Kalve ülekuulamine raevanglas

Toomas Kalve piltides on alati üks asi, mis judinaid tekitab: sagedasti valgus, aga vahel on ka detail toetatud nõnda, et kui seda mõista, variseb turvatunne koost.

JAAK KADARIK

Toomas Kalve retrospektiiv fotomuuseumis kuni 21. V, kuraator Annika Haas.

9. märtsil veidi enne kella 17 sisenesin Tallinnas raevanglasse ja sattusin silmitsi (õigemini nägin vaid nende selgi) kahe kahtlase tegelasega, kes kuulasid kolmandat isikut üle. Upitasin end vaatama: Toomas Kalve seisis, prožektor otse näkku suunatud, ja andis vastuseid.

Alul paistis see Toomase suhtes ülekohtune, ent kui hiljem koju sõites kuulsin Jukuraadiost saadet meelemürkidest, asetus kõik paika: Toomase ülekuulamine oli asjakohane, vastutustundlik ja isegi vältimatu.

Fotograafia mõju on meie ühiskonnas ja mujalgi omandanud kultusliku loomu ning pandeemia mõõtmed. Ei hakka ümber jutustama fotograafia ajalugu (nagu kõik siin ilmas, sai seegi alguse juhuslikust avastusest), kuid pean rõhutama, et Toomas Kalve fotograafiasõltuvus arenes välja pea pool sajandit tagasi. Ja mis veel hullem – ta annab oma kogemusi edasi täiesti legaalselt ja riigivõimude mahitatuna Tartu kõrgemas kunstikoolis Pallas.

Aga nüüd fotograafiast, sellest kurja juurest, mis on nakatanud nüüdseks pea kogu maailma.

Kui pandeemia algstaadiumis oli üksikuid lokaalseid nakkuskoldeid ja haigestunuid vähe (foto kui mõnuaine oli veel enamikule tundmatu), siis mida aeg edasi, seda enam märgati nn kuritegelikes ringkondades selle valdkonna kommertsperspektiivi. (Perspektiiv on pildisõltlastele tuttav mõiste, selle kohta on Juhan Viiding prohvetlikult öelnud: perspektiiv on see, mis rööpad kokku viib.)

Nüüdseks on välja arendatud võimas turundusvõrgustik, aine on looduslikust analoogsest päritolust (hõbedasooladest) üle läinud sünteetiliseks-digitaalseks ning on kättesaadav igale soovijale. Nüüd saab iga lapski endale veebist alla laadida fotosid igasuguses kvantiteedis ja kvaliteedis, puhtusastmes ning kontsentratsioonis. Tõsi, üksikannused on seeläbi pisenenud ja lahjenenud, ent kvantiteediga võib saavutada ka letaalse lõpptulemi.

Ent räägime nüüd Toomas Kalvest kui konkreetsest juhtumist.

Tema fotograafiasõltuvus on veidi nagu ajast ja arust, sest Kalve kasutab oma tegevuses arhailist tehnoloogiat (saja-aastased plaatkaamerad). Seda nimetatakse analoogaineks.

Analoogaine narkootiline mõju jaotub mitmesse etappi.

* Ettevalmistusetapp. Siin toimub mõnuaine toorme (raskeim versioon on klaasnegatiiv) laadimine valguskindlasse kassetti. Jah, see tegevus kardab valgust, seda tehaksegi võõraste ja isegi oma silmade eest varjatult.

* Manustamiseks valmistumine. Sisestatakse kassett kaamerasse ja hakatakse manustamiseks kohta ja ohverduspaika otsima. Manustamise käigus ohverdatakse tavaliselt mõni paik looduses, hullemal juhul mõni loom või lind, retsidiiv­semal juhul ka liigikaaslane. Tuleb ette, et pildistatakse mitut liigikaaslast. Seda nimetakse siis grupifotoks.

* Manustamine. Seegi jaguneb alg- ja lõppfaasiks. Algfaasis kadreeritakse läbi kaamera läätsede fragment ümbritsevast, vahel sekkutakse ka füüsiliselt tõstes objekte-subjekte sinna-tänna. Lõppfaasis toimub fotonegatiivi säritamine. Pärast seda kulminatsiooni on manustajal ümbritsevast ükskõik: pildistatavad jäetakse saatuse hooleks ning minnakse pimikusse negatiivi ilmutama. See seisneb negatiivi (eks ole täpne nimetus sellele negatiivsele ollusele!) keemilises töötlemises, mille käigus manustaja enamikul juhtudel ilmutuse ja mõnutunde kestuse pikendamiseks kinnitab seda keemilises lahuses.

* Mõju tugevnemine saavutatakse keemilise protsessi lõppedes saaduse visuaalsel vaatlusel. Püüdes vältida mõne asjatundmatu kodaniku negatiivset suhtumist negatiiviprotsessi võtavad sõltlased kasutusele positiiviprotsessi, taas keemiliselt ainesesse sekkudes. Mõju võib tugevneda sedavõrd, et on esinenud ka pildi taskusse panekut, meelemärkuse kaotust. Kogenenud kasutajatel esineb tajuhäireid harvem, osatakse kogemust varasematega võrrelda ning see võimaldab paremat enesekontrolli.

* Metastaas. Saaduse, mustvalge positiivfotoainese põhjustatud siirdena võiksin mainida koloreerimist, tegevust, millega sõltlane soovib mustvalgest ainesest tulenevat mõnu kahanemist ja teatavat pohmelli ravida värvainete lisamisega ainesesse. Tihti annab see ilmutuslikule seisundile uue dimensiooni ehk metastaasi ja kutsub esile mõju teise laine.

Peeter Laurits on kirjeldanud oma kogemust: „Kalve piltides on alati üks asi, mis judinaid tekitab: sagedasti valgus, aga vahel ka mõni detail on toetatud nõnda, et kui näeme ta ära, variseb koost meie turvatunne siin maailmas.“ Mida peakski veel lisama fotoainese destruktiivse mõju tõestamiseks!

Sõltuvuse progressioon viib isiksuse (seda väljendit on juba raske kasutadagi) järkjärgulise allakäiguni. Kaob huvi töökoha ja kodu vastu, algab hulkurluse periood. Toomas ei ole siin mitte teps õppinud oma poolteist sajandit vanematest eelkäijatest, kes peenutsevalt nimetasid end rändfotograafideks, kuigi tegu oli lihtlabase hulkurlusega. Nii nagu sajand tagasi jõlkusid mööda maad ringi vennad Parikased, Carl Sarap jt, on ka Toomas Kalve võtnud jalgratta, uidanud kodumaal ning Euroopas Pariisini välja. Ikka kaamera seljas ja ports mõnuainet – klaasnegatiive kaasas.

Nagu alguses mainitud, on Kalve nüüd raevanglas, kindlas kohas. Sinna on koondatud enamik tema fotoainesest, ka vastavasisulisi kirjutisi Toomase eluloost, sõltuvuse kujunemisest.

Selle materjaliga saavad tutvuda ja tutvuvadki vastavad organid, kuid eraisikutelgi, kes on ennast vaktsineerinud selle pandeemia vastu, on võimalus aimu saada, mis moel on fotoviirus Toomas Kalvele mõjunud ning tema isiksust ja elukäiku muutnud.

Jaak Kadarik on fotosõltlane 1980. aastast.