Kaljo hääl

TOOMAS RAUDAM

Kaljo Põllu 80. sünniaastapäeva pidulik kõnekoosolek Okupatsioonide muuseumis täna kella 16 – 18.

Esinevad: Maarja Undusk, Jüri Hain („Kohtumisi Kaljo Põlluga muinasajast alates”), Toomas Raudam („Kaljo hääl”), Kadri Viires („Põllu põllul”), Andri Ksenofontov („Kaljo Põllu haare kodukülast üle Põhjala”), Reet Varblane („Kaljo Põllu vastuhakk ja kohalolek”) ja Edgar Saar („Meenutusi Kaljost”).

Kui Kaljo Põllu suri, tuli mulle kohe meelde tema hääl. Mulle tundus, et ma ei unusta seda kunagi, olin kindel, et see jääb ning et ma suudan seda imiteerida. Nüüd on sellest möödas pea viis aastat. Vahepeal pole ma proovinud. Pole proovinud järele teha häält, sest sellega pidanuks kaasnema ka see, kuidas ta oma keha liigutas, kuidas ta oma veidi taaruval kõnnakul sinu poole tuli, kui olite kokku juhtunud tänaval, bussis, raamatukogus, kohvikus, ükskõik, millises ruumis, mis aga vähegi liikumiseks ja lugupidamiseks ruumi annab. Ja mul on tunne, et tema keha ilmekus ei sõltunud isegi mitte sellest, kui lähedane sa temale olid, vaid et tema keha oli magnet, mis liikus sinna, kus oli teine inimene, ning et alles selle liikumise lõpp-punktis selgus tõsiasi, et olid talle tuttav või sõber. Ja alles seejärel, keha metronoomina kõikudes tuli ka hääl. Mul on nagu meeles, et esimene sõna polnudki sõna, vaid hüüatuse moodi asi, mingi rõõmsat üllatust väljendav ohoo. Nii võis hüüda ürginimene, kes pärast pikka rändamist metsatihnikus jõudis välja lagendikule ning nägi seal omasugust ja sai aru, et see on hea, ja tõusis tervituseks või isegi kallistuseks kahe jala peale püsti. Ma usun, et Kaljo oli üks neid inimesi, kes ei oska ametlikult tere öelda. Temal, usun, oli alati säherdune tunne, et põgusast käepigistusest ei piisa. Ta pidi alati rohkem teada saama ja tervitusi üle andma. Seetõttu ei suuda ma uskuda ega ka ette kujutada, et ta nonde käepigistuste puhul, mille saatel autasusid üle antakse, ja neid peaks Põllul minu teada jätkuma, et ta noil puhkudel pisut koomiline välja ei näinud. Ta oli relikt aegadest, kus inimeste omavaheline suhtlemine ei tohtinud olla pelgalt formaalne.

sirp_14-48_0021__art_r1

Kuid hoolimata sellest, kuidas ma praegu ka ei pinguta ega püüa tema häält enda seest välja kiskuda, ei suuda ma seda siiski teha. Kuid pole ka ime. Sest Põllust on nüüd saanud pilt. Pildid aga on alati hääletud. Ja kõik need, kes on pildil, on rohkem või vähem surnud. Kuid Põllu pilt on eriline. Selle küljes ripuvad värvilised munad, mida ta kinnitas oma käkkidele – nii kutsus ta ise neid mitmemõõtmelisi optilisi kunstiobjekte, mis omal ajal moes olid ja millest nii tema kui ka meie, tema õpilased, välismaa ajakirjadest teada saime. Neid käkke jagas ta lahkelt. Küll mitte kõigile, vaid ikka neile, kes mingit pidi, ühest või teisest otsast kunstikabinetiga seotud olid. Need olid tema kingid, kingitused sünnipäevadeks. Meie silmis oli see tõeline kunst, sest selle sisu, kõik need kuulid, plekitükid, jalgratta stopptuled, metallliistud ja laastud, nukupead, naelad ja kruvid olid pärit prügikastidest, millest Põllu juhtus mööda jalutama. Nii kõnetas ta prügi ja prahti, tõstis nad aadliseisusse. Seltsimeestest Prügist ja Prahist olid ühtäkki saanud härra ja proua. Teatavasti tähistab sõna „käkk” kõike kokkusurutut, alates leivast ja lõpetades lumega, aga tal on man ka uhkeldav või pahateoline maitse. Nii räägivad need, kes saavad enda arvates hakkama kõigega, tegelikult aga keeravad kokku vaid käkke.

