Karm tulevik ja leebe minevik

Heili Sõrmus

Ester Faimani näitus „Ajastu kaugusel”  A-galeriis kuni 10. X,        Margot Kase kureeritud näitus „Kantavad  pildid. Foto+ehe” Hopi galeriis kuni 11. X. Ehtekunstihuvilistel on praegu elu kerge: teineteisest vaid paari sammu kaugusel saab näha kaht omanäolist ehtenäitust. A-galeriis eksponeeritakse Ester Faimani loomingut pealkirja „Ajastu kaugusel” all. Tegemist on kosmose-esteetikast kantud väljapanekuga, kus ehteid eksponeeritakse kosmosesüstikute, tähtede, laste ja raevukate tiigritega täidetud kõhedavõitu sürreaalsel kunstiteosel. Ažuursed,  masinaesteetika mõjutustega ehted ning ohtliku postapokalüptilise tulevikumaailmaga täidetud eksponeerimisalused moodustavad põneva terviku. Kui näitus on terav ja haarav, siis küsitavusi tekitab saatetekst, kus korratud ülekasutatud mõtteid maailma hävinemise teemal. Samasuguseid mõtteavaldusi võib leida väga paljudel kunstinäitustel. Sellised tekstid näivad sobivat igale poole, olevat alati õigustatud, kuid see mulje on ehk petlik. Trafaretsete  mõttekäikudega tekst võib tugevale näitusele halvasti mõjuda ja mõnikord on ehk mõistlikum jätta sotsiaalkriitika vaid kunstiteoste hooleks.    

  Kahe sammu kaugusel Hopi galeriis asub fotokunstnik Margot Kase kureeritud näitus „Kantavad pildid. Foto+ehe”. Olgugi et foto ja ehte ühendamine pole uus nähtus, mõjub  teemapüstitus värskelt ja huvitavalt. Vaatajal on põnev võrrelda, kuidas on fotot ehtekunstis eri viisil rakendatud, hoomata samas foto ja ehte sarnasusi: mõlemad on isiklikud, intiimsed, seotud lähedaste inimeste või oluliste mälestustega. Nii foto kui ehe võivad olla inimese isiklikuks reliikviaks. Kõige selgemalt viitavad foto ja ehte seostele Ketli Tiitsare tööd. Tiitsare ehted on nagu fotoraamid, mille sees on inimeste kujutised. Kujutiste piirjooned on  võetud fotolt. Tema teosed on seotud isiklike kallite mälestusesemetega, milleks võivad olla nii fotod, ehted kui fotodest inspireeritud ehted. Piia Ruberi „Meelestavad kallisasjad” muudavad vaataja hetkega lapseks. Korgiga suletud ümarates pudelites vee sees on kilele trükitud fotod ning anuma põhjas liiva, vääriskivide tükke ja muid materjale, mis säravad ja sillerdavad nagu korallid. Vähemalt järgmise viie-kümne minuti jooksul unustab vaataja  ümbritseva maailma ja jääb meelestavate kallisasjadega justkui nõiutult mängima. Näituse teeb lummavaks Maria Valdma kujundus: teosed on eksponeeritud kergelt õõtsuvatel murtud paberalustel, mis säravad valgustuse käes. Ehted justkui ripuksid kergelt ja pehmelt õhus. Vaataja paneb oma liikumisega tööd õrnalt võnkuma, avaldades näitusekeskkonnale otsest mõju. Nutikas eksponeerimine võimaldab külastajal teoseid lähemalt silmitseda:  need on sealsamas, vaataja juures, mitte klaasvitriini kammitsetud. Vaataja saab nende ümber liikuda ja uudistada ehteid eri nurga alt. Teoste temaatika, vorm ja näituse kujundus annavad kokku elegantse, kauni, sooja ja inimsõbraliku üldmulje. Ainsaks kergeks küsitavuseks on jällegi saatetekst, mis jääb kohati tühjalt ilulevaks. Kui tekstid kõrvale jätta, tuleb tunnistada, et mõlemad näitused on huvitavad ja – näitus on ju peamine!