Kaks eestlast Los Angelese olelusvõitluses

Jüri Koll: „Kunstis ei ole tähtis kunstniku rahvus, sugu ega nahavärvus. Maksab vaid tundejõud ja viis, kuidas see kunstis nähtavaks tehakse.“

HILLE KARM

Möödunud kevadest saati on Los Angeleses olnud mitu näitust, kus eksponeeriti ka eesti kunstnike teoseid. USA Los Angelese esinduse aukonsul Jaak Treimann ütles juba „Servast serva“ avamisel, et nii palju eesti kunsti pole seal vaadata olnud 1970ndatest saadik. Praeguseks on Ameerika lääneranniku kunstipublik saanud näha ka Eestist alguse saanud väljapanekut „Maalitud arhitektuur“.

Meelis Tammemäe kureeritud näitus oli möödunud aastal väljas Tallinnas Fahle galeriis. Seejärel rändasid tööd Los Angelese San Pedro galeriisse ja ateljeede ühishoonesse Loft. Ameerikas oli ka kunstnike ring laiem: August ja Vilen Künnapule olid lisandunud oma töödega ka Qba ehk Martin Kaares, Liisa Kruusamägi ja Meru ehk Meriliis Rinne. San Pedro Loftis avati meie „Maalitud arhitektuuriga“ samaaegselt veel mitmeid teisi näitusi ja ateljeedes oli avatud uste päev. Külastajatest puudust ei olnud ja meiegi saal oli rahvast tulvil. Veebruaris jõudis „Maalitud arhitektuur“ ka Palm Springsi kunstimessile, mis toimub samal ajal modernisminädalaga. Iga-aastane modernisminädal California kõrbelinnas meelitab kõikjalt kohale arvukalt arhitektuurigurmaane, sest Palm Springsis on siis külastajatele avatud mitmed stiilipuhtad modernistlikud eramajad. Publikut jätkub ka kunstimessile, nii et „Maalitud arhitektuuri“ väljapanek seal oli suurepäraselt ajastatud.

Ameerika näitusi kureeris eesti juurtega galerist ja filmitegija Jüri Koll, kes avas äsja ka uue galeriiruumi Los Angelese all-linnas Bendixi hoones. See on värvikas kontrastiderohke linnajagu. Õhtutundidel, kui galeriid avatakse, võib seal kohata uitajaid, äritsejaid, aga ka pappkarbis ööbivaid kodutuid. Nende vahel tungleb kunstimaja ees publik lifti­järjekorras, et pääseda kõrgemate korruste galeriidesse. Benedixi hoones ja selle ümbruses pulbitsev elu lisab näitustele tugeva annuse vürtsi.

Ameerika tugevas konkurentsis vee peal püsida pole lihtne. Seetõttu oli eriti huvitav vestelda näituste tegemisel nõustanud Renee Meriste ning galeristi ja filmitegija Jüri Kolliga.

Jüri Koll avas äsja uue galerii Los Angelese Bendixi hoones. Miks on paljud galeriid koondunud just sinna?

Jüri Koll: Bendixi hoone kuulub Steve Hirschile, kes toetab kunstnike ateljeesid ja galeriisid oma hoonetes igal pool Los Angelese kesklinnas. Hoone asub moe- ja kangarajooni (Fabric District) südames, kus toodetakse suurem osa USA rõivastest. Seal liigub kunstnikke, rõivatootjaid ja -müüjaid, kes kõik võistlevad ostjate-külastajate tähelepanu nimel. See on erakordselt ere seltskond. Hoones tegutseb üle tosina galerii: mõned on alternatiivsed kunstiruumid, aga on ka formaalsemaid galeriisid, nagu näiteks meie oma, Von Lintel, Track 16 ja veel paar tükki. Carl of Tiger Strikes Asteroid hoolitseb kindlalt selle eest, et galeriid oleksid lahti samal ajal, ka siis, kui on öised galeriituurid. Ikka selleks, et meie publik oleks arvukas ja meid hästi vastu võetaks. See meenutab nii mõndagi San Francisco või New Yorgi 1980ndate lõpu kunstiasutust. Ülilahe, meile siin meeldib.

Renee Meriste ja Jüri Koll „Maalitud arhitektuuri“ näitusel.

Erakogu

Millist kunsti oma galeriides näitad? Kas sul on eelistusi?

Koll: Üks itaalia kuraator esitas mulle täna pärastlõunal täpselt sama küsimuse. Tegelikult küsitakse seda minult kogu aeg. Kui vaadata meie veebilehte, siis võib küll täheldada, et meil on oma eelistused nii žanri kui ka stiili osas. Oleme hoidunud mõnest sürrealismi vormist, eriti neist, mis praegu peale lähevad. Armastame maalikunsti ja fotograafiat, aga ikka siis, kui kunstnik on teinud oma tööd hingega. Arvan, et saan aru, kui maalikunstnik trikitab või on valinud tühipalja efektse lahenduse. Head maalikunsti, aga üldse suurt kunsti iseloomustab tugev tundelaeng, aga ka professionaalne teostus. Need peavad tasakaalus olema. Loomulikult ei välista me ühtegi meediumi, ka segatehnikaid. Usume lugude jutustamisse ka siis, kui sõnu ei kasutata, mõnikord ei olegi sõnu vaja.

Paistab, et galeriidest Los Angeleses puudust ei ole. Kuidas Ameerikas galeriisüsteem toimib?

Koll: Los Angelese galeriide süsteem töötab samamoodi nagu teistes USA linnades. See tähendab, et samamoodi, nagu see toimib teiste ärivaldkondade puhul. Kõik sõltub ruumi üürikuludest. Los Angeleses tegutsevad esinduslikud kommertsgaleriid, aga ka väikesed ja keskmise suurusega näitusepaigad. Eks kõik need võistle ostjate ja kollektsionääride tähelepanu pärast. Nende hulgas on ka kunstnike hallatavaid paiku (artists-run-places), mis hõivavad minu hinnangul umbes 5–10% turust. On ka mõned dotatsiooniga tegutsevad mittetulundusgaleriid, mis konkureerivad rahastamise pärast muuseumidega.

Los Angelese inimesi õpetatakse juba varakult olema ettevõtjad, olenemata sellest, kas nad on kunstnikud või galeristid. Nad töötavad ennast ise üles, investeerivad aega, raha, valavad verd, higi ja pisaraid ega saa mingeid soodustusi. Riiklikke toetusi on raske saada, selleks peab vastama liiga paljudele tingimustele. Kui mõelda kas või Los Angeleses tegutsevate kunstnike arvu peale, on USAs kunstile ikka väga vähe rahalist tuge. Aga meile tihe konkurents meeldib. Meist saavad nii paremad kunstnikud ja galeristid.

Renee, oled turunduse alal tegutsenud mitmes valdkonnas. Kunsti puhul turundusest eriti tihti ei räägita. Kas ja kuidas oled saanud oma kogemusi kasutada kunstivaldkonnas?

Renee Meriste: Kunst, aga ka muusika, film, televisioon, kirjandus, haridus, arhitektuur, sisekujundus on täpselt samamoodi loovtööstuse osa, nagu igasugune teine loovust nõudev ala. Olen alati uskunud ja toetanud loovtööstuse kõiki valdkondi, sest loovtööstus on see, mis annab inimestele jõudu ja tuge nii headel kui ka halbadel hetkedel. Tean, et paljud ei pea tehnoloogiat loovtööstuse osaks, aga ma olen rääkinud juba aastaid, et selline väike riik nagu Eesti peaks keskenduma loovtööstusele, mille osa on ka infotehnoloogia. Kuid ega ainult infotehnoloogia abil saa tuua esile Eesti tegelikku potentsiaali ja võimalusi. Loodan, et ka Eesti juhid hakkavad mõistma loovtööstuse tähtsust.

Kuidas võttis Ameerika publik vastu näitused „Servast serva“ ja „Maalitud arhitektuur“?

Koll: Neil väljapanekutel sai näha Peeter Alliku, Leonhard Lapini, Toomas Kuusingu, Vilen ja August Künnapu teoseid. Los Angelese kunstipublik on nad hästi vastu võtnud. Usun, et olen leidnud ka uusi kunstnikke, kelle loomingul on mõtet ka edaspidi silma peal hoida. Saime ajakirjanduselt üldiselt positiivse kajastuse ja ka müüsime nii mõnegi töö. See on äärmiselt rõõmustav.

Suur osa ameeriklastest ei ole Euroopaga eriti hästi kursis. On erandlik, kui keegi teab midagi Eestist. Kuid eesti kunsti näituste avamisel olid saalid rahvast täis. Kuidas õnnestus tekitada eesti kunsti vastu huvi?

Meriste: Ega Eestit ei teata küll. Koostöö peab olema vastastikune: tuleb panustada võrdselt sellesse, et Eesti kunstnikke tuntaks Ameerikas ja Ameerika omi Eestis.

Koll: Nagu iga teisegi sündmuse puhul Los Angeleses, tuleb ka kunstinäitusele publiku meelitamiseks kasutada kõiki võimalusi: saata pressiteateid, kuulutada ühismeedias, kutsuda isiklikult telefonitsi ja suusõnaliselt. Sõnumi edastamiseks, et selle vastu hakataks huvi tundma, tuleb leida õige jutustamisviis, pakkuda välja oma lugu. Tuleb isiklikult tunda Los Angelese ajakirjanikke või läheneda neile avatult ja isiklikult, et nad teid märkaksid. Muidugi ei tohi olla ka liiga pealetükkiv. Võistleme Disneylandi, Hollywoodi bulvari ja Veneetsia rajooniga, seega – peame silma paistma. Los Angeles on suur linn, elanikel ja turistidel on, kuhu minna ja mida teha. Näituse avamise kohta tuleb hakata teavet levitama mitu kuud ette, kui vähegi võimalik.

Tuleb tunda oma publikut ja nende vajadusi, aga jääda ka endale truuks. Tuleb leida see õige konks, et just sinu üritus jääks meelde, just nagu ülipopulaarne laulusalmike. Eks seetõttu pühendan reklaamimisele palju aega ja energiat, aga eelkõige tuleb uskuda endasse ja oma tegemistesse. Tuleb jäägitult järgida oma sisetunnet, muidu upud ja haid söövad su ära!

Jüri Kolli uue galeriiruumi avanäitusel Los Angelese all-linnas Bendixi hoones 8. veebruaril.

Dietmar Kohl  

Üks osa näitustest toimus kõrbes Palm Springsi kunstimessil. Kõrb on juba iseenesest inspireeriv keskkond, kus pääseb ilmselt ka kunst eriliselt mõjule. Kuidas läks tänavusel Palm Springsi kunstimessil?

Koll: Armastan Palm Springsi kunstimessi ja kõrbe. Seda võib võrrelda isegi Vaikse ookeaniga, mis on alati olnud minu tõeline muusa. „Maalitud arhitektuuri“ näitus haakus paljude teemadega, mis ei ole mitte ainult omased, vaid ka tähtsad kõrbes elavatele inimestele: ainulaadne hele ja ülevoolav värvikasutus, avar ruum ja riskialdis keskkond. Oleme selle näituse üle väga uhked. Praegu tegutseb Meelis Tammemägi Mehhikos, et viia näitus ka sinna.

Millised suundumused on sulle Ameerika praeguses kunstis silma hakanud?

Koll: Kui mõelda Los Angelese peale, siis siinses kunstis on ohtralt kõikvõimalikke suundumusi. Tänava- või grafitikunst on praeguse aja realistliku maali sünonüüm. Populaarsetel suundumustel on juured kunstiajaloos: näiteks Ed Ruscha ja Andy Warholi 1950ndate lõpu ja 1960ndate alguse kunstis, isegi XX sajandi alguse dadaismis. Eks nad ennustasid ette seda hullust, mis praegu valitseb. Kuid tõde on seegi, et liialt trende järgivad kunstnikud ei jõua eriti kuhugi, sest nende kunst ei too midagi uut kaasa. Kuid tuleb tunda ka kunstiajalugu, et mõista, kuidas uut leiutada. Olen tähele pannud, et suur osa kunstnikest – olgu nad siis Ameerikast, Eestist, Itaaliast, Jaapanist või mujalt – ei ole oma eelkäijatest teadlik. Eks suur osa kunsti ole ka hukule määratud ja vajub unustusse, olenemata sellest, kui tähtis on see väljatulemise ajal olnud. Loome­maailmas, kus elame, tuleb murda läbi tihedast konkurentsist ja kujundite kakofooniast, aga tuleb jääda ka truuks oma visioonile. Võin öelda, et Los Angeles pakub kunstnikele võimaluse olla ainulaadne ja püsida seetõttu läbi aegade. Miks? Sest kunstnike ateljeed asuvad üksteisest kaugel ja seetõttu ei kiputa üksteist kopeerima. Oleme oma ateljeedes pikka aega omaette, et saaksime teha täpselt seda, mida tahame. Oleme elanud üle sajandi kunstikogukonnana, kus ei olnud võimsaid kunstikogujaid ja tugevat galeriisüsteemi. Nii on Los Angelese kunstnikud saanud läbi galeriide tunnustuseta, et ennast tööle motiveerida. Nüüdseks on see muutunud. Oleme kunstimaailma keskpunkt, vähemalt praegu. Vaatame, mis edasi saama hakkab.

Millised on teie edasised plaanid seoses Eesti kunstiga?

Koll: Ikka jätkata Eesti kunstnike loomingu tutvustamist. Loodame peagi avada ka Tallinnas galerii, et tutvustada seal Ameerika kunsti. Praegu on meie galerii ainus USA kunstiasutus, mis kuulub täielikult eestlastele. Eestis on palju hämmastavaid kunstnikke. Meie soov on neid tutvustada indiviididena, mitte Eesti või LGBT või rohelise maailmavaate esindajatena. Kunstis ei ole tähtis kunstniku rahvus, sugu ega nahavärvus, maksab vaid tundejõud ja viis, kuidas see kunstis nähtavaks tehakse. Vaataja mõistab seda.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht