Käestlastud võimaluste kultuur

Maria-Kristiina Soomre

Vastavatud Solarise keskuse ümber on arhitektuuriteadlastest kolleegide, arhitektide ja avaliku elu tegelaste kriitikalained juba kokku löönud, konfliktse JOKK-projektina läheb ajalukku kogu kompleksi saamislugu, nagu juba mitmel pool rõhutatud: ühena paljude omasuguste seas. Tänaseks on keskus üle elanud juba ka suure ehmatuse, õnneks kannatajateta õnnetuse, mille tõsidust arvestades ükski kultuurikorraldaja ega lihtsalt kaaskodanik kindlasti  parastama ei rutta. Nii tundub pea kohatu kriitilise diskussiooni jätkaminegi, kui ei oleks olulisi üldistusi, millele Solarise näitel lihtsalt tuleb tähelepanu pöörata.

Solaris on värskeim sümptom Eesti kultuurija linnaruumipoliitikas, mis on tihtipeale küll tiine tulistest aruteludest ja argumentatsioonidest, kipub aga erakapitali kasumiretoorika ees lõpuks ikkagi eluvõõra (või ikka pigem küünilise?) õnnejoovastusega kõigist professionaalsetest  väärtustest loobuma. Kultuuriavalikkuse pettumus avatud keskuse üle on põhjendatud, sest meenutagem, et ehitustöid alustati ja tüüriti jõuliselt kriitikast mööda just suurejooneliste lubadustega kultuurikaardile mängides. Restoranide, toidu-, tehnika- ja riidepoodide vahele kiilutud pigem väga konservatiivseid ja kohati eelkõige kommertslikke formaate esindavad kino-, tantsu- ja kontserdi/ konverentsisaalid ei kanna kindlasti välja siinse  kultuurivälja põhjendatud ootusi avardunud tegevusruumile, võimalikele innovatiivsetele lahendustele või uutele sünergiatele, mida projekti saatnud retoorika võis üles kütta. Kinosaale on viimase aastakümne jooksul Tallinnas nii usinalt laguneda lastud, diskoteekidekskasiinodeks ehitatud, et nende juurdeloomist uue keskuse raison d’ ētre’ina välja tuua on liiga küüniline, et seda tõsiselt võtta.

Värskete saalide ainus tõeline „valge laik”,  mida Solaris täidab, asub siiski konverentsiturul, sest sellise mahu ja tehniliste võimalustega saali linnahalli jätkuva mandumise tõttu tõesti silmapiiril polnud. Saali kultuuriprogramm praegusel kujul ei anna põhjust rääkida selle asendamatusest kultuuriväljal, aga eks tegijatele tuleb enese tõestamiseks siiski ka aega anda. Rõõmustada kultuuri toetava ärimudeli üle võivad praegusel juhul siiski kas väga naiivsed või kultuurikauged kommentaatorid,  kuigi „kultuuri” märksõna osavalt ära kasutav ning seda lisaväärtust loodetavasti vähemalt edukalt brändiv ärimudel on Solarises tõesti esmakordselt nii läbimõeldult ellu viidud. Eks see tulemus kurvaks tee, aga ajaloolise mälu värskendamiseks olgu rõhutatud, et meie linnasüdant defineerivatest „närvipunktidest” käis ka kurikuulsa Viru keskusega algusaegadel kaasas aktiivne kultuuriretoorika (galerii, lausa muuseum pidi hakkama tegutsema  ruumides, kus täna sootuks kehakultuuri arendatakse), mis kõikvõimsa kasumi ettekäändel vaikselt, aga ootuspäraselt kaubanduseks ja meelelahutuseks on taandunud.

Niisiis – üllatumiseks ei ole põhjust, muster on vana ja tuttav ning ilmselt võiks naiivsuses pigem süüdistada neid, kes alles nüüd avastavad, et kuningas ongi alasti. Kuigi ei saa väita, et kultuursema linnaruumi ihkajad seekord lahinguta alla oleksid  andnud, ei ole õige keskenduda ainult puuduvale siidmantlile ehk arhitektuursele vormile (mitte et Solarise või ka Viru keskuse vorm allakirjutanule aktsepteeritav tunduks), probleemi tuum on – kui laiem poliitiline kultuur ja korruptiivsed seosed kõrvale jätta – ikkagi kultuuripoliitiline ja selle juured sügavamal kui konkreetse projekti ajalooline mälu. Mart Kalm on üks neid autoriteete, kes on nii Solarise juhtumi kontekstis kui ka varem,  nii teaduslikus kui populistlikumas võtmes, palju rääkinud ja kirjutanud Estonia teatri esisest väljakust. Just Kalm argumenteeris juba 1990ndatel uue kunstimuuseumi hoone asukohavaidlustes korduvalt toonase Sakala keskuse naaberkrundi poolt, seda muu hulgas ka ajaloolistele planeeringutele viidates.

