Kärpekäärid kunstisaalis

Keeruline seis on pikaaegsete rahvusvaheliste projektidega, mida rahastuskindluse kõikumine mõjutab. See on karm signaal arvestades, kui suur mõju on muuseumidel Eesti kunsti nähtavusele rahvusvahelisel areenil.

KADI-ELL TÄHISTE

Kultuuriavalikkus on tavaliselt harjunud septembris soovima kultuuriministrile eelarvekõnelusteks südikust ja sitkust võitluses rahastuse tõusu eest. Tänavu aga oli kasvu asemel oodata kärbet ja põhimõtteliselt tuli loota, et Sten­bockist tulevad sõnumid hinge täiesti kinni ei lööks. Olukord on tõsine, sest kärped ühelt ja maksutõusud teiselt pool sulatavad asutuste eelarveid erakordselt kiires tempos, hagu annab alla ka pidevalt jätkuv hinnatõus.

Kui vaadata kitsamalt kunsti seisu, siis õnneks kõige mustem stsenaarium seekord käiku ei läinud ja summa summarum tulime valdkonnana kärpegiljotiini alt läbi vähem valusalt, kui oli karta. Läbirääkimistelt saatis valitsus halbade uudiste kõrval ka ühe positiivse sõnumi – Tallinna Kunstihoone saab juba lähi­aastatel renoveeritud. Olgu öeldud, et kärped, millest siin artiklis edaspidi juttu, puudutavad kultuuriministeeriumi eelarvest toetust saavaid asutusi.

Kus välkusid kärpekäärid?

Ministeeriumi eelarvest toetatud asutused saab laias plaanis jagada kaheks: riigi sihtasutused ja strateegilisteks partneriteks loetavad erakorraldajad. Eristus on asjakohane ennekõike vormiliselt, sest samast jaotusest lähtus ministeerium kärbet otsustades. Nii määrati pea kõikide kultuurivaldkondade¹ riigi sihtasutustele ühtne kärpeprotsent (4%, sellest lähemalt allpool) ning kõikide teiste üle otsustati n-ö juhtumipõhiselt.

2024. aasta seisuga sai ministeeriumilt tegevustoetust kuus erasektori kunstiasutust, kelle tegevustoetuste maht kokku oli ca 677 000 eurot.² Tuleval aastal saavad neist kärpe kolm: Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse ja Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse tegevustoetusi vähendatakse kumbagi 5%, Konrad Mägi sihtasutuse riigipoolne toetus kahaneb lausa 50%. Samuti kärbitakse ära kunsti eelarvereal ootamatute vajaduste katteks tänavu hoitud reserv. Hea uudis on, et üldse ei vähendata Narva Kunstiresidentuuri, Eesti Kunstnike Liidu galeriide ja EKKMi tegevustoetusi. Samuti pääsevad kärpest kunstniku­palgad, mida saab anda tänavusega samas mahus.

Kui peatuda lühidalt neil, keda kunstis kärbiti, jääb silma, et pihta said kolm valdkonda, mida minister on nimetanud prioriteetidena: loomemajandus, rahvusvahelistumine ja koostöö erasektoriga. Ma ei väida, et kärpida tulnuks mõnd teist asutust. Samuti on näiteks keskuste kärbe (õnneks) võrdlemisi talutavas määras ning riigi panuse vähenemine erakoguja initsieeritud sihtasutusele vahest ei pärsi olulisel määral Konrad Mägi pärandi uurimist. Ent vähemalt sümboolselt osutab valik laiemale küsimusele: kuidas tagada, et sõnades väljendatud prioriteedid käiksid sammu praktiliste otsustega? Mis üleüldse on meie kultuuri- ja kitsamalt kunstipoliitika lähiaastate suuremad eesmärgid?

Kokkuvõttes saab erakorraldajate vaatest kunstivaldkonna kärpeotsust pidada mõistetavaks, kuigi veidi üle 140 000-eurone kärbe, mis moodustab 8% valdkonna ministeeriumipoolsest rahastusest, on siiski mõru pill. Silmas tuleb pidada ka seda, et meilt ei olnud võrreldes teiste valdkondadega lihtsalt suurt midagi võtta, sest struktuursed probleemid kunsti rahastusega on pikaaegsed. Ministeeriumi vähest toetust erakorraldajatele toovad valdkonna arengut pärssiva asjaoluna välja nii kunstivaldkonna arengukava kui ka riiklik arengudokument Kultuur2030.³ Surve tegevustoetuste katmiseks Kultuurkapitalist on jätkuvalt äärmiselt suur. Sellele probleemile võiks pakkuda leevendust ministri poolt algatatud muudatus mängida Kulkas alates 2026. aastast ümber n-ö betoonile ja sisule mineva hasartmängumaksu proportsioone, seda viimase kasuks.⁴

Üldiselt tegutseb erasektoril põhinev kunstivaldkond juba aastaid säästu- ja kärperežiimil: pehmelt öeldes keeruline finantsolukord vaatab vastu praktiliselt igast asutusest ning paraku puudub võime maksta konkurentsivõimelisi palku ja vabakutselistele nende töö eest õiglasi tasusid. Näiteks oli Kunstiasutuste Liidu liikmete seas läbi viidud küsitluse⁵ kohaselt mullu asutuste keskmine brutotöötasu 1474 eurot kuus (riigi keskmine 1832 eurot, kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimum 1600 eurot) ja kuigi kunstnikutasude maksmise võimekus KAELa liikmete seas tasapisi paraneb, on tasud praegu ühekordsed ega vasta enamasti tegelikule töömahule. Palkade ja tasude tõstmine pole lähiaastatel ilma lisatoeta realistlik – asutustes lihtsalt pole selliseid sisemisi ressursse, mis seda võimaldaks. Sestap on eriti oluline, et võitluses riigi kultuuri­töötaja miinimumpalga tõusu eest⁶ ei unustataks ära ka erasektori partnerite töötajaid ja vabakutselisi.

Riigi sihtasutuste kärbe

Omaette teema on riigi asutatud või riigi osalusega sihtasutused, mille eelarveid kärbitakse 4%. Kitsamalt kunsti real on taolistest asutustest Tallinna Kunstihoone, muuseumide poole peal veel Eesti Kunstimuuseum, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum ja Tartu Kunstimuuseum. Seega on tegemist suurte ja publikule hästi tuntud organisatsioonidega. Vaatamata sellele, et riigi sihtasutuste kärbe on tagasi­hoidlikum, kui esialgu kardeti, ei pruugi eesootav kokkuhoid publikule märkamatuks jääda. Nõnda on asutuste juhid kõige realistlikuma kärpekohana nimetanud kulusid programmile, näiteks näitustele ja sündmustele, sest halduskulude puhul on optimeerimispiir viimaste aastate energia- ja teenuste hinnatõusu valguses ammu saavutatud. Sama lugu on personalikuludega.

Keeruline seis on pikaaegsete rahvus­vaheliste projektidega, mida rahastuskindluse kõikumine tugevalt mõjutab. See on karm signaal arvestades, kui suur mõju on muuseumidel Eesti kunsti nähtavusele rahvusvahelisel areenil ja rahvusvaheliste (suur)näituste jõudmisel Eesti publikuni. Teatud tüüpi projekte ongi võimalik Eestis näidata ainult muuseumides: näiteks on teoste siia laenutamise eelduseks kindlad kliima- ja eksponeerimistingimused ja/või riigipoolne kahjuhüvitise garantii, mida antakse seaduse alusel ainult riigimuuseumidele. Sealjuures on tavapärane, et kokkulepped tehakse aastaid ette ning projekte algatades võetakse partnerite ees konkreetseid finantskohustusi. Nii on isegi mõneaastane paus rahvus­vahelises koostöös pikema mõjuga kui mõned külmutatud eelarvega aastad.

Kärpele lisaks sai äsja avalikuks, et riigiasutustel pole edaspidi asja ka taotlusvooru „Eesti kultuur maailmas“, kust varem oli neil võimalik välis­projektideks lisavahendeid taotleda. Pealis­kaudsel vaatlusel tundub samm õige: riigi sihtasutustele võiks taotlemise asemel olulisteks välisprojektideks raha eraldada tavapärase eelarveprotsessi käigus. Traagika seisneb aga asjaolus, et piirang taotlusvoorus konkureerida tuleb samaaegselt kärpega ja lisavahendeid praeguse info kohaselt välisprojektideks ette nähtud ei ole. Kuigi meil on õnneks erasfääris rõõmustavalt palju rahvusvahelise kaliibriga tegijaid, on muuseumide ning suurte ja rahvus­vaheliselt kogenud kunstiasutuste võimaluste tasalülitamine kardetavasti siiski negatiivse mõjuga.

Positiivne pool

Tasakaaluks saab tugevalt plusspoolele kanda ajaloolise otsuse investeerida Tallinna Kunstihoone renoveerimisse kahe järgmise aasta jooksul 9,9 miljonit eurot. See on märgiline samm, mis loob uued tingimused eesti kunstielule laiemalt. Lisaks näitusesaalidele valmivad kunstnikele kaasaegsed ateljeed ja mitu varem Kunstihoone katuse all kontorit pidanud organisatsiooni saavad uuenenud tööruumid.

Lõpetuseks tahaks siiralt loota, et kärbetel on ajutine iseloom ja juba lähiaastatel saab rakendada valdkonna potentsiaali täies mahus. Usaldus ja huvi kunsti vastu on praegu ajalooliselt kõrge – 2023. aastal kogusid kunstinäitused ligi 2,5 miljonit külastust⁷ ja vähemalt korra jõudis kunstigaleriisse ligi veerand Eesti elanikest⁸. Nende arvude hoidmine ja kasvatamine on võimalik, aga eeldab strateegiliselt läbimõeldud samme ja selgete sihtide seadmist. Õnneks annab kriis nende kokkuleppimiseks hea pinnase.

1 Erand on kirjandusvaldkond, mis pääses kärpest seoses järgmisel aastal toimuva eesti raamatu aastaga.

2 Vt Elin Kard, Kadi-Ell Tähiste, Kunsti rahastus on ikka veel kapitaalremondi ootel. – Sirp, 22. III 2024.

3 Vt Kadi-Ell Tähiste, Tegevustoetused eraõiguslikele kunstikorraldajatele – milleks? – Kunst.ee 2024, nr 1.

4 Reet Weidebaum, Minister soovib muuta hasartmängumaksust laekuva raha jaotamise proportsioone. –ERR Kultuuriportaal, 18. IX 2024.

5 Küsitlus Kunstiasutuste Liidu liikmete seas (2023. aasta kohta): tulemused. Kunstiasutuste Liit: https://www.kael.ee/kusitlus-kunstiasutuste-liidu-liikmete-seas-2023-aasta-kohta-tulemused/

6 Reet Weidebaum, Heidy Purga: minu järgmise aasta eesmärk on kultuuritöötajatele palgatõus tuua. –ERR Kultuuriportaal, 18. IX 2024.

7 Eesti kunstinäituste statistika, 2023. Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus: https://cca.ee/eesti-kunstinaituste-statistika/2023-2

8 Vähemalt 15-aastaste kultuuris osalemise uuring (2024). Statistikaamet: https://andmed.stat.ee/et/stat/sotsiaalelu__kultuur__kultuurielus-osalemine/KUT021