Kalevipoeg, tahan sind aidata!

Anto Juske, insener

  Alati, kui on mingi jama, kutsuvad poliitikud Kalevipoega appi. Meenutagem!

 

“Kalevite poega kargas / Sõjaratsu sadulasse / Tõttas tuuletuhinalla / Virgult Viru radadella / Sõjakära kustutama” (XVII lugu).

 

Sama juhtus ka 1941. aastal: “/—/ Kalevipoja vaim, Lembitu vaim, vanade vaprate eestlaste vaim tiivustagu meie noori Nõukogude patrioote Tallinna kangelaslikul kaitsel!” (Noorte Hääl 25. VIII 1941). 28. VIII 1941. aastal vallutasid sakslased Tallinna ja Kalevipoeg “pääses” hädavaevalt.

Möödusid aastad ja korraga on poliitikutel jälle Kalevipoega vaja. Poliitikud on otsustanud oma nime ajalukku jäädvustada sellisel viisil, et püstitavad Maarjamäe ansambli lähedale merre 20 meetri kõrguse Kalevipoja, väidetavalt 20 miljonit (või 50 miljonit?) krooni maksva (pluss iga-aastased ekspluatatsioonikulud) pronkskuju.

Hiljuti ilmunud Entsüklopeedia Tallinn (2004), mille kolleegiumi kuuluvad Hardo Aasmäe, Edgar Savisaar, Jaan Tamm, Toomas Sepp ja Vello Tõnso, teatab muuhulgas, et Maarjamäe mälestusansambel on rajatud nõukogude võimu eest langenutele ja asub Pirita teel Tallinna lahe ja Lasnamäe paekalda vahelisel platool. Ansambel hõlmab Jääretke obeliski (kõrgus 35 meetrit, loodud 1960. aastal), miiniristlejate Avtroil ja Spartak madruste haudu, hukkuvat linnuparve kujutavat pronksskulptuuri ja muudki. Ansambel avati 1975. aastal. Maarjamäe mälestusansamblist jääb Pirita poole Saksa sõjavangide kalmistu. Nii väidab ülalmärgitud raamat, mille lugemisel hakkasin loetu üle kõvasti kahtlema.

Külastasin arhiive, ametiasutusi, raamatukogusid, korrastasin isiklikke mälestusi seoses ansambli rajamisega. Lühikroonika sellest, mida teada sain.

23. XII 1940. aasta Rahva Hääles teatatakse, et 22. XII sängitati Maarjamäel vennashauda 36 mereväelast-bolševikku, kes tapeti 1919. aastal. Kirstud toodi Naissaarelt Tallinna sadamasse ja sealt liikus üle 50 000 osavõtjaga hiigelrongkäik Maarjamäele, kus toimus miiting. Teiste hulgas olid miitingul Johannes Vares, Johannes Lauristin, Neeme Ruus, Nikolai Karotamm. Püstitati mälestusmärk, kuhu oli kirjutatud eesti ja vene keeles, et “siin puhkavad 3. – 5. II 1919. aastal Naissaarel miiniristlejate Spartak ja Avtroil 36 mahalastud meremehe põrmud.” Nimetatud lehes oli avaldatud ka arvukalt pilte.

1941. aasta 19. X kirjutatakse Tallinna Teataja artiklis “Maarjamägi Saksa sõjaväe kangelaskalmistuks” muuhulgas, et Maarjamäel kaevati Spartaki ja Avtroili madruste hauad lahti ja puusärkides avastati inimjäänuste asemel vaid mitmesugust prahti ja see põletati ära. 1941. aasta lahingutes langenud politrukkide ja teiste sinna maetute põrm võeti samuti välja ja maeti mujale. Selgus ka, et paljud sõdurid olid maetud puusärkideta. 1941. aasta oktoobris maeti Maarjamäele muuseas juba ka Eesti ohvitsere.

Tallinna kangelaskalmistule (seda on nimetatud ka Saksa sõjaväe kangelaskalmistuks) koondati 1941. aastal Tallinna lähistel langenud saksa kui ka Saksa armee koosseisus langenud Eesti vabatahtlikud ning Eesti sõjaväelased. Maarjamäe kangelaskalmistu üldprojekti koostas Alar Kotli, see nägi kalmistu veerele ette ka võimsa, kaugele merele paistva monumendi püstitamise.

11. II 1945. aastal avati Maarjamäel Punalipulise Balti Laevastiku 35 sangarliku meremehe ühishaual (oletataval) mälestussammas, mis taastati just sellisena, nagu oli 1940. aastal.

Arhiivist leidsin vastukäivaid materjale Naissaarel hukatud meremeeste arvu kohta. Kõige usaldusväärsemaks pean riigiarhiivis leitud  pabereid tolleaegse Mere Sõjavälja Kohtu allkirjastatud otsusega, millele on tolleaegne merejõudude juhataja mereväekapten Jaan Pitka sinise pliiatsiga lisatud allkiri. Kohus mõistis surma 27 meremeest, hukati 26, sest üks mees pääses põgenema.

1957. aasta augustis maeti Maarjamäele ümber ka müütiline vene madrus Jevgeni Nikonov.

18. VII 1975. aastal süütas EKP Keskkomitee esimene sekretär Johannes Käbin Maarjamäe memoriaalansambli esimese järgu avamisel igavese tule ja ütles oma kõnes: “Ansambel on rajatud nende auks, kes võitlesid Nõukogude võimu eest … Ärgu iialgi rohtugu tee sellesse mälestuspaika! Saagu see kohaks, kuhu tullakse ikka ja jälle, et kinnitada tõotust hoida kõrgel Nõukogude võimu lippu – rahvavõimu lippu – marksismi-leninismi surematut lippu ja väsimatult töötada kommunismi nimel.” (Rahva Hääl 19. VII 1975).

ENSV kultuuriministeeriumi muuseumide ja kultuurimälestiste inspektsiooni passist (1987, detsember) saab teada, et Saksa sõjaväekalmistu on likvideeritud ja meremeeste mälestussammas on kaitse all.

Nagu selgub lühikroonikast, püstitati Maarjamäele poole sajandi jooksul olematutele ja siiski hukkunutele mälestussambaid, neid lammutati ja rikuti hauarahu.

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist leppisid vaenupooled kokku, et Maarjamäele maetud surnud jäetakse rahule, ning püstitati eesti-, saksa- ja venekeelsed mälestustahvlid. Need on tänaseni terved. Maarjamäe memoriaal on ka praegu ajaloomälestise objekt “Teises maailmasõjas hukkunute matmispaik”. 8. V 2005. aastal Maarjamäe memoriaali mälestusüritusel kutsus Eesti vabariigi peaminister Andrus Ansip vaenupoole sõjamehi omavahel leppima.

Ja nüüd korraga Kalevipoeg!? Kellele on küll vaja uut tüliõuna ja hauarahu rikkumist? Tallinna linnapea on võlgu selgituse: mida ühist on nõukogude võimu ülistamiseks loodud memoriaalil ja Kalevipojal?

Kalevipoeg, tule minuga! Tule ära poliitikute kambast! Usu neid, kes vastutavad oma tegude eest! Kalevipoeg tuleb poliitikute küüsist päästa!