Kakskümmend aastat tundmusi

Et biennaali olemus lahti mõtestada minevikku unustamata, on kuraatorite eesmärk olnud taasavastada minevikuteosed praeguses kontekstis.

ANDRA ORN

Momentum10“ Norras Mossis kuni 9. X. Kuraatorid Marti Manen ja Anne Klontz; kunstnikud André Alves (Portugal), Anne de Vries (Holland), Annika Larsson (Rootsi), Christodoulos Panayiotou (Küpros), Eija-Liisa Ahtila (Soome), Eirik Senje (Norra), Erik Öberg (Rootsi), Fanny Ollas (Rootsi), Francesc Ruiz (Hispaania), Gabriel Lester (Holland), Hannaleena Heiska (Soome), Ilkka Halso (Soome), Ina Hagen (Norra), Johanna Billing (Rootsi), Julieta Aranda (Mehhiko), Keren Cytter (Iisrael), Knut Åsdam (Norra), Olafur Eliasson (Taani), Pauline Curnier Jardin (Prantsusmaa), Pauline Fondevila (Prantsusmaa), Pepo Salazar (Hispaania), Ragnar Kjartansson (Island), Regina de Miguel (Hispaania), Rosalind Nashashibi (Inglismaa), Salla Tykkä (Soome), Saskia Holmkvist (Rootsi), Sissel Tolaas (Norra), Stine Marie Jacobsen (Taani) ja Åsa Cederqvist (Rootsi).

Mossi põhjamaise nüüdiskunsti tähtsündmus „Momentum“ on kümnenda aastapäeva puhul viinud vaataja rännakule läbi biennaali ajaloo. Ootuspäraselt saab kogeda tagasivaadet mõjukamatele töödele, ent vürtsi lisavad ka põnevad uued tööd. Ühtekokku esineb 29 kunstnikku.

„Momentumi“ asukoht on kaht­lemata märkimisväärne: vaid 50 000 elanikuga Põhjamere-äärne Mossi linnake on piirkonna tuntuimat biennaali võõrustanud juba kakskümmend aastat. Idee sai alguse 1990ndatel, kui sealne kultuurikommuun ja poliitiline eliit võtsid nõuks Møllebyeni piirkonda kultuurisündmustega rikastada. Mõte osutus edukaks ning 1998. aastast on „Momentumit“ korraldatud just selles paigas. Enamgi veel, Põhjamaad olid just siis rahvusvahelise kunstimaa­ilma tähelepanu keskpunktis. Pealkiri „Momentum“ oli mõeldud tähistama äkilist edasiliikumist, läbimurret uutele kõrgustele jõudmisel. Praeguseks on biennaali panustanud ühtekokku 350 kunstnikku ja see on kahtlemata märkimisväärne arv.

„Momentum10“ näituste külastajal on soovitatav eelnevalt heita pilk biennaali kataloogile, kus tegevjuht Dag Aak Sveinar ning kuraatorid Marti Manen ja Anne Klontz selgitavad näituse koostamise valikuprintsiipe. Intervjuud varasemate kuraatoritega annavad suurepärase ülevaate Põhjamaade nüüdiskunsti arengust viimase kahekümne aasta jooksul.

Sõnad ei suuda, kunst suudab. Kuraator Marti Manen iseloomustab biennaali kontseptsiooni sõnaga olevikutunnetus, kus kogemuse kirjeldamiseks sõnadest ei piisa. Seetõttu vajame reaalsusega suhestumiseks tavapärasele vastandumist. Kunst on alati olnud valmisolekus mitmetahulisele tunnetusele, kus puuduvad reeglid ning kus fookus on vaid olulisel. Kui sõnad on liiga keerulised või küündimatud nüansside kirjeldamiseks, saab kunsti abil maailmaga paremini ühenduses olla.

Francesc Ruizi loodud raamatupood „Lõbu maja“ koosneb pornograafilistest koomiksitest.

2 × Andra Orn

Biennaalil „Momentum10“ ongi esindatud peamiselt tundmuslik käsitusviis. Küll aga üllatab kunstihalli sisenenud külastajat kohe uudne vaate­nurk, kus André Alvesi teoses „Teksti-eelne“ („Pre-text“) on esitatud maalid raamatulehte­dest, kus autor on aastate jooksul pidanud vajalikuks alla joonida. Palju reisinuna on Alves seisnud tuttava probleemi ees: pagasisse mahub vaid piiratud arv paberkandjaid. Hoolimata sügavast kiindumusest oma raamatute vastu otsustas kunstnik sooritada brutaalse teo ning rebida välja kõik talle olulised leheküljed ning luua nõnda oma kaasaskantav raamatukogu. Hoolimata sellest, et Alves teab, kust tsitaadid pärinevad, ei leia teostelt raamatute pealkirju. See aga osutab allika kaotamisele. Töö idee on näidata laenamise olulisust: kunstnik on laenanud raamatutest kogemusi ja mõtteid ning teinud need enda omaks. Näituse külastaja omandab omakorda nähtud informatsiooni ning kannab seda oma kogemuse kaudu edasi. Me laename pidevalt ja lõputult kelleltki midagi, küsimus on vaid selles, mida saadud kogemusega peale hakkame ning kuidas seda kasulikult rakendame.

Raamatulehtede kõrval on nii kunsti­saalis kui ka linnaruumis valgustatud välimeedia kastid, millega suunatakse vaataja mõtlema loetud fraasidele ja nende edasisele tarbimisele. Kas me vaatame neid põgusalt nagu arvukaid välireklaame? Või peatume ja mõtleme sügavalt järele? E-lugerit meenutavad teosed suunavad vaataja nägema sügavamale läbi meelelahutusäri pinnakihi ja püüavad peatada kiirustajat.

Aeg, ruum ja tundmused. Et biennaali minevikku unustamata lahti mõtestada, on kuraatorite eesmärk olnud taasavastada minevikuteosed ja panna need praegusesse konteksti. Osalevate kunstnike nimekiri on silmapaistev ning igal juhul väärt Mossi-reisi. Kui otsida kriitikakohti, siis leian, et näituse osad ei moodusta ühtlast tervikut. Kuigi teosed on peensusteni läbi mõeldud, jätavad teoste ühendused küsimärgi. Kui vaatasin taas biennaali kahekümne aasta jooksul eksponeeritud töid ja nende sümbioosi uutega, tekkis mul huvi, mis oli kunstnike valiku kriteerium. Mismoodi minevik ja olevik kokku sulatati?

On töid, mida läbib ühendav joon, näiteks Sissel Tolaasi „Molecule MOVX_01“ Mossi kunstihoones, kus suheldakse vaatajaga üksnes lõhnataju abil. Esimeselt teisele korrusele minekul tunneb külastaja ainult lõhna ega näe ühtki objekti. Selle lõhna lõi Tolaas „Momentum 8“ tarvis 2015. aastal. Töö on vaatajaga pidevas dialoogis, sest vaataja hakkab kohe otsima objekti, kust see lõhn tuleb. Kerkinud küsimused ja tundmused juhatavad vaataja sujuvalt edasi järgmiste objektide juurde.

Rootsi kunstnik Erik Öberg üllatab vaatajat poeetiliste skulptuuridega.

Põhjamaine ja põhjamaisus. Põhjamaisuse olemus ja tähendus on alati olnud biennaali üks põhiküsimusi. Sel aastal saame teemat lahti mõtestada soome kunstniku Hannaleena Heiska teose „Stargazer“ abil. Soomet tuntakse kui raskemuusika kantsi ning ka grafititaustaga Heiska tööd peegeldavad heavy metal’i ja gooti stiili. Tema maalidel näeb tätoveeringutega kaetud koletisi – pool­inimesi, poolloomi –, kelle abil on liidetud kokku ürgne ja praegune mütoloogia ning lisatud kunstniku spirituaalsus.

Rootsi kunstnik Erik Öberg üllatab vaatajat kaunite poeetiliste skulptuuridega, mis on liialt otsekohesed ja tekitavad mõneti isegi vastumeelsust, kuid need ligitõmbavad ja mõtlemapanevad skulptuurid toovad vaatajani vaikelu, mis on tihkelt täis ahnusele ja liigtarbimisele osutavaid tähendusi ja sümboleid. Skulptuurid on tehniliselt keerukad meistriteosed, mille valmistamisel on kasutatud õrnu sooje materjale. Külastaja kogeb kummalist vastuoludest tingitud ebakindlust: objekt võib olla pehme, aga ka tugev, elus või surnud, ajutine või alaline.

Francesc Ruizi loodud raamatupoest „Lõbu maja“ („House of Fun“, 2019) võib leida üksnes pornograafilisi koomikseid. Arusaadaval põhjusel palju tähelepanu pälvinud raamatupoega uuritakse fetišeid ja seksuaalse alatooniga kujutisi. Fetišid on liigitatud mitmesuguste pealkirjade alla ning kuigi koomiksite esikaas varieerub, on sees ikka samad pildid ja tekstid. See sobib üllatavalt hästi mitmesse konteksti. Kunstniku sõnul on tegu turvalise keskkonnaga, kus saab avastada uusi ideid ja kombata sõnavabaduse kui eneseväljenduse piire.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht