„Kallis päevik, täna ma …“

Marleen Suvi lõuendid on intiimsed ning vaataja kõrvade vahel hakkab liikuma mõte, mis rahu ei anna: kas see on päris?

HANS ALLA

Marleen Suvi näitus „Me pole kunagi majas elanud“ EKA galeriis 4. VIII. Kuraator Aleksander Metsamärt.

„Meie ajal ei saadetud enam armastuskirju“ galeriis Artrovert kuni 24. VIII. Kuraator Aleksander Metsamärt.

Marleen Suvi autoportreelised isikunäitused EKA galeriis („Me pole kunagi majas elanud“) ning Artroverdis („Meie ajal ei saadetud enam armastuskirju“) võiksid olla vaadeldavad ühe ja sama näitusena. Või vähemasti on siin tegemist sama teema ja looga, milleks on iseenda mäletamine. Kahe näituse vormiline sarnasus peegeldab sisulist järjepidevust, mistõttu on kõige õigem vaadata neid näituseseeria osistena. Ehk siis mitte päris ühe tervikuna, aga peaaegu.

Suvi lõuendid on intiimsed, väga intiimsed ning vaataja kõrvade vahel hakkab liikuma mõte, mis rahu ei anna: kas see on päris? Eks nükke nii mõelda annavad ka näituste saatetekstid: mil määral me mälestusi ning nende talletamiseks loodud kujutisi üleüldse usaldada saame? Kuid kahtlus Suvi maalide kohta liigub natuke teist rada: kas usaldada kunstnikku, kes astub meie ette ja võtab enese paljaks? Sedasi mõjub ju iga paljastus või alastus, mis ei ole tehtud vastu tahtmist. Oma pehmet kõhualust ja tähtsamaid organeid saab kaitsta ka alastusse rüütatult ning minakeskse kunsti puhul ongi see pigem tavaline. Kas ka Suvi teeb seda, varjab end alastuse illusioonis? Või on ta tõeline ekshibitsionist ning näitab end vabatahtlikult varjamatult?

Kõik kahel näitusel eksponeeritud teosed on maalitud fotode järgi. „Me pole kunagi majas elanud“ keskendub lapsepõlvepiltidele, kus on kujutatud ka kunstniku elavast mälust välja jäänud stseene. Seevastu „Meie ajal ei saadetud enam armastuskirju“ kasutab kõigi (v.a ühe) maalide alusena polaroidfotosid (või, eluaastaid arvestades, äkki Instaxit?) autori lähiminevikust-nooruspõlvest. Stilistilised ja esteetilised eksperimendid sõpradega, autoaktid, eri moega armukesed istun-pärast-seksi-voodiserval olekutes.

„Me pole kunagi majas elanud“ maalide puhul muutub enesepaljastuse probleemistik palju pehmemaks, vähemalt pole küsimusi nõnda palju kui teise näituse palju teadlikumalt loodud fotode ja nende põhjal maalitud lõuendite puhul. Sest autor ei mäleta neid hetki, mida ta ümber maalib, ta on mugavamal või vähemasti näitusekülastajaga sarnasel positsioonil – toimub midagi kaasamõtlemise laadset: eri vanuses põnn, tema vanemad, sugulased, mängukaaslased on kunstnikulegi teised, kui nad on täna. Nende piltide pinget leevendab asjaolu, et nad asuvad juba teises ajas, ligipääsmatus Minevikus. Neid saab võtta lihtsamalt, vähem isiklikult, sest nad pole selliselt kunstniku enda persooniga-ihuga läbi segatud kui tema enda päästikusõrme alt pärinev.

„… jõin vahuvannis aperitiivi …“

On usutavasti mõistetav, miks neist maalidest tuleb kirjutada kunstniku isiku kaudu. Olgu öeldud, et ma ei tunne teda isiklikult. Suvi teosed aga provotseerivad analüüsimisel tema isikliku eluga arvestama ning heatahtliku vaatajana mängin seda mängu kaasa. Kuigi autor ei anna enda kohta teada palju rohkemat kui seintel rippuvad (ohtra negatiivse pinnaga) maalid ja saatetekst. Ent jällegi: kas tasub seda uskuda?

„Meie ajal ei saadetud enam armastuskirju“ juures nõuab tingimata tähelepanu maalitegelaste valim. Näitus jaotub enese representeerimiseks ning väheke eraldiseisvaks tugeva löögijõuga nelja armukese portreedeks. Esimest osa, enese kujutamist, saab hakata lahti harutama teise kaudu. Jätkates paljaks võtmise motiiviga: need on ühepalju alastavad teemad, sest Suvi on oma armukeste vastu halastamatu. Mitte pahatahtlikult, mitte teenimatult. Täiesti nõmeduseta. Sellegipoolest halastamatult, eriti kui mõelda nendelesamadele vabatahtliku ja tahtevastase paljastamise erinevustele.

On üks kujund, õigemini poos, mis kipub kuidagi korduma, olgu siis elus või teostes. Alasti mees seisab kuskil ukseavas, tõenäoliselt tagantvalgusega. Peoga katab ta oma sugutit ja munandeid, mis juba anatoomilise asendi tõttu vähendab selle või tolle figuuri võimukust. Ning sellises poosis vaatab mees järele inimesele, siinsel juhul siis naisele, kes ta maha jätab. Õllehaisu ja -kõhu, ebamugavad ihukarvad ning kontrollimatud ihuliikmed võib soovi korral siia juurde mõelda, aga juba poos ise, kehade asend ses konfiguratsioonis, on kõnekas. Niimoodi töll pihus ja mokk töllakil.

Neis maalitud meestes on sarnast, kügelegu nad lolli irvega voodiserval või peitku nad oma häbi neid ennast tillukeseks mehikeseks moondava diivanipadja taha. On ka äratundmist: selge, miks need mehed pilke tõmbavad. Kuigi see paljastamine on täielik (ja seega ka armutu), ei ole see täiesti rõõmutu ning Suvi on vähemalt mingil määral paljastanud ka iseenda neis eri määral läbi töötatud, eri määral viimistletud figuurides. Jääb üle vaid juurelda selle üle, miks ühe mehe nägu on nõnda selge, teisel vaid markeerivate, peaaegu dehumaniseerivate pintslilöökidega vormistatud.

„… ja mõtlesin oma elu üle järele.“

Sel moel jääb kummitama, et kui Suvi ennast täiskasvanuna (noorena? – piir kahe vahel jäägu praegu kõrvale) kujutab, siis kas ta teeb seda sama totaalselt? Lapsepõlvepiltidega alustamine, nagu Suvi teeb näitusel „Me pole kunagi majas elanud“, ja mille loogiline jätk on Artroverti rippuma seatu, jätab mulje, et sinnapoole ta vähemalt pürgib, et ta on endagi suhtes armutu. Mingi vahetus ja filtreerimatus on ka uuemat aega kujutavatel maalidel näha.

„Meie ajal ei saadetud enam armastus­kirju“ maalid, mis on tehtud noore kunstniku mänguna üles võetud fotode järgi, on ausad, kuigi ei keskendugi ehk nii väga poosidele ja asenditele, vaid rohkem mingile sotsiaalsele autentsusele stiilis „ma kunagi lollitasin nii ja naa ja kolmandat pidi“. See ei tähenda, et neis puuduks kehalise paljastuse komponent – edev poos vannis või esma­muljel mehe pilgu järgi timmitud autoaktid, eriti grupistseen sõbrannadega –, kuid see pole peamine, isegi kui soovitakse seda olla. Peamine paljastav moment on siin seotud „sotsiaalse häbiga“. Õigemini sellega, et inimene eksponeerib omaenda eluseiku, mis võivad tal lasta paista rumal või nõme, edev või lahe või lihtsalt kuidagi veider. Või tühi.

Sest siin on kunstnik teinud valiku, mida ükski teine inimene tema maalidel kunagi ei oleks saanud teha, kaasa arvatud ta ise lapsena. Pole tähtis, kas kujutatud isikud on andnud oma heakskiidu neil maalidel esineda või mitte, sest see maal pole olnud nende valik, nende initsiatiiv. Kunstniku puhul (kes on teinud valiku ennast kujutada), satume aga probleemiringi, millele viitasin ka arvustuse alguses: kas see on päris? Sest ennast kujutavate maalide puhul on kunstniku enese paljakskiskumisest tulenev kunstiline mõju teine kui tema lähedasi kujutavatel maalidel.

Mõlemal juhul paljastub midagi kunstniku kohta. Nüüd aga tuleks küsida, kas ja kus on siin pretensioon, kus paljastus. Kas ses punase hõlstiga autoportrees? Või annab kõige parema sissevaate alastusse erootiline autoakt koos visandliku unenäopüüdjaga, kus on ühtaegu esil autori keha, võetud poosi selge seksuaalpoliitiline tähendus ning just seesama kaasnevale naiivsusele viitav nõidus-asjandus? Ehk seal, selles teesklusele ülesehitatud ära­kujundis – autoportree kokteiliga vannis –, mis on maalitud juba algselt pretensioonika, eneseiroonilise fotonalja põhjal? Vastuseid selle arvustuse viimastest lausetest pole mõtet oodata, vabandan ja juhin tähelepanu kahele tõsiasjale.

Esiteks, Suvi maalid on vormilt ühtsed, kõik figuurid on nagu oma maa­ilmast ära lõigatud, taustaks krunti­mata lõuend. Teiseks, ühelgi neljast autoportreest, mis ripuvad näitustel täiskasvanud Suvist, ei ole autor enda nägu kujutanud äratuntavalt sama inimese omana.