Kaosest peab sündima kord – või hoopis vastupidi?

Näituse kuraatorid on teinud põhjalikku kaevamis- ja sortimistööd, et tuua kogude kujunemisloo haralisus laiema publikuni, kuid näitusena jääb see tervik ehk liigagi viisakaks.

MAARIN MÜRK

Näitus „Käpikust Kölerini. Muuseumikogu sünnilugu”, kuraatorid Ulrika Jõemägi, Kersti Kuldna-Türkson ja Kristiina Tiideberg. Kadrioru kunstimuuseumis kuni 2. III 2025.

Kui ma kunagi õpingute kõrvalt Eesti Kunstimuuseumi maalikogu assistendina töötasin, tegid kunstnikest sõbrad ikka nalja, et kas ma ei saaks nende töid ka vaikselt kogusse sokutada. Tunnistan, et ei teinud seda – muuseumi „tõsiduse“ aura oli sel ajal veel piisavalt veenev. Vahepealsete aastakümnetega on aga muuseumi kui tõe monopoli üha rohkem lahti harutatud ja muu hulgas on tähelepanu all ka see, kuidas teosed sinna nii-öelda igavikuni säilitamiseks jõudnud on. Nagu arvata võib, on need teekonnad käänulisemad ja mitme­kesisemad kui esmapilgul tundub.

Näitus, mis käsitleb siinse kunstivaldkonna ühe samba, Eesti Kunstimuuseumi kogude kujunemist aastatel 1919–1944, on väike ja kompaktne ning teeb seda, mida pealkiri lubab – räägib külastajale muuseumi loo käpikutest Kölerini. See on professionaliseerumise ja puhastumise lugu. Puhastumise teekonna teeb külastaja näitusel ka ise läbi, alustades EKMi eelajaloost sega- ehk universaalmuuseumina, kus tuleb endale teed rajada käpikute, koonlalaudade, õllekappade, vankrirataste jms labürindis. Edasi liikudes kohtab üha rohkem kunstiteoseid, näiteks maa­kirikute uuendamise käigus üle jäänud skulptuure, kuni jõutakse välja juba puhtakujulisele kunstinäitusele, kus väljas eesti kunsti armastatud klassikud. Näitusega kaasneb ka trükis, kust ka paljud alljärgnevalt väljatoodud infokillud pärit on.

Palavikuline algus

Perioodi, mida näitusel käsitletakse, iseloomustavad mitmed tormilised ühiskondlikud pöörded, mida peegeldab ka EKMi kogude kujunemine. Rahvusriigi ehitamise ajal võimendati materiaalse pärandi kogumise kaudu eestlaseks olemist. Selleks et esemed saaksid meile ja meist rääkida, tuleb aga osa välja valida, sest kui kõik korraga kõnelevad, tekib kakofoonia ning sellise müraga eneseteadvust juba ei kasvata. Toonased vanavara kogumise aktsioonid mõjuvad natuke nagu „seiklusjutte maalt ja merelt“ – käidi mööda talusid ja püüti paremaid palasid välja kaubelda. Kui oli nõudlust, oli ka pakkumist – näitusel on väljas ka ühed Muhu kindad, mis olla spetsiaalselt kogujatele müümiseks kootud.

Kogumise juurde kuulub ka sortimine ja hierarhiate loomine, muidu kipub asi jälle kakofooniliseks kätte minema. Kaosest peab sündima kord. Aastal 1925 otsustatigi, et lisaks ERMile teist suurt segamuuseumit Eestile vaja pole ning Tallinna Eesti Muuseum spetsialiseerus kunstimuuseumiks. Professionaliseerumise tunnuseks on piirjoonte mahamärkimine – kes oleme meie ja kes on nemad. Käpikud ja Köler ei saa enam kõrvuti eksisteerida! Identiteedi selginedes alustati läbirääkimisi Eesti Rahva Muuseumiga etnograafilise kogu üleandmiseks ning 1930ndate II poolel liikuski ERMi umbes 10 000 eset; vastu saada loodetud kunstipärand jõudis EKMi aga alles pärast Teist maailmasõda. Ühtne tulmeraamat seati sisse alles 1940. aastal, enne seda toimunut tuleb dešifreerida paralleelselt peetud kogumispäevikute alusel.

Seitel sirgu

Kunstikogudel on peamiselt kolm juurikat: Eesti Kultuurkapitali kogu, haridusministeeriumi kogu (mis täitis ka kultuuriministeeriumi rolli) ning Eesti Muuseumiühingu kogu. Huvitav on tähele panna Eesti Kultuurkapitali rolli nii toona kui nüüd – nimelt ostis kulka siis ka ise oma kaasaja kunsti üsna aktiivselt, et kunstnike toetada. Näitusel on muu hulgas väljas Eduard Wiiralti ja Aleksander Vardi teosed, mille loovutamise eest toetati nende õpingute jätkamist Pariisis. Kulka korraldas ka kunstnike loomingu toetamiseks mitmeid konkursse, näiteks Kristjan Raud osales ühel neist varjunime „Ultramariin“ alt. Tänapäeval on kulkal samuti kõigi kolme suure valdkondliku muuseumi (EKMi, Tartmusi, ETDMi) kogude täiendamisel oluline roll – nimelt tulevad muuseumide ostusummad kulka kujutava- ja rakenduskunsti sihtkapitali eelarvest ning kui muidu on sihtkapital oma otsustes (suhteliselt) vaba, siis need summad lähevad muuseumidele ilma komisjoni sekkumisteta. Kulka toetuse eest enesetäienduseks Pariisi sõites oma teost kulkale enam siiski loovutama ei pea.

Teoseid osteti ka näitustelt, antiigipoodidest ja oksjonitelt, sel perioodil ringlesid asjad ja inimesed eriti hoogsalt ja mitte just vabatahtlikult – näiteks realiseeriti 1930ndate lõpul baltisakslastest töösturite ja mõisnike varasid, mida nood lahkudes kaasa ei saanud võtta; nii jõudis muuseumisse näiteks Martin Lutherile kuulnud saksa ekspressionistide graafikakogu. Teoseid saadi ka kingiks, muu hulgas oli ka riigivanematel selline traditsioon, et nad kinkisid muuseumile kunstiteoseid (Päts määras selleks isegi iga-aastase summa), muidugi saadi neid ka kunstnikelt, kelle jaoks oli auasi muuseumi sünnile kaasa aidata (erilise entusiastina kinkis näiteks Ants Laikmaa mitmeid nii enda kui oma ateljeekooli õpilaste töid). Turbulentsetel aegadel võimaldas kunstimuuseumile deponeerimine pärandit ka turvaliselt hoiustada, vahel jäigi see muuseumile, vahel mitte.

Teadmata kadunud

Nende keerdkäikude kõrval, kuidas teosed kogudesse jõuavad, on enamasti vähem juttu sellest, kuidas nad lahkuvad. Kadunud teoste lugusid kajastatakse alati erilise kurbusega – on ju see artefakt juba otsustatud argielu saginast välja tõsta ja nüüd siis niimoodi! Ometi on nendes lugudes alati ka killuke põnevust – äkki tuleb haihtunud teos veel kusagilt välja? Ka sel näitusel mahub käpikute ja Kölerite vahele eraldi väljapanek lugudega Teise maailmasõja keerises teadmata kadunuks jäänud teostest, kus külastaja saab avada väikeseid kapiuksi nagu käike minevikku ja uurida teadaolevat infot. Näiteks laeva Eestirand lugu, millega saadeti 1941. aastal sõja jalust ära Leningradi 75 valitud teost. See sai pihta ning kuigi meeskond madalikule tüüritud laevast pääses, kadusid kunstiteosed teadmata suunas. Või siis suur põleng muuseumi toonases majas, endise restorani Linden ruumides 1944. aasta märtsipommitamise ajal. Kuigi muuseumivarasid oli jõudnud evakueerida näiteks Põhja-Eesti mõisatesse, olid kaotused suured – kuid kui suured täpselt, on raske öelda, kuna kõiki teoseid ei oldud jõutud veel eelmainitud ühtsesse tulmeraamatusse kanda.

Käpik, Köler, aga edasi?

Näituse kuraatorid on teinud põhjalikku kaevamis- ja sortmistööd, et tuua kogude kujunemisloo esimese otsa haralisus ülevaatliku loona laiema publikuni. Kuid näitusena jääb see „kaosest korrani“ liikumine ehk liigagi viisakaks ja sujuvaks. Väga sümpaatne on see, et välja on toodud muuseumi sünniloo juures olnud inimesed, kelle väärtuste, valikute ja jõudluse tõttu muuseumi kogud oma käänakuid tegid, kuid seda kõike oleks võinud rohkemgi lahti harutada: praegu jäävad August Pulsti, Ella Vende jt lood üsna üldiste elulooandmete tasemele. Nende lugude kaudu oleks võimalik vaatluse all oleva perioodi palavikulisi pöördeid tänapäeva vaatajal nahalähedasemalt kogeda.

Palju detektiivitööd on läinud ilmselt tuvastamisele, millised käpikud ja õllekapad just täpselt EKMi juurteks on olnud, aga külastajale oleks vahest paarist näidisest ka piisanud. Ehk oleks muuseum võinud kohe ette võtta oma kogude tõmbe- ja tõukejõududest kuni tänapäevani pikema haardega käsitluse, mis oleks võimaldanud esitada eneseloomise kohta rohkem (kriitilisi) küsimusi ja mitmekesistada vaadet muuseumi rollile erinevates diskursustes. Sellise pika kaarega näituse puhul võiks muidugi juhtuda ka see, et külastaja kohtuks ikkagi käpikute ja vankriratastega, mis ehk mõne kaasaegse kunsti installatsiooni osana on tagasi EKMi kogudesse hiilinud – piirid etnograafiliste esemete ja kunstiteoste sahtlite vahel on taas üha poorsemaks muutunud.