Kaks väärilist – Eerik Haamer ja Uno Roosvalt

ANNE UNTERA

Näitus „Eerik Haameri tuum“ on Kuressaare Raegaleriis avatud kuni 20. IV, kuraator Reeli Kõiv.

16. II kogunesid Kuressaare raekotta Saaremaa valla juhid, muuseumitöötajad, kunstnikud ja kunstisõbrad, et tähistada Eerik Haameri nimelise kunstiauhinna üleandmist maalikunstnik Uno Roosvaldile. Kuressaare raegaleriis avati maalinäitus „Eerik Haameri tuum“ ja esitleti selle näituse kataloogi. Tegemist on suurepärase algatusega, sest ehkki Kuressaare on ammu tuntud kunstilinnana, elavneb näitusetegevus seal siiski suvel. Saaremaa vallavalitsus ja Kuressaare linn annavad auhinda välja aga südatalvel, Eerik Haameri sünnipäeval, sel aastal kunstiklassiku 110. sünniaastapäeval.

Eerik Haamer sündis Kuressaares (17. II 1908), lahkus 1944. aastal Eestist ja suri Rootsis Kungälvis (4. XI 1994). Näituse ja kataloogi „Eerik Haameri tuum“ on koostanud kunstiteadlane Reeli Kõiv. Suureformaadiline trükis on sõna tõelises mõttes näituse kataloog, sest sisaldab kõigi eksponeeritud maalide andmeid koos fotodega. Teosed on pärit 14 kollektsioonist, sh neljast Eesti muuseumist ja Rootsist Martin Walleri erakogust (vaid kolme teose omanikud ei ole teada). Kuus maali Eesti Kunstimuuseumi kogust esindavad 1935. aastal Pallase lõpetanud kunstniku sõjaeelse loomingu paremikku („Põud“, „Noor ema“, „Evakueeritavad“ jt). Viinistu kunstimuuseumist on kohale toodud märgiline maal „Väljatõugatu“ (1945). Ruhnu-teemaline teos kujutab hukkamõistu, omakohut vallasemale, kuid sellel on palju suurem üldistus, kui mõelda, milline elumuutus tabas kodumaal respekteeritud maalikunstnikku põgeniku staatuses. Koduigatsus, kibestumine ja üksindus avalduvad aastatel 1965–1987 kahe venna, kunstnik Eerik Haameri ja vaimulik Harri Haameri (1906–1987) kirjavahetuses, mis nüüd selles väljaandes on esimest korda avaldatud. Inimlikult siiraid kirju, kus rangelt hoidutakse poliitilistest seisukohavõttudest, on koostaja põhjalikult kommenteerinud. Viited toovad Haamerite loo lugejale lähedale, näitusel ja kataloogis on ka Harri Haameri portree 1934. aastast (Eenok Haameri kunstikogust).

Äralõikamine sünnimaast oli ja on kõigile pagulastele valulik ja toob kaasa frustratsiooni. See leidis väljundi Haameri satiirilistes teostes. Nähtavasti terviklikkuse huvides on hilisperioodist näitusele valitud peamiselt tagasivaatelisi („Surnuaiapüha Ruhnus“, 1957, TKM) ja abstraktseid maale („Merepõhi“, 1964, EKM).

Tiit Pääsuke, Uno Roosvalt ja Vello Liiv Eerik Haameri näitusel

Irina Mägi

Kataloogi on elavas kollaažilikus stiilis kujundanud Urmas Viik. Avamisel tekkis väike arutelu, kas kujundajal on õigus autori teoseid töödelda (osaliselt katta, paigutada joonelisele kirjapaberile jne). Kuraator palus adresseerida kriitika endale, sest see oli tema idee. Leiti, et seda on tehtud piisavalt delikaatselt ja taktitundeliselt.

Aastatel 2005–2011 tegutses Kuressaares Vallimaa tänavas Eerik Haameri eramuuseum, nn Haamerite maja. Perekonna sünnimaja kohale rajati uus, aga äärelinna ümbrusega harmoneeruv galerii, mis oli kohandatud ka kunstniku tütre Liina Haamer Walleri elamuks. Kui näitusemaja tegevuse lõpetas, kutsus see esile kultuuriinimeste protesti, sest seostus Anton Starkopfi ja Kristjan Raua majamuuseumide sulgemisega (1997 ja 2008). Kuid Haamerite näitusemaja saatus on palju õnnelikum, sest see leidis uue kunstimetseenist omaniku Tõnis Kipperi. Vaimustava arhitektuurilise lahendusega maja on tulvil kunsti (sh Sally von Kügelgeni „Pianist Sophie Menteri (1846–1918) portree“ aastast 1889) ja soovijatele avatud. Saab teada ka maja arhitektist Viljar Pässist ja Haamerite suguvõsast.

Esimese Eerik Haameri nimelise kunstiauhinna, mis koosneb 2000 euro suurusest stipendiumist ja klaasikunstnik Eeva Käsperi loodud mälestusesemest, üleandmisel rõhutati, et määravaks sai merega seotud saarelise eluviisi ja rannamaastike kujutamine, kus on adutav inimese kohalolu, aga ka Uno Roosvaldi pikaajaline pühendumus sellele temaatikale. Tõepoolest, kahest põlvkonnast ja miljööst ning omavahel vaevalt kokku puutunud kunstniku elus ja loomingus on palju sarnast: oma rännakutel on nad tavaliselt ikka maalinud kaljumaastikke ja rannikut. Ühe lemmiksaar oli Ruhnu, teisel on Kihnu. Mõlemat on puudutanud luterlik kirik – ühe vend, teise isa oli vaimulik. Uno Roosvalt on üles kasvanud Pärnus, õppinud Tartu kunstikoolis ja ERKIs. Ta on humaanse maailmavaate esindaja ning kui tal ongi tulnud kompromisse teha, siis on ta suutnud neid olukordi „väärindada“. Oluline on ka Haameri ja Roosvaldi loomuomane hingesugulus või verevendlus. Kataloogis „Uno Roosvalt“ (2010, lk 18) on Maire Toom väitnud, et Roosvaldi peamised mõjutajad õpingute ajal olid Võerahansu ja Mikko, aga lisanud, et „siis, kui selle kunstniku looming sai kättesaadavamaks, vaimustus ta Eerik Haameri karmist rannaromantikast ja sisendusjõust“. Uno Roosvalt on ise tõdenud: „Just saartel avaldub enim loodusmotiivi erilisus. See mõjub karastavalt nagu lõhnav kuum piparmünditee.“

Žürii oma valikus päris üksmeelne polnud, sest uue kunstiauhinna statuuti võib mõista avaralt ja esitada kunstnike kõrval ka kunstiteadlasi, näituseprojekte, trükiseid. Seetõttu on esimese laureaadi valik kindlasti sümboolse tähtsusega. On üllatav, et Uno Roosvalti on seni tunnustatud vaid Konrad Mäe preemiaga 2011. aastal. Eestis ei ole aga vist kunstihuvilist, kes Roosvaldi maastikumaale ei teaks. Igal juhul said nüüd pärjatud kaks väärilist, Eerik Haamer ja Uno Roosvalt. Vaevalt see valik järgmistele kandidaatidele eeltingimusi seab või selle auhinna nišši asetab. Teised kunstnikud, keda auhinnale esitati, olid Tiiu Kirsipuu (näituse „Inimesed“ eest Eesti Rahva Muuseumis), Holger Loodus (näituse „Teekond maailma lõppu“ eest Tallinna Kunstihoones) ja Urmas Viik (näituse „Muhu inglid“ eest Kondase keskuses). Igaüks neist väärib tunnustust, kuid liisk on langenud ja võib arvata, et sellist häälte ülekaalu, nagu Uno Roosvaldi puhul, ei ole järgmistel aastatel kerge korrata.