Tõepoolest, aktiivses linnasüdames võinuks muuseum nautida väärilist tähelepanu, kahjuks ei oleks aga Kumu oma plaanitud mahus  olemasolevale krundile kuidagi ära mahtunud ja toona ei rääkinud Raine Karbi kompleksi lammutamisest ju ometi keegi. Ega ole ka uue kaubandus-ja kultuurikeskuse mahutamisega hästi toime tuldud, aga seda saab rõhutada siinkohal vaid tagantjärele tarkusena ja mainimisi. Artikli pealkirjas viidatud käestlastud võimalused on teema, mille puhul kujuteldav kunstimuuseum on vaid üks ja kindlasti mitte kaalukaim argument. Täna taas päevakorrale kerkinud ooperiteatri laiendamise kontekstis saab aga kindlasti vaadata süüdistavalt kultuuriministeeriumi poole, sest just selles majas pannakse paika meie kultuuripoliitika alused, muuhulgas ka kultuurirajatiste programmid, just seal on usutavasti kõige paremini teada siinse kultuurielu vajadused, aga just selles majas tehti endise Sakala keskuse omanikuna otsus tänase „elustiili- ja meelelahutuskeskuse” tüüpilise äärelinnaarhitektuuri ja -kontseptsiooni  rajamiseks Tallinna südamesse. Kas riikliku kultuuripoliitika alusdokumentidesse on äkki juba ka tehtud asjakohane parandus, et ütleme „kultuur” ja mõtleme „tarbimiskultuur”?

Kuigi 1974. aastal avatud Stockholmi Kulturhusetit ei ole Solarise keskuse rajajad ega ammugi meie kultuuripoliitikud siinkirjutaja teada kunagi endale ei heas ega halvas mõttes eeskujuks seadnud, on just see 35 aasta tagune kogemus heaks illustratsiooniks riigi  teadlikumast kultuuripoliitilisest sekkumisest nii linnaruumi kui kultuuriinstitutsioonide väljale ja seda koostöös oma ala vaieldamatute tippudega kultuuritegijate seast. Vastuoluline projekt, mille liiglakoonilist modernistlikku vormi ja suurt mahtu on palju kritiseeritud, realiseerus küll 1960ndate utopistlikke meeleolusid kandnud pulbitsevast, kunsti, informatsiooni ja innovatsiooni ühendanud ning avatuse ideaali kandnud algideest palju konservatiivsemalt,  kuid manifesteeris ometi riiklikku kultuuripoliitikat, mis suunatud ühtaegu nii professionaalsele tipptasemele, kriitilistele ja alternatiivsetele äärenähtustele kui publikut aktiveerivale ning kaasavale tegevusele, ühendades teatrid, klubid, performance’i-lavad näitusesaalide, kinode, raamatukogu, koomiksikeskuse, kohvikute, restoranide, disainipoodide, laste ja noorte kultuuriklubide ja muu taolisega otse kuningliku pealinna südames. 

Olulisem veel kui Stockholmis vaidlustes sündinud kohaliku tähtsusega – kuigi nii omas ajas kui (Tallinnast vaadates) tänaseni innovatiivne – kultuurimaja on aga fakt, et üks Kulturhuseti põhilisi ideolooge, legendaarne muuseumidirektor Pontus Hultén viis Stockholmis realiseerimata jäänud ideed kaasa Pariisi, kus ta koos arhitektide Renzo Piano ja Richard Rogersiga töötas välja maailmakuulsa Pompidou keskuse kontseptsiooni ja tööpõhimõtted:  sündis üks XX sajandi olulisemaid maamärke nii arhitektuuri- kui kultuuriloos, mis lõi nii kaasaegse muuseumimaailma kui kõige laiemas tähenduses kultuuritarbimise täiesti uue mudeli. Kuigi eestlased armastavad oma kodumaast rääkides rõhutada e-riigi ja Skype’i-kodumaa innovaatilist identiteeti ning puutumatut loodust justkui mingi ürgteadmise allikat, jätab meie pealinna linnaruumis ja selle ümber  toimuv mulje ikkagi juhmide, aga rahaahnete kilplaste külaelust, kus kõige suurema kõhuga jõmmil on igas küsimuses ja alati õigus. Selles olukorras süüdlaste otsimine ei ole muidugi liiga viljakas taktika, aus oleks igalühel meist ka korra peeglisse vaadata: kas meie kultuuriväljal on piisavat koostöötahet ja piisavat vaimset ressurssi (eks kõik juht- ja esindusorganidki ole meie endi nägu), et avalikke hoiakuid reaalselt mõjutada?

Kardetavasti ongi kätte jõudnud  keskpärasuse diktatuur, kus kunst on selgelt raamistatav ja mõõdetav tööstusharu, mille loomiseks ning tarbimiseks on võimalik välja arvutada optimaalsed ühikud, rakendada juba läbi proovitud (ja ära kulunud) formaadid. Kultuuritegijate sõna ei maksa, arvamusliidrid ja innovaatorid ostetakse sisse, visionääre ei olegi olemas. Kuhu viib meid aga liberaalturumajanduslik kultuuripoliitika, mis on andnud end  PPP (Public-Private Partnership) lippu lehvitades küüniliselt kasumiahne ja konservatiivse eraraha meelevalda? Kes peaks nendes tingimustes võtma enda kanda loovuse ja kultuurielu mitmekesisuse oluliseks eelduseks olevad majanduslikud riskid? Kas koostöö riikliku kultuuripoliitika elluviijate, kohaliku omavalitsuse organite ja eri valdkondade professionaalide vahel avalikult oluliste projektide vallas on utoopia?

Uue meelelahutuskeskuse värvilõhnalistes  fuajeedes plastmassist kaselehti imetledes võiksime peale selle, et oleks võinud palju hullemini minna, mõelda ka sellele, millest me seekord ilma jäime. Kui tark teeb teiste möödalaskmistest omad järeldused, siis loll õpib vähemalt iseenda vigadest, ütleb rahvatarkus. Rahvatarkuse kõrval võiks aga lõpuks ometi hakata arvestama ka professionaalide arvamusega. Kultuurirajatisi saavad luua eelkõige kultuuriinimesed, kaupmehed ehitavad ikkagi ainult kaubamaju.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht