Kaido ja jumal? Ole nüüd!

Kaido Ole: „Ma pole kunagi vist otseselt ja esmaselt ühtki tööd nalja või naljakana plaaninud, aga pea alati on mu tööde puhul ikkagi varem või hiljem viidatud ka huumorile või (enese)irooniale.“

JUHAN RAUD

Kaido Ole näitus „Head ajad, halvad ajad“, kuraator Erkki Juhandi. Tallinna Jaani kiriku galeriis, 7. III 2024 – 21. IV 2024.

Kas Kaido Ole maalid on pigem iroonilise või unistava hoiakuga? 7. märtsil avati Tallinna Jaani kiriku galeriis tema isikunäitus „Head ajad, halvad ajad“, kus väljas on ka kolm uut teost. Kuigi üht silma kinni pigistades võiks näituse töid tõlgendada ka kristliku pärimuse kaudu, on tegutseva kiriku galeriis omamütoloogiliste teoste väljapanek siiski meeldivalt mänguline, mõnevõrra isegi jumalavallatu žest.

Kirik on väga spetsiifiline miljöö. Kas see mõjutab ka seda, mismoodi sa ise oma maale näed? Kas ei ole ohtu, et kiriku atmosfäär hakkab näitusetööde meeleoluga konkureerima?

Head küsimused, nad on kõik ka minu peast seoses selle näitusega läbi käinud ja võib öelda, et umbes selletaoline probleemistik pluss veel üht-teist „kiriklikku“, aga ka isiklikku ongi minu poolt vaadates neis ruumides selle näituse tegemise põhjuseks.

Näiteks jõudsin näitust ette valmistades tõdemuseni, et kirik on meie elus endistviisi tõenäoliselt kõige pretensioonikam paik või idee. Sest tema apelleerib millelegi, mis ei ole siit ilmast – erinevalt ilmalikust võimust ja vaimust. Ometi juhivad kirikut ikkagi inimesed, kes peavad selle pretensiooni kuidagi välja kandma. Väga kummastav. Ka kunst on tihti väga pretensioonikas, väidetakse end tegelevat kõikvõimalike suurte ja tähtsate probleemidega, millele ma sageli neist teostest piisavat katet ei leia, aga see on ikkagi midagi muud võrreldes jumala vahendamisega.

Kaido Ole oma ateljees.

Piia Ruber

Kunagi tegin teose, mis koosnes Eduard Ole maalist „Laud“ ja minu võimalikult identsest koopiast pluss selgitavast tekstist. Siis mõtlesin, et parimal juhul tekitab see kopeerimine minu ja tema vahel mingi sügavama dialoogi. Kutsun ehk sel moel tema vaimu välja nagu okultistid taldrikut keerutades.

Toona seda ei juhtunud, aga nüüd kirikus näitust tehes on samuti kuklas tunne, et nii laetud kohas äkki juhtub midagi, kui ma oma parimal moel seal üles astun. Loll mõte ehk, aga ega mõni muu nii-öelda kindla peale ja maisem kontsept tihti targemini välja kuku. Kunagi ei tea, kuidas välja tuleb, aga kui tunne lubab, siis tuleb teha! Et vaadata, mis juhtub.

Üks uutest töödest kannab pealkirja „Inimese hing“. See tegelane on õige huvitava väljanägemisega: mulle meenutab ta natuke kratti või ehk mõnda haldjat rahvapärimusest. Kas inimesel on hing? Kas see erineb kuidagi teistest hingedest?

Ma ei tea kumbagi vastust, aga proovida inimese hinge visuaalselt kujutada ikka võib. Minu arvates üks kunsti tänuväärt meetod ongi see, et saab lihtsalt järele proovida. Teed ja vaatad, et mis saab. Kas püsib püsti või mitte?

Kusjuures see konkreetne töö on tehtud sedapidi, et kõigepealt tegin töö ja siis andsin talle nimetuse. Mõni ehk arvab, et niipidi ei saa või pole aus. Et esmalt ikkagi teema ja siis selle teostus, aga minu arvates saab mõlemat pidi. Olen teinud nii ja naa, sest peaasi, et saaks millelegi pihta. Oleks ma hakanud kohe otsima visuaalset vastet inimese hingele, oleks tulemus olnud kindlasti teine, aga ma pole kindel, kas parem.

Ütleme nii, et see on minu hüpotees (inimese) hinge olemasolu ja väljanägemise kohta.

Milline on huumori roll siin näitusel? Kas kirikus nalja tohib teha?

See sõltub muidugi seal töötavatest inimestest, jumala arvamust me ei tea. Kindlasti on kirikus teatav eelistus või välistus mingite teemade või vormide osas. Ma ei lähegi sinna proovima, et mida kannatab näidata ja mida mitte. See ausalt öeldes ei huvita.

Kas näiteks jumala üle võiks kirikus nalja teha? Ma usun, et kindlasti. Iseasi on jumalat teenindav personal ja kogudus. Jüngrid. Fännid on alati tundlikumad kui nende iidol. Huumor ja eriti eneseiroonia näitavad tõelist vabadust ja üleolekut vaimsest piiratusest, näitavad isiksuse tugevust. Võiks ju arvata, et jumal on kindlasti supertugev. Tahaks siis loota, et ka temasse uskujad. Mis mõtet sel kõigel muidu oleks?

Teisalt, kui aiman, et seltskonnas võib olla usklikke inimesi (huvitav ja veidi vanaaegne väljend, kas pole?), siis tunnen kohe naljade tegemisel teatavat pidurit ja enesetsensuuri. Kontrollin vägagi, mida räägin. Selliseid ühiskonna gruppe on veel, mis mind samamoodi pidurdavad ja tänapäev tekitab neid juurde, mis kokkuvõttes pole üldse hea. Hirm kedagi riivata. Mulle endale näiteks meeldivad pigem need inimesed, kes just hakkavad mind kunstnikuna aasima, selmet välja näidata austust ja vaat et hardust sellise õilsa ameti vastu.

Aupaklike inimestega ei suju vestlus eriti huvitavalt, sest kõik huvitav on enamasti kahemõtteline, mitmeti mõistetav ja ambivalentne – kõik see, millest tõukub ka huumor. Nii et kui inimene teeb esmalt korralikku nalja kunsti ja kunstnike aadressil, siis see süstib lootust, et meie vestlus võib ka areneda meie mõlema jaoks huvitavatele radadele.

Muide, lapsepõlves olin mingi aeg täiesti vaimustuses Jean Effeli raamatutest, mis humoorikate piltide kaudu kujutas maailma ja inimese loomist Jumala poolt. See hetk soovisin samuti suureks saades jumalaks hakata, sest see kõik oli nii tore. Muidugi ka naljakas, aga üldse mitte pahatahtlik, mis ongi peamine.

Ma pole vist kunagi otseselt ja esmaselt ühtki tööd nalja või naljakana plaaninud, aga pea alati on mu tööde puhul ikkagi varem või hiljem viidatud ka huumorile või (enese)irooniale. Nii on. Igaüks laulab, nagu nokk on loodud ja ma usun, et minu eneseväljenduse, minu loomuliku keele juurde kuulubki paratamatult selline nihe, mis välistab üheselt võetava tõsiduse. Ise arvan, et see on lihtsalt vaistlikult valitud viis hiilida ikkagi tõsisele ja olulisele lähemale.

Ka kirikus näituse tegemise üks lootus on leida mingeid vastuseid. Ma ei lähe kirikut raputama või pastorite kannatust proovile panema nagu Toots köstrit narrides, ma lähen midagi kasulikku ja tarka saama nagu Tali õpetaja Lauri käest.

Flirdid usu ja ebausu teemaga. Mis vahe on usul ja ebausul? Kas üldse on?

Ma arvan, et neil on vähem vahet, kui meile meeldiks. Ebausk on vist siis, kui usutakse valet, aga kuidas teha vahet õigel ja valel? Südame ja mõistusega, mida muud meil ikka võtta on. Mõistuse ehk tarkusega on aga nii ja naa.

Kaido Ole maal „Inimese hing“ (2024) kujutab endast isevärki hüpoteesi.

 Stanislav Stepaško

Ma arvan, et me ise peame endast ja oma tarkusest tihti rohkem, kui see tegelikult pädeb. Usume, et meie tarkus valgustab ümberringi nagu kunstpäike, aga hea, kui see meie mõistuse valgus on nagu veduri prožektor, mis on küll suhteliselt võimas, aga valgustab vaid otse ette täpselt käimasoleva sõidu suunas nii, et kohe kõrval on kottpime.

Pelgan nimelt, et meie tarkus on väga seotud meie soovidega, kas või alateadlikult, mistõttu areneme ja arendame end selles suunas, kuhu hetkel on kihk ja tundub kasulik. Pole ju harvad juhtumid, kus vaid mõnekümne aastaga muutub mõni kindel tõde piinlikuks eksimuseks. Samamoodi pole ka süda alati see kõige parem teejuht, ekslik ja kallutatud tihti temagi. Nii et jah, usk ja ebausk on vaid mingis ühes ajapunktis kergesti eristatavad, aga siis kipuvad nad jälle kohti vahetama.

Praegu näitusega kirikusse minnes ma mõtlesingi usu kui sellise peale üldisemalt ja tõdesin, et see on olulisel kohal nii kirikus kui kunstis. Ainult et kui kirikus tundub see olevat esmatähtis, kas või seesama väljend „usklikud“ kirikuskäijate sünonüümina, siis kaasaegses kunstis pole see peaaegu üldse asi, millest räägitaks. Ma ei pea siinkohal silmas usku kui üht kunsti teemat, nagu see varemalt väga levinud oli, vaid usk kui üks tööriist või vahend sinu arsenalis, et end töös hoida ja lõpuni tegusalt vastu pidada. Ning sellisena on ta kunstis, nagu üldse elus, minu arvates üks olulisemaid vahendeid enda toonuses hoidmiseks. Sa pead teatud hetkedel uskuma esmalt endasse ja oma valikutesse, sest ratsionaalne analüüs ei anna tihti ühest tulemust, kuid otsustada on vaja.

Teiseks peame mingi aeg uskuma mingitesse väärtustesse ja hoiakutesse. Need võivad, ja ehk peavadki ajas muutuma aga mingitel hetkedel peab olema piisav usk mõnedesse neist, et tegutseda. See kõik on elus, sõltumata ametist ja oma sotsiaalsest asukohast, hädavajalik. Usk millessegi kõrgemasse on üks variantidest, mis ühel hetkel lauale ilmub, aga mitte esimene ja mitte ainuke, mis seostub sõnaga „usk“. Nii et ma lähen kirikusse oma kunsti ja omaenda usuga, olgu ta siis eba- või tõeline, ja vaatan, kas saan äkki vahetuskaupa teha. Nagu Tom Sawyer. Pakun jumalale oma siniseid ja punaseid klaaskuule, et saada temalt ehk midagi vastu.

Maalid „Head ajad“ ja „Halvad ajad“ moodustavad väga mängulise paariku. Näib, nagu kommenteeriksid sa siin irooniliselt saatuse või ettemääratuse võimalikkust. Kui vaba on kunstnik oma tegemistes?

Ma olen kogenud, et kunstnik on tõesti õnneks vaba, vaba arendama või leidma meetodeid, kuidas tulemuslikult tegutseda nii headel kui halbadel aegadel. Antud juhul ei räägi ma mingitest materiaalsetest muredest, vaid sellisest eri põhjustel vaimsest ja hingelisest surutisest.

Mul on olnud elus hetki, küll lühikesi, kui ma ei suutnud kunsti peale mõeldagi, loovus oli nullilähedane, kuid siis tekkis veendumus, et ka seda halvemat saab ikkagi kuidagi loovuse masinavärgi toormena kasutada. Teisisõnu, siin polegi väga suurt erinevust muudes valdkondades toimunuga, kui kehvematel aegadel meistrimehed ehitasid oma masinaid ümber käepärasemale kütusele. Kui sõja ajal bensiini polnud, siis töötasid autod puuküttega nagu pliit köögis. Loovus pole ju ainult värvipliiatsite kirjust karbist erinevate huvitavate toonide vahel valimine, vaid joonistamine millegagi ka siis, kui mingeid pliiatseid üldse pole. Eelistan küll kunsti teha pigem rõõmsal meelel ja positiivsete emotsioonide peal, aga kui nendega pikem ja sügavam vahe sisse tuleb, peab ümber häälestuma.

Ettemääratuse koha pealt ei oska ma midagi kindlat öelda, aga võrreldes noorusega on mu usk veidi muutunud ja esmast naiivsevõitu ratsionaalsust on nüüdseks tembitud veidi … poeetilisemaks seguks, mis oma naiivsust enam ei varja ega häbene. See ei tähenda ilmtingimata, et ma usun ettemääratusse või karmasse, aga kui varem tundus mulle, et ainuke võimalus millegi huvitava või teistsuguse kogemiseks oleks reisida kuhugi võõrale maale või kohtuda huvitavate inimestega ja muu taoline väljast tulev, siis nüüd pean tõdema, et kõige vapustavamad muutused tekivad elus tahtest sõltumata, oota nad ainult ära.

Elu pöördlava viib sind niikuinii ise aastate kulgedes uude kohta, kus sinu vaatepunkt elule osutub üsna teiseks, nii nagu ka selle uue ümbruse suhe sinusse. Selline aastatega toimuv orgaaniline muutus on huvitavam ja sügavamale ulatuv kui ükskõik milline reis või kohtumine – täielik müstika.

Sageli võib su maalidel näha korduvaid karaktereid. Kas võib öelda, et sinu maalidel olevad tegelased moodustavad omaette ühtse mütoloogia? Milline osa on müütidel sinu elus?

Kui võtta müüti kui mingit eelkõige usul põhinevat universaalset universumit, kus on omad teatud tegelased, siis jah, mängides juba aastakümneid pildilisi mänge hulga erinevate tegelastega moodustavad nad lõpuks tahes-tahtmata mingi perekonna oma seoste ja sõltuvussuhetega. Aga ma pole neid perekondi ja mütoloogiaid niimoodi suurelt ette planeerinud, vaid nad on alanud eri suundadest argistel põhjustel ja kasvanud vastavalt vajadusele. Pisitasa põimudes moodustavad nad nüüd sellevõrra ehk loomulikuma ja lopergusema terviku.

On olemas väljend „issanda loomaaed“, aga kunstniku vabadus ja võime on luua ka omaenda loomaaed selle sõna parimas tähenduses. Nii et mõneti olen ma ka selle lapsepõlvesoovi ikkagi realiseerinud ja Jean Effeli innustusel tänaseks saanud ka omale väikese universumi, mis ajas kindlasti veel paisub nagu iga universum.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht