Kas jilbāb kaitseb naudinguiha eest?

Reet Varblane

Tähelepanekuid Abu Dhabi ja Ash-Shāriqah’ kunstielust

Ei möödu vist ühtegi nädalat, kui interneti rahvusvahelistes kunstiportaalides ei ilmuks Araabia Ühendemiraatide kunstielu uudist. Kaks nädalat tagasi anti e-fluxis teada märtsis toimuvast Dubai nüüdiskunsti messist, kus keskmes Kaukaasia ja Kesk-Aasia nüüdiskunst, ning paljudest seda ümbritsevatest kunstiüritustest, näitustest, kohtumistest, aruteludest jne. Mõni päev hiljem võis lugeda Ash-Shāriqah’ kunstifondi järjekordsetest märtsipäevadest, mis päädivad seekord XII Ash-Shāriqah’ nüüdiskunsti biennaali (2015) kuraatori Eungie Joo loenguga. Joo elab ja töötab Brasiilias, varem oli ta New Yorgi nüüdiskunsti uue muuseumi haridusprogrammide direktor ja kuraator. Ash-Shāriqah’ kunstifondi laiast haardest annab tunnistust seegi tõsiasi, et XI biennaali kureeris jaapanlane Yuko Hasegawa.
Ka möödunudsügisene Abu Dhabi kunstimess köitis rahvusvahelise pressi tähelepanu. Euroopa ja Ameerika nimekate, isegi Dubai nüüdiskunsti messiga võrreldes on see viiendat korda peetud kunstimess üsna algstaadiumis. Osalejate arv (43 galeriid üle 600 kunstnikuga) näitab tõususuunda, seda enam, et Pärsia lahe riikide (Iraan, Iraak, Kuveit, Saudi Araabia, Bahrein, Katar, Ühend­emiraatide, Omaani) galeriide kõrval oli kohal mainekaid Londoni, New Yorgi, Pariisi, Taibei ja Pekingi galeriisid kunst­nike raskekahurväega: 1960ndate popkunsti suurnimed Louise Bourgeois, Lynda Benglis, Shirin Neshat (kes oma isamaal Iraanis on persona non grata’ks kuulutatud) jne. Ei oska küll midagi täpsemat müügiedukuse kohta öelda, kuid galeristid olid avamispäeval elevil, tegid panuse Abu Dhabi riiklikule kultuuripoliitikale, pikaajalistele investeeringutele, aga ka erakollektsionääridele. Erasektori osakaalu tõstmist kultuurisfääris pidas oluliseks sealse rahvusringhäälingu juht Ibrahim Al-Abed, kuigi era- ja riigisektori vahekord tähendab Ühendemiraatides sootuks midagi muud kui Euroopas või ka Ameerika Ühendriikides.
18. jaanuari Economistis on välja toodud üks päris huvitav nüüdiskunsti messe, aga ka laiemalt kunstiturgu ja galeriide toimimist puudutav tendents. Suurtel, juba sissetöötatud nüüdiskunsti messidel on kauplemine läinud niivõrd intensiivseks ja hinnad kõrgele, et edu korral teenivad galeriid ühe messiga aasta sissetuleku. Londoni kunstituru uued kliendid on Venemaa ja Hiina uusrikkad, aga ka Pärsia lahe naftamagnaadid. Nüüdiskunsti kommertsedu, lausa müügibuum ei puuduta ainult nimekaid kunstimesse, vaid ka uustulijaid: kogu maailmas on 90 kunstimessi ja neid tuleb aina juurde. Kuum kaup ei ole enam klassikaline, vaid nüüdiskunst. Messide vaheajal, kui sellist aega enam üldse on, võivad galeriid ukse kinni panna või siis suhelda kliendiga kas selle kodus või interneti kaudu. Just sellisele galeriimaastiku ümberkorraldamisele osutati Economisti artiklis.
Ilmselt leidus Abu Dhabiski superrikkaid kunstikiibitsejaid, nagu kirjeldab Marina Moskvina „Kuuromaanis” Dubai, kes nüüdiskunsti buumi lainel oli ostnud kokku Cattelani, Kuliku, Hirsti jt installatsioone. Cattelani nõudmisel lasknud ta oma lossi klaaslakke teha meteoriidiavause, mis omakorda tekitas kohutava kaose: Kuliku vahast kuju sulas üles, Hirsti vaalatopis läks haisema. Kunstiguru väsis ja hakkas filmistaaride autosid koguma.
Üks asi on aga selge: Abu Dhabi kunstimessi puhul kaalus kommertsedu üles sümboolne kapital. Seda Saadiyati saare asukoha, messi ümbritsenud üliintensiivse näituste, töötubade, arutelude, performance’ite, disaini- ja haridusprogrammi, emiraadi oma non-profit kunstikeskuste  ja organisatsioonide väljapanekute näol. Boonusena oli šveitsi Pank ausponsori rollis. šveitsi erapanga ehk Julius Baeri kollektsiooni võib võrrelda Saksa panga omaga, aga see on keskendunud noorte šveitsi kunstnike toetamisele, n-ö tulevikunimedele.
Ilmselt tõsiasja tõttu, et Abu Dhabi kunstimess toimus esimest korda Saadiyati saarel, mitte kaugel Abu Dhabi Louvre’i muuseumist, olid kunstimessil kohal kõikvõimalike Euroopa suurte kunstiinstitutsioonide nagu Londoni Briti Muuseumi, Tate’i, Pariisi Louvre’i, Pompidou’ keskuse, d’Orsay’, Quai Branly muuseumi, Rodini muuseumi, Orangerie’, New Yorgi Guggenheimi muuseumi, Stockholmi Moderna Museeti jt  esindajad. Abu Dhabi valitsus on kindla veksli välja andunud, et muuseum avatakse 2015. aastal,  mis siis, et novembri lõpus oli ehitus alles üsna algusjärgus. Prantsuse staararhitekti Jean Nouveli hoonele lähedale ei lastud, kuid muuseumi sisuline avalik ettevalmistustöö käis (ja käib) täie hooga. „Kunstist kõnelemise” üritus­te sarjas arutavad ida ja lääne eksperdid läbi muuseumi tähenduse, kogu, aga ka kunsti tähenduse ja rolli. 26. II kõnelevad Nahaman Ahuja Indiast ja Doris Behrens-Abouseif Kairo Müncheni ja Freibergi ülikoolist  kunsti kokkupuute ja vahetuse üle, 26. III räägib Laurent Le Bon Pompidou-Metzi keskusest kollaažist ja valmiskujundist moodsas kunstis, 21. V Louvre’i direktor Jean-Luc Martinez  ja Waciny Laredj Sorbonne’i ja Alžeeria ülikoolist universaalsetest muuseumidest.
Frank Gehry projekteeritud Abu Dhabi Guggenheimi muuseumi valmimist on mitmel korral edasi lükatud, praeguse seisuga on avamine planeeritud 2017. aastale. Guggenheimi muuseumigi üle käivad asjalikud arutelud.

Emiraadi ekspressioonid
Näituseprogrammis väärib eraldi peatumist Abu Dhabi Guggenheimi projekti araabia maade kunsti kuraatori Reem Fadda ja Guggenheimi programmi mänedžeri Maisa Al Qassimi kureeritud „Emiraatide ekspressioonid – teostatud”. See oli pikaaegne emiraadi kunstnikke hõlmanud programm. Finaaliväljapanekus osalesid Abdullah Al Saadi, Ebtisam Abdulaziz, Layla Juma, Mohamed Al Mazrouei, Mohammed Ahmed Ibrahim ja Mohammed Kozam – kõik juba keskealised, omal maal ja väljaspoolgi endale nime teinud. „Emiraadi ekspressioonide” projektiga haakus Ühendemiraatide Veneetsia biennaali ümarlaud: Mohammed Kozami ruumiinstallatsioon „Juhised” oli möödunud suvel ja sügisel väljas Arsenales. Kozam alustas selle projektiga juba 1999. aastal,  Veneetsia variant kujutab endast 360-kraadilist illumineeritud ning asukohta määravate GPS-koordinaatidega kaetud mere videoprojektsiooni. Mööda sillakest projektsiooni (videopilt on seintel ja põrandal) sisenemisel leiab vaataja ennast keset merd ehk n-ö kaobki mereavarustesse: koordinaadid, mis tsiviliseeritud keskkonnas on abiks, on minetanud oma tähenduse.  Kas oli see Arsenale kunstist üleküllastatusest või veel millestki muust tingitud, aga üksteist toetavate projektide keskel saarekontekstis toimis Kozami installatsioon märksa võimsamalt.
Minu vaieldamatu lemmik oli Ebtisam Abdulazizi videoinstallatsioon „Sinine vabadus”: tegevusakti video­dokumentatsioon seinal ning  atribuut, sinine läbipaistev kera kui performatiivse sekkumise märk, tegelikkuse jälg kunstilise metatasandi kõrval. Abdulaziz jäi meelde ka 2011. aasta Ash-Shāriqah’ biennaalil. Ka siis oli väljas performance’i-dokumentatsioon ning selleski oli matemaatikataustaga kunstnik jäädvustanud lausa täppisteadlase pedantsusega oma keha, naisekeha liikumise faasid. Kunstniku mõne aasta taguse performance’i dokumentatsioon, kus ta kõnnib linnalikus keskkonnas, seljas numbritega kaetud liibuv tume kostüüm, kuulub feministlike performance’ite arhiivi Berliinis. Kaks aastat tagasi sai seda vaadata ka Tallinna Kunstihoone galeriis. Numbrid tähistasid isikukoodi, pangakontosid, dokumentide-, arvete-, viite-, telefoninumbrite- ja jumal teab veel mille arvukombinatsioone, millest on saanud meie identiteedi lahutamatu osa.
Aktiivne, isegi üliintensiivne rahvusvahelisusele (loe: euroopapärasusele) orienteeritud kunst ja kunstielu kuuluvad Ühendemiraatide moodsasse maailma, kuid on siiski ainult üks kihistus teiste seas. Sealsed suurlinnad toimivad nagu läänemaailma metropolid: hiiglaslikes kaubanduskeskustes on esindatud läänemaailma trendid ja firmad, seda nii tipptehnika, kosmeetika kui ka rõivastuse mõttes, auto on nii meeste kui ka naiste pärisosa.

Rõivas kui identiteet
Kodanikud, kes moodustavad vaid viiendiku kogu elanikkonnast, kannavad aga endiselt traditsioonilist rõivastust: mehed valget maani kandūrah’d ja naised musta kogu keha katvat jilbāb’i, peas juukseid katvat hijab’i. Riigiteenistuses näib see lausa kohustuslik olevat, kuid seda riietumisviisi ei tohi käsitleda univormina. Tegu ei ole pelgalt ühe riietus­esemega (nagu euroopalikus traditsioonis kipub olema), see on identiteedi osa. Näiteks ka Ebtisam Abdulaziz on kohtumistel, näituse avamisel jm võetud fotodel ainult traditsioonilises pikas mustas jilbāb’is (asi pole esemes, vaid kandmisviisis). Euroopalikesse ööklubidesse ja baaridesse-pubidesse selles riietuses ei lubata, nagu ei lubata ka näiteks India saris jne.
Kui meeste valge pikk särk tundub kuumas kõrbekliimas igati normaalne olevat, siis musta riietatud naises kipume nägema (vähemalt euroopaliku arusaama järgi) ohvrit.
Ameerikas elav egiptuse kirjanik, islami feminist Leyla Ahmed on oma teoses „Loori diskursus. Naised ja soolisus islamis” (1992) analüüsinud nii-öelda naise vabastamise ehk talle euroopaliku välimuse andmise sildi all kolonisaatori kultuuri (võimu) kinnistamise ning kohaliku traditsiooni (oma identiteedi) väljatõrjumise fenomeni. Qassim Amin nõudis juba 1899. aastal Egiptuse (aga teiste araabia maade) naistele õigust loor maha rebida, kuid ei tahtnud leppida sellega, et nad hariduse saavad.
Ash-Shāriqah’ kunstimuuseumi möödunudsügisene suurprojekt „Ilu ahvatlus” oli valminud  koostöös Kölni kollektsionääri Martin Ferversi ja Brigitte Schenki galeriiga. Tegemist oli Euroopa moefotode ja -joonistustega XX sajandi algusest tänaseni. Mammutkataloogile on kirjutanud eessõna ka Ash-Shāriqah’ valitseja šeik sultan bin Mohammed Al Qasimi. Moefotot ja -joonistust saab käsitleda mitmest aspektist, kuid seksuaalsust, kehalisust päriselt kõrvale jätta ei saa. Sultan bin Mohammed Al Qasimi räägib ilu maagilisusest ning osutab diplomaatiliselt moele kui ajapeeglile, erinevate tsivilisatsioonide peegeldusele, rahvuste identiteediotsingule. Ash-Shāriqah’ muuseumide peadirektor Manal Ataya toob välja ilumõiste seotuse moega, moe seotuse ühiskondlike hoiakute, kultuurilise identiteedi ja ajalooga. Leipzigi Grassi muuseumi kuraator Babette Küster  teeb põhjaliku analüüsi läbi aegade, peatudes mitmel korral vabadusel ja nooruse mässumeelsusel.  Meie giidid, muuseumi kuraatorid kes, korralikult jilbāb’is, pöörasid tähelepanu fotode kunstilisele küljele, fotograafi seksualiseeritud pilgust nad ei rääkinud. Kui küsisin vaatajate reaktsiooni kohta, siis naise objektina kujutamine olla häirinud kõige enam. Kuraatoreid see ei häirinud, see polnud (veel) nende maailm, euroopa silmale ahistavalt mõjuv jilbāb näis neid pigem kaitsvat.
Muuseumi põhiekspositsioon koosneb sultani erakogu maalidest, peamiselt XVIII ja XIX sajandi euroopa kunstnike idamaade piltidest ehk esindab kolonisaatori nähtud ja konstrueeritud maailma.