Kas glamuur tapab elu?

Tartu kunstimuuseumi näitus on kui kunstniku pildid ja kirjad imeinimestest, keda ta oli kohanud. Selle parima osa moodustavad olmefotod ja video.

MARGUS KIIS

Alan Proosa näitus „Armastuse, õitsengu, hurma ja kaduviku lood“ Tartu kunstimuuseumis kuni 31. I, kuraator Indrek Grigor ja graafiline disainer Margus Tamm.

Alan Proosa on intrigeeriv tegelane, omaette nähtus puhtalt persoonina. Tartu kunstnik, fotograaf ja muusik, tegev juba 1990ndatest peale. Ta on alati eristunud visuaalselt ja olemuslikult, peaaegu nagu tulnukas, elus Luarvik Luarvik (ainult et kahe terve käega). Isegi need, kes on teda veerand sajandit tundnud, tõenäoliselt ei tea, kust ta on tulnud.

Proosa on kõik need aastad olnud androgüünse, sooliselt vastuolulise välimusega, mis ei ole stereotüüpselt homoseksuaalne, transseksuaalne ega transvestiitne. Mõnikord on ta olnud isegi liialdatult mehelik: musklis, laiaõlgne, sitke. Teinekord kannab naiseriideid, kuigi on kohe aru saada, et naisest on asi kaugel. Tema huvi transseksuaalide vastu on ammu üldteada.

Alan Proosa on oma loomult romantiline. Kunstnikku on juba sajandeid, manerismi ajast peale iseloomustatud romantilise tüübina, romantiline isik vihkab rahulikku mõistuspärasust, mis on vajalik tavalisele käsitöölisele. Romantik tahab midagi erilist, ajuvaba, dramaatilist, haiget, veidrat, teistsugust. Romantikuid on alati võlunud heidikud, hullud, narkomaanid, prostituudid, kupeldajad, kriminaalid. Kust aga Eestis neid leida? Meil on parme ja heidikuid, aga ausalt öeldes ei ole nad kuigi lahedad. Meil on väikelinnade ja külade veidrikud, keda kunagi jahtis Peeter Võsa, aga neist tüdineb kiiresti.

Nii asus Alan Proosa juba aastaid tagasi teele Kagu-Aasiasse, kus elu on hoopis teistsugune kui Eesti tasasel maal, halli kivi juures. Tema rännu­kires on ka midagi vanaeestlaslikku, sest juba peaaegu 200 aastat tagasi läksid eestlased laevadega kaugetele maadele ja kirjutasid sealsetes imeasjadest, mida kodukamaral aimatagi ei võinud. Tartu kunstimuuseumi näitus ongi justkui kunstniku pildid ja kirjad kodumaale imeinimestest, keda ta on kohanud ja tundma õppinud.

Näituse meistriteos on 20minutiline video, kus Proosa ja Aky lösutavad diivanil ja vaatavad telekat, mis asub otse kaamera kõrval.

Alan Proosa

Alan Proosa huvi transseksuaalsete inimeste vastu sai Tais ja teistes sealsetes riikides palju toitu, sest sedalaadi kultuur on seal vana ja levinud. See on eestlasi varemgi võlunud. 2011. aastal tegid Terje Toomistu ja Kiwa filmi „Wariazone“ Indoneesia waria’dest. Proosa käsitlus on palju isiklikum ja esteetilisem Toomistu ja Kiwa robustse ja realistliku filmiga võrreldes. Proosa lühikesed, hektilised, aga ka väga armsalt isiklikud, mina-vormis tekstid on selle näituse pärlid. Samuti väikesed, isegi natuke amatöörlikult tehtud olmefotod. Proosa kohtus Tais armastuse, seksi, narkootikumide, kuritegevuse, enesemüümise ja ka surmaga. Tema seltskonnaks olid kathoey’d – mehena sündinud, kuid naisevälimusega tailased. Enamasti töötavad nad seksiäris, aga ka kodukootud ilukirurgidena, narkomüüjatena ja muudel sellistel aladel. See on romantilise kunstniku paradiis. Alan Proosal võis olla ka keeruline sellesse maailmasse sukelduda, sest kathoey’d suhtuvat androgüünidesse tõrjuvalt. Proosal see õnnestus, tal tekkisid mitte ainult fotograafi-modelli suhted. Proosal tekkisid suhted mitte ainult inimestega, vaid ka maailmas levinud metamfetamiiniga, mida Tais mõnuga suitsetatakse. Ka seda suhet on Proosa kirjeldanud teadlase hoolikusega. Igatahes on isiklik, kehaline ja eluline sellel näitusel suurepärane.

Väljapanekus on ka nõrk külg. Tartu kõrgemas kunstikoolis omandatud professionalism tapab. Portreed on hoolikalt pildistatud, püüdliku valguse ja suurepärase kvaliteediga. Aga need on ilmetud ja elutud. Ei mingit Proosa omapära, kunstnikuerisust – fotod on just sellised, milliseid olen näinud fotoraamatutes ja -õpikutes sadade ja tuhandete viisi. Kathoey’d on tuunitud ilusaks, nad vaatavad igasuguse miimikata otse kaamerasse. Null emotsiooni. Kahjuks jäävad portreed näitusel domineerima. Suurepäraseid momente peab otsima nurga tagant.

Näituse meistriteos on 20minutiline video, kus Proosa ja Aky lösutavad diivanil ja vaatavad telekat, mis asub otse kaamera kõrval. Eatu ja sootu Proosa ning poisilik, limonaadi luristav Aky vaatavad justkui hoopis näituse publikut. Liikumatu kaameraga võetud video, mida ei ole töödeldud, on minimalistlik, aga kummaline. Videoteose kolmandaks tegelaseks on film, mida Proosa ja Aky vaatavad. Nende näoilmed, üksikud vahetatud laused ning mõningad liigutused ütlevad kahe justkui sarnase, aga siiski väga erineva inimese suhte kohta rohkem kui kahetunnine Hollywoodi draama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht