Kas kunst kuulub rahvale?

J?i Pust

Kunsti ei pea armastama, ent kunstita kultuur ei toimi. 26. augustil tähistas Hausi galeriile kuuluv kaasaegse kunsti galerii ArtDepoo oma kolmandat tegutsemisaastat. Tavapärase õnnitluste kuulamise ja tordi lahtilõikamise asemel kutsus galerii kokku mitmete ametlike kunstiinstitutsioonide esindajad, et arutada nendega hilise hommikusöögi vormis küsimusi, mis kerkivad üles kaasaegse kunsti toomisel ja jõudmisel laiema publikuni.

Ühise laua taga istusid Sirje Helme (Kumu direktor), Harry Liivrand (Tallinna Kunstihoone juht), Triin Männik („Tallinn – kultuuripealinn 2011” programmijuht), Helene Tedre (kultuuriministeeriumi kunstinõunik), Heie Treier (ajakirja kunst.ee toimetaja, Tallinna ülikooli kunstiajaloo dotsent) ja Piia Ausman (galeriide ArtDepoo ja Haus asutaja ning juhataja). Arutlusi olid kogunenud kuulama nii ajakirjanduse esindajad kui ka kunstisõbrad.

Probleeme tõusetus vestlushommikul, mis vägisi pärastlõunani kippus kestma, mitmeid. On ju kunst ja selle suhe massidega (väljend, mis seltskonnas taunimist leidis) vägagi intrigeeriv. Peateemaks kujunes see, kuidas tajub kunsti laiem publik, olgu siis kaasaegset või mitte. Kas tõesti on kunst ainult kinnise seltskonna mäng või peaks see ikkagi kuuluma rahvale, nagu kunagi väljuhäälselt kuulutati?

Arutelu käigus jõuti huvitavate tõdemusteni. Lahates kunsti suhet oma adressaadiga, tuleb mängu konkreetse vaataja ettevalmistus, tema ühiskondlik ja hariduslik taust. Kindlasti on kunstikeelt lihtsam  mõista inimesel, kellel on kujunenud teatav vaatamisharjumus, kellel on teadmisi kunstiajaloo erinevate kihistuste kohta. Kaasaegne kunst oma uue meedia, formaatide ja sõnumitega võib harjumata silmaga inimese sundida hoopis kaitsepositsiooni, nii et ta loobub edaspidisest suhtlusest talle ebamugava nähtusega. Samas on võimalik, et konventsionaalne kunstiharidus, ettekujutus „õigest kunstist”, paneb inimese uute lähenemiste ees hoopiski lukku. On küllaltki tavapärane, et kunstiga tutvumisel alustatakse tihtipeale klassikutest, vanadest meistritest, kes on aja proovile vastu pidanud. Siin võib aga tekkida olukord, kus me ainult arvame, et tajume vanemat kunsti sellisena, nagu see loomise ajal mõeldud oli. Kaasaegne inimene ei pruugi mõista tollase kunstniku motiive, me ei aima, kuidas ja miks sellist kunsti tehti, rääkimata sellest, et üldjuhul ei olda võimelised lugema ka vanade meistrite puhul tihti nii olulist ikonograafiat. Tänapäeva inimese kõikvõimalikest ekraanidest „rikutud” silm ei taju ruumi ja maastikku enam nii, nagu seda tegi inimene sajandeid tagasi.