Siit ulatub üldistus mõistagi otsejoones tänapäeva. Ning hoolimata sellest, et Kaljo ise hiljem oma käkke taga otsis ja iga viimase kui ühe kirja pani, sest pidas neid oma loomingu koostisosadeks, ja et ta ka hiljem oma „lapsepõlve” episoodiliselt tagasi pöördus, on mul siiski tunne, et ta ise pidas rohkem kõigest sellest, kus sai alguse elu – müütiline maailm, joonised kaljukoobaste seintel, mille loojal oli ilu või vähemalt kujutise järgi vahetu vajadus. Kaljo pilt on omalaadne kaljujoonis, mis poleks nii eriline, kui selle küljes ei ripuks üks ukselink, mida on vajutanud sajad käed ning mis sellest vajutamisest on libedaks kulunud. See link tegi lahti ukse, mille taga kahes ruumis oli kunstikabinet, tegelikult aga täiesti uus maailm, millel polnud midagi tegemist argieluga ning kus valitsesid hoopis teistsugused suhted. See link asub Kaljo südames. Teisest toast kostab Kaljo hääl. Kuid see pole enam see hääl, mida ma mingi võluväe toimel oskaksin nüüd, kui teda enam pole, järele teha. See on õpetaja hääl. See on nagu hümn, mille sõnu ja viisi pead tundma, aga ilma pidulikkuse ja pompoossuseta. See pole see hääl, mis tuleb kolmelt või neljalt kokku lükatud toolilt, kuhu ta on ennast suviti tundide vaheajal mõnikord puhkama visanud ja millega ta sulle nõu annab – iseäralikult hästi poistele, kelle puberteetlikku valu ja vaevasid ta paistab eriti tundvat. Tüdrukute, hiljem naistega on ta teistmoodi. Ma ei usu, et oleks kedagi, kelle suust tüdrukud, hilisemad naised, oleksid kuulnud nii ohtralt kiidusõnu nende ilu kohta. Ma ei usu, et oleks meest, hilisemat abikaasat, kes võiks öelda, et see nii ei ole.

Kui Kaljol ema suri, siis keeldus ta söömast. Kui ema ei saa süüa, siis mina ka ei söö. Kui ta seda ütles, oli ema veel elus. Ema oli Hiiumaal haiglas ja Kaljo palus, et kas ma helistaksin oma onule, et see tema ema seisundit täpsustaks. Kahjuks ei mäleta ma enam üksikasju, tõenäoliselt sai Kaljo soov ka täidetud. Mäletan ainult kohta, kus Kaljo esikus seisis, mantlit ta seljast ei võtnud. Ja ka häält ei mäleta. Nagu oleks kõik juba toimunud ning mitte ainult ema, vaid ka Kaljo endaga.

„Ma pean teile valmistama pettumuse.” Nii ütles Kaljo Visarite kokkusaamisel 11. mail 2006. aastal Tartus. Ja pettunud ta tõepoolest oli: ta püüdis iga hinna eest maha kiskuda või vähendada kõiki kunstimüüte, olgu siis Pallase või Visarite kohta. Ta nagu tahtis kinni püüda tõde, mida aga pole, nagu pole punast joont Tammsaare teostes, mida Kaljo lapsena oli sealt üritanud üles leida. Nagu ma ühest blogist teada sain, polnud ta rahul sellega, et kokkusaamisest oli tehtud avalik üritus tema teadmata. Ta olevat isegi ähvardanud mitte tulla. See pettumus on tabanud meid kõiki, see on pettumus ajas, kus vastupanu tundub olevat võimatu, ilma et see muutuks kommertskõntsaks, takistamatuks kõnevooks, verbaalseks kõhulahtisuseks. Ning kui keegi peaks nägema kedagi, kes mingis räpases nurgas ahastusest küüsi närib, siis parem ärge minge ligi, sest see pole kunstnik, nagu James Joyce olla tahtis ja oli ja teistele eeskujuna esitas, vaid küünelakireklaam või hallutsinatsioon. See, mis kahekümne aasta eest oli veel täiesti järgitav, parimas mõttes korratav, on nüüd muutunud võimatuks.

Kuid meid tabanud pettumus pole nii suur, kui see võis olla temal, meie isal ja õpetajal, kui ta pidi olema tunnistajaks halastamatule tõsiasjale, et ühiskonnas vohav vastutustundetus ning oma kohuste mittetäitmine on hakanud levima ka tema õpilaste seas ning et isegi Visaritest võib olude sunnil saada laiatarbekaup, tühi sõnakõlks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht