Kaljo Põllu teadusmõjuline kunst

Raivo Kelomees

Kaljo Põllu näitus „Abstraktsuse mõtestamine” Tallinna Kunstihoones kuni 13. VI, kuraator Reet Varblane. Kaljo Põllu oli legend eluajal, nii võiks liialdamata ütelda. Kui puutusin ülikooli ajal 1980ndate alguses kokku Tartu ülikooli kunstikabinetiga, saatis Põllu vari ka toonaseid tegemisi. Visaritest oli möödas vaid kümnend, kuid nähtusest räägiti kui haruldasest ajaloolisest fenomenist, mille eesotsas oli muidugi Põllu. Kunstikabinet mängis rolli toonaste „mitteERKI” kunstnike ja Tartu ülikooli kunstiajaloolaste kooskäimise ja kunstitegemise kohana.  Sellel oli võimatuna näiv alternatiivkultuuri pesa maine, mis püsis 1980ndate lõpuni.

Kaljo Põllu elu ja loomingu käsitlus on läbi põimitud tuttavate ja samas põhjendatud stampidega: ta siirdus Tartusse, tekitas kunstikabinetis aktiivse noorte vaimuelu, loodi kunsti ja tõlgiti, tegi pop- ja opkunsti ning lahkus 70ndate keskpaigas Tallinna, kus temast sai traditsiooniline ja rahvuslik graafik. Väidetavalt olevat teda selleks mõjutanud suhtlus  Paul Ariste, kuid ilmselt teistegagi. Arvatavasti võimaldas rahvuslik-konservatiivne temaatika küpsemat kunstnikupositsiooni, oli võimude seisukohalt kahtlemata aktsepteeritum. Menukuse kõrval juubelikingitustena, kujutasid Põllu metsotintod endast väärtuslikku empaatilist rännakut esivanemate müütidesse ja alateadvusse. Ja kindlasti oli nende sisu Põllule omasem ning algupära võimalusi oli siin rohkem kui Läänest sissetoodud op- ja popkunsti  ideedel. Põllu kirge esivanemate pärandi vastu võib näha tema raamatus „Hiiumaa rahvapärane ehituskunst”, kus ta analüüsib rehielamut toonase inimese maailmamudelina.

Kaljo Põllu näitusel „Abstraktsuse mõtestamine” tundub, et etnograafilised ja rahvuslikud sarjad, millega ta eesti kultuuri kõige sügavama jälje on vajutanud („Kodalased”, „Kalivägi”), on kõrvaline looming, justkui huvitanuks teda ennekõike kunst, mida moodsas  sõnastuses nimetaksime teaduspõhiseks, mille aluseks on teadusinfo nägemise seaduspärasustest ja nägemismeele piiratusest. Sellise temaatilise ja stiililise „tagasipöördumise” põhjendus võib olla inimlik tüdimus. Minu arvates Põllu lihtsalt ammendas etnograafilise teema, temast oli saanud omamoodi staatiline ja elav klassik – vaevalt et ahvatlev positsioon muutumisvalmi kunstniku jaoks. Nüüd on kahju, et alati rõõmsalt vastuteretanud Põllu  nööbist kinni ei haaranud ega küsinud , miks ta seda või teist teeb, kuna kunstniku lähedalolek tundus nii loomulikuna. Põllu näitusel võiks näha selget telge ja seostekaart 1960ndate optilisest kunstist mõjutatud tööde ja tema loomingu viimase kümnendi maalide vahel, kus Põllu tegeles optiliste illusioonide või võimatute kujundite maalilise tõlgendamisega. Näitusel esitatu jaotub kolme ossa:  1960ndatel tehtud op- ja popkunsti-mõjuline maal ja assamblaaž, 1990ndatel ja 2000ndatel maalitud tööd, mis on optiliste illusioonide paiguti iroonilised edasiarendused, ja teaduslikke kontrollpilte meenutavad abstraktsed maalid, mille ülemises osas kujutatud kahte punkti peab vaataja kasutama nägemispette tõestuseks. Mul ei õnnestunud ruumilisi vorme esile manada, võib-olla vähese valgustuse tõttu. Põllu kasutab nägemispsühholoogias tuntud  illusioone ja ambivalentseid kujundeid oma maalide algkujundeina, näiteks Neckeri kuupi, mida võib vaadata ruumiliselt kahtepidi. Penrose’i kolmnurk võimaldab samuti kahtepidi vaatamist, ruumilise kujundina oleks see loomulikult võimatu, kuigi selle järgi on isegi skulptuure tehtud. Selle olevat esmakordselt loonud rootsi kunstnik Oscar Reutersvärd 1934. aastal, kuid kuulsaks teinud matemaatik Roger Penrose 1950. aastatel. Seda ideed on  teatavasti palju kasutanud M. C. Escher: tema kuulsas töös „Kosk” (1961) on kujutatud perpetuum mobile’ga sarnast vesiveskit teostuselt virtuoosliku ja ruumiliselt lummavana, aga tegelikkuses võimatuna.

Nägemismeele petlikkus on kunstnikke ikka lummanud. Kui sellele lisada ka füüsilise maailma atmosfäärist tingitud visuaalne ebausaldusväärsus ehk see, kui petlik on nähtav maailm, siis saame aru, miks uudishimulik  visuaalkunstnik seda uurida soovib. Tegelikkus on mõistatustest täidetud ja kunstilooming on selle valitsemise moodus. Põllu huvide jälgimisel tuleb esile äärmiselt järjepidev ja loogiline telg tema 1960ndate opkunsti-huvi ja viimaste aastakümnete nägemisillusioonipõhise ehk teadusteabest lähtuva maalikunsti vahel. Moodsalt nimetatakse teadusinfopõhist kunsti teaduskunstiks (artscience), kuigi see termin paneb loodusteadlased õlgu kehitama. Selle taustaks on aga kunsti ja teaduse suhete aastasadu pikk ajalugu. Leonardo da Vinci oli teadlane nii teadusajaloo kui ka kunstnik kunstiajaloo seisukohalt. Selleks, et need valdkonnad hakkasid XVIII ja XIX sajandil eralduma, tuleb süüdistada tehnika ja ühiskonna arengut. Näeme, et Kaljo Põllu pöördus tagasi oma noorpõlve teadusmõjulise kunsti poole. Nagu 1960ndate optilistes seadeldistes ja skulptuurides  on kunstnikku huvitanud nägemistaju piiratus ja petetavus, nii on Põllu hilisemad maalid sama temaatikaga, millesse on täiendavalt põimitud iroonilised vihjed inimlikule piiratusele.