Kaasaegse kunsti märgikeel on aga pärit meie enda ajast ja seega meile lihtsam ja arusaadavam, mis ei tähenda automaatselt, et see meile ka meeldima peaks. Tähtis pole mitte üksnes kunsti heakskiit ja sellega rahulolu, vaid kokkupuude, mis tekitab arvamusi. Kunsti puhul, nii nagu ka kõige muu emotsionaalseid väärtusi kandva puhul, ei tohiks karta seda tunnet, mis meis tekib, vaid peaksime seda püüdma endale tunnistada. Emotsionaalne element kahtlemata hõlbustab kunstiteose sõnumi vastuvõtmist. Kunstil on ju suurepärane omadus kaevata meie sisemusest välja varjatud tundeid ja luua uusi dimensioone, loksutada paika väärtushinnanguid ja tekitada afektilaadseidki seisundeid. Aeg ja kogemused setitavad välja sellised teosed ja autorid, kelle visuaalne keel on võimeline ületama marginaalsuse piirid ja muutuma kõnekaks ka kunstivõõra jaoks.

Mis puudutab aga kunsti rahvale kuulumist, siis on kunst paraku siiski liig elitaarne nähtus ja ei saa ega peagi kõigile võrdselt meelima. Kunstiga seotu imbub vääramatult ühiskonda, ent aktiivsete huviliste ring jääb paratamatult kitsaks. Ei saa ju nõuda, et kõik inimesed armastaksid ja hindaksid võrdselt kõiki kultuuri koostisosi. Kunsti ei pea armastama, ent seda ei saa ka eitada, sest ilma selleta kultuur ei toimi.

Õnneks on meil juba olemas mitmesuguse programmi ja identiteediga, küll riiklikke, küll eraalgatuslikke kunsti eksponeerimispaiku, mis kõik teenivad omal moel ja oma vahenditega publiku harimise ja suunamise eesmärki. Ilmselt jõuab ka Eesti ühiskond ükskord sellise arengustaadiumini, kus kunstiga suhtlemist võetakse inimese intellektuaalsuse ja harituse loomuliku osana ning kunstiteemad on positiivses mõttes haritud seltskonnas püsiv jututeema.

Selleks aga, et meil selline seltskond tekiks, peavad inimesed ikkagi mingil moel kunsti juurde jõudma.  Lastega tundub asi olevat lihtne, kunstihuviliste vanemate lastel pole enamasti eraldi huviäratamist vaja, ülejäänute eest peaks hoolitsema aga meie haridussüsteem ja/või meedia. Paraku pole aga elus kõik nii lihtne. Üldhariduskoolides sõltub kunstiteemade käsitlemine tihtipeale õpetaja isiklikust initsiatiivist. Hoolimata sellest, et Kumu  teeb oma haridusprogrammidega väga tänuväärset tööd, on see pahatihti väga pealinnakeskne. Tallinnast kaugemal elavad lapsed jäävad kahjuks küll organisatoorsetel, küll puht finantsilistel põhjustel kõigest sellest kõrvale.  Ilmselt on haridusvallas otsustajatel veel palju mõtlemisainet, kuidas olukorda parandada. Oluliselt rõõmsam pole pilt ka meediakäsitluste puhul. Kunstikriitika osakaal ajakirjandusväljaannetes näitab langustendentsi, paljud olulised sündmused jäävad sootuks kajastamata. Kriitikute madal aktiivsus tuleneb avaldamisvõimaluste vähesusest, mis omakorda sunnib näiteks suuri päevalehti pädeva kriitika puudumise tõttu oma kunstikülgi kokku tõmbama. Siinkohal võiks lõpetada arutelu kokkuvõtte, kuhu koondatud toimunu filosoofilisem pool, eristamata ühte sõnavõtjat teisest liigselt.

Vahest polegi see oluline, kes ja mida kõneles. Oluline on see, et õhus oli tunda ühiseid arvamusi-veendumusi, järeldusi ja kitsaskohtade tunnistamist. ArtDepoos leiti pigem rõõmsalt, et  analoogseid kokkusaamisi peaks pikema esinejate lauaga ja arvukama kuulajaskonnaga kindlasti veel korraldama. Pealegi on ArtDepoo-taoline galerii just parasjagu neutraalne, kunstikke ja kunstiinstitutsioone siduv tander ning kohtumispaik, kus  kunstiga seotud teemade nappust ilmselt iialgi karta pole.