriasutuse kavandamisega „kesklinna mereääre aktiviseerimiseks“.

Hiljuti ostis kunstnik Flo Kasearu koos sõpradega Paljassaares ühe poollagunenud betoonmaja ja tegi seal kinnisvaraäri-iroonilise performance’i „Kliendipäev“. Professionaalne kinnisvaramaakler püüdis külastajatele müüa hoonet kui ülimalt väärtuslikku kinnisvara, samal ajal kõlkusid vahelagede suurtest aukudest välja aga inimeste juuksed ja jäsemed. Oh, kui mõni ehitusaudiitor seda oleks näinud!

Miskipärast pole kahtlustki, et kuigi see maja Paljassaares on ratsionaalselt võttes lammutusväärne ja kümme korda hullemas seisus kui EKKM, saab sellest üsna pea üks väga elav kunstikeskus. Ajavad ju seda asja päris kunstiinimesed, kellel on soov midagi ära teha, mitte otsida põhjendusi, miks midagi teha ei saa.

Paari kuu pärast peame andma uuringuaruande vormis vastused küsimusele, mida teha, et sadama ja vanalinna vaheline ala oleks huvitav ja elav, nii omadele kui ka külastajatele atraktiivne. Meie esimene ettepanek on, et EKKM tuleb korda teha, mitte kinni panna.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht