Kas kunst on kvantmehaaniline nähtus?

Konverentsil „Kuidas portreteerida lindu?“ puudutas iga ettekanne mind moel, milleks ma ei olnud valmis. Tulin sealt ära tüki maad lollimana ja see tunne meeldis mulle.

ELEN LOTMAN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Konverents „Kuidas portreteerida lindu?“ kunstiakadeemias 9. IX.

Seda, et konverentsil kuulajate ees seistes näed korraga kõigi saalis olijate silmi, ei juhtu sageli. Pigem ei ole seal tänapäeval silmi näha, sest need on suunatud ekraanile oma süles. Sageli seisab individuaalselt digitaalseid palvehelmeid näppiva koguduse ees solipsistlikku monoloogi ümisev ettekandja, kelle eesmärk ei ole olla kuuldud, vaid et slaididel oleksid õiged sõnad. Ümisemisakti tõendusmaterjali saab hiljem sisestada mõnda andmebaasi, kus see muutub konverteeritavaks valuutaks, mille eest saab osta oleviku ressursse või sealiha futuure, mis lubavad kunagi hüpoteetilises tulevikus natukene vähem kordi seista saalitäie inimeste ees, kes ei kuula sind. On olemas ka väga hea kursiga sõnu, millel on võlujõud, sest kui neid piisavalt palju korrata, muudavad need mingi asja millekski muuks. Näiteks kokkuhoiu interdistsiplinaarsuseks. Või vaesuse innovatsiooniks. Võib isegi juhtuda, et mantra on nii võimas, et võlub vihmajumalalt välja rahasaju. Sõna­valuutaäri on oskus omaette. Ega ma ei ironiseeri. Mul on endal ka kõvasti aktsiaid sõnabörsil ja vahel tundub mulle, et olen seal juba päris kõva mängija. Vahel, kui küsin kolleegilt „kas selle vöökpäkidži deliveräblid on seotud taskidega või mailstõunidega?“ tekib tunne, et olen võlukeele ära õppinud. Aga siis, kui ma olen enda arvates juba mitme miljoni maigulise väärtusloomingutaiese kokku kirjutanud, selgub, et kuigi sisu oli tugev, siis dissemineišõni osa mõõdikud ei olnud multiplaier eventidega seotud, ja ma saan kohe aru, et olen selles keeles ikka veel täitsa amatöör.

Teadmatuse sügaviku põhi. Mõnikord juhtub aga nii, et konverentsil saali ees seistes on näha kõik silmapaarid. Ja see, mida seal ees räägitakse, ükskõik kui vaikne on pomin või katkendlik jutt sõnade otsingul, puudutab. Puudutab nii, et paralleelselt teadmiste valguse intensiivistumisega muutub tugevamaks ka vari, mis näitab, kui vähe tegelikult tead. Ja siis lähed ära, tüki maad lollimana. Loll olla on väga kasulik, sest siis ei vaeva sind veendunud teadmiste haamer su käes – pideva lajatamisega tekitab see kajavibratsioone, mis panevad su sõnad korduma, kuni need konverteeritavaks saavad.

Konverentsi algataja Ene-Liis Semperi ettekande pealkiri oli „Inimene on oma põhiolemuselt märg“.

Heleen Rahel Ojasalu

Konverentsil „Kuidas portreteerida lindu?“ puudutas mind iga ettekanne moel, milleks ma ei olnud valmis. Ma ei tea, kas see tähendab, et oli hea konverents, või siis hoopis seda, et öeldi asju, mida kõik teavad, aga lihtsalt mina olin saanud piisavalt küpseks, et neid kuulda. Tean, et ütlejad ütlesid seda de profundis, oma teadmatuse sügaviku põhjast.

Põhjast rääkis oma ettekandes ka Hasso Krull, öeldes, et põhi on väga tähtis Uurali rahvaste kosmoloogias. Kõik jõed voolasid põhja poole – ja sinna läksid ka surnud. Põhi oli teispoolsus. Põhi oli ka all. Selleks et millestki aru saada, tuleb põhjas ära käia. Minul haakus sellega ka sõna põhiline. Kui oled läinud Hadesesse ja allilmast tagasi tulnud, põhjas ära käinud, siis sa tead, mis on põhiline. Samast asjast rääkis ka Heili Sepp „Ööülikooli“ loengus „Hinge pime öö“.

Ene-Liis Semper esitas oma ettekandes muu hulgas ka küsimuse, mis vahe on meelelahutusel ja teosel? Meelelahutus on niisiis see, mis meele kehast lahutab – viib su hetkeseisundist minema ja pakub sellele lahutatud meelele mingiks ajaks tegevust, mis on kehalisusest eraldi. Aga teos? Ma tean, et see tuleb sõnast tegema ja viitab millelegi, mis on tehtud. Aga äkki on see hoopis nii nagu segu-seos, et siis on tegu-teos? Äkki on teos asi, mis sinuga midagi teeb? Sina oled teose osa ja see teos teeb sinu enda, kehalise, parasjagu hetkes oleva tervikliku kehameelega midagi, mis puudutab sind ennast, kogu selle pagasiga, millega oled tulnud, kogu oma kehast lahutamata meelega?

Sirje Runge rääkis surmast, lagunemisest oma teose „Suur lagunemine“ põhjal, mida samal ajal ka ekraanil näha oli. See pani mõtlema, millist rolli mängib kunst millegi ja kellegi mäletamises. Sõna memory ja mori kasvavad ju samast juurikast. Protoindoeuroopa sünteeskeele (s)mer ’mäletama’ on ka ladinakeelse mori tüveks. Ka vene keeles on see sõna smert juurikaks. Mõneti loogiline. Kui meie eellaste ajus süsteemse salvestamise võime arenema hakkas, siis mis muu kui see võis tekitada tunde, et midagi peaks mäletama – et keegi oli siin ja nüüd teda enam ei ole. Ka viktoriaanlik laibafotograafia näitab, et kunsti­keelde salvestamise võimalust kasutati sageli surnute meelespidamiseks. Kas kunst, millegi salvestamine, on inimese viis surmale vastu astuda? Ja kas siis Sirje Runge, andes oma kunstiteose „Suur armastus“ loodusele tagasi, võtab surma omaks?

Tõnis Saadoja näitas fotosid, mille kohta ta ütles, et need on „behind the scenes“, fotosid oma eri valmimisjärgus teostest, ja fotosid, mis ta on teinud näitustel üle maailma ning kus on kujutatud maalitehnika detaile. Saadoja ettekanne meenutas mulle Claire Pijmani suurepärast filmi „Robby Müller: Living the light“, mis on kokku pandud Mülleri Hi8-lintide materjalist, mida ta filmis kõikjal ja vahetpidamata. See film, nagu ka Tõnis Saadoja ettekanne, mõjus nii, et materjali kaudu, mida looja vaatab, ei saa osa sellest, mida ta vaatab, vaid hoopis sellest, kuidas ta vaatab, mis teda paelub, talle huvi pakub ning kuidas ta loojana areneb. Tõnis Saadoja avanes autorina ning maalikunst fotode kaudu vahetult ja sõnadeta ning toitis tunnet, et ka kunsti uurimiseks ja tõlgendamiseks on vaja sõnatut ruumi.

Saadoja ettekandes haakus ka lähedalt ja kaugelt vaatamise küsimus. Meenus hetk, kui lennuk kõrgemale tõuseb ja kõik all muutub maagiliseks pisimaailmaks, kus inimesed elavad oma elu pisimajades ja sõidavad pisiautodega nagu jaaniussid pimedas tühjuses. Ja siis tuleb lennuk alla ja pisimaailmast saab taas tavamaailm, hulk praktilisi probleeme, mis vahetult puudutavad. Tõnis Saadoja lähipildid pintslitõmmetest on justkui lennuki maandumisejärgsed hetked, et noh, vaatame siis, mis siin on ja mis tuleb teha. Eemalt võetud piltidel kogu maalist on pisimaailm, millele ligi ei pääse, sest kohe, kui lähedale astud, kaob see pintslitõmmete detailidesse. Ja nii on ta alati kaugel, kättesaamatu ja paeluv. Samal hetkel, kui ta kätte saad, on sul juba käes pintsel, mille kasutamine nõuab oskusi ja trenni, nagu ka maapinnapealses elus hakkamasaamine. Nii ongi professionaalse kunstniku töö lõputu edasi-tagasi liikumine lähi- ja kaugvaate vahel.

Sirje Runge rääkis surmast, lagunemisest oma teose „Suur lagunemine“ põhjal.

Heleen Rahel Ojasalu

Tandem looja ja uurija. Loodan väga, et saalis oli nii tulevasi kunsti loojaid kui ka kunsti uurijaid. Üha rohkem on mul tunne, et uurija ei saa olla uuritavast eraldatud. Ma ei räägi postkvalitatiivsest pöördest või muust konverteeritavast valuutast, vaid sellest, et valmis teos on jäämäe veepealne osa. Kui uurija tahab aru saada, mida see mägi endast kujutab, saab ta tervikliku pildi ainult siis, kui teab, mis on vee all. Olen viimasel ajal loovuuringuga seoses siin-seal sõna võtnud ja maininud, et kui renessansi­inimene valdas paljusid kultuurikeeli, siis tänapäeva infoküllases maailmas peaksid paljud isikud millegi täiesti uue avastamiseks tooma kokku kapseldunud kultuurikeeled, et avastada ühte asja.

Loovuuringu puhul on alati selline piinlikuvõitu oma naba vahtimise tunne. Omaenda protsessi kirjeldamine tundub alp ja mõttetu ning kuna igaühe protsess on niikuinii individuaalne, ei saa oma tegemisi ju ka üldistada. Sel konverentsil tuli mul pähe, et ehk võiks loovuuringut teha tandem: looja ja uurija. Üks on oma põhiolemuselt märg (Ene-Liis Semperi ettekande pealkiri oli „Inimene on oma põhiolemuselt märg“), segaduses ja kompav, teine kuiv, üldistusjõuline ja lilleseade sõnaseadeks tõlkimise oskusega. Naljaga pooleks, eriti tore oleks, kui uurija oleks näiteks algklasside laps, keda ei koormaks vajadus sõnabörsil tulevastesse tsitaatidesse investeerida. Saksa tehisintellektiuurija Joscha Bach on väitnud ühes oma hiljutises ettekandes John Searle’i Hiina toa probleemile vastandudes, et tänapäeva filosoofias tegeldakse ainult viidatavusega. Bach väidab, et filosoofidel on tekkinud dilemma. Selleks et olla viidatud, tuleb võtta mõni oluline teema, näiteks vaba tahe, ja siis selle kohta midagi unikaalset arvata, et sellele osutataks iga vaba tahte teemalise artikli sissejuhatuses. Kuna aga kõik head ideed olid filosoofias juba sajandeid tagasi välja öeldud, tuli hakata ütlema vastuolulisi asju, et nendele viidataks.

Ma ei tea, kummal on õigus. Äkki ei olegi praegu inimkonnal enam avastamata teadmisi, mida oleks võimalik kirja panna ainult ühes kultuurikeeles? Äkki on käes aeg, kus uued teadmised saavad sündida ainult kultuurikeeli kokku tuues: näiteks neid, kus vaeveldakse viidatavuse käes, ja neid, kus sõnad üldse ei huvitagi kedagi? Ja võib-olla saab neid kuidagi omavahel vahendada? Võib muidugi juhtuda, et tõlk on selline nagu Ervin Lazari jutus „Tõlk jänes“. Siis uusi teadmisi ei sünni, aga vähemalt kõik on rahul.

Mäng ja huumor. Hasso Krull rääkis peitusemängust. Mulle on ammu tundunud, et mäng (ja huumor) on inimese kognitiivsete võimete tipp. Mängida tähendab hoida oma peas korraga kahte vastandlikku võimalust: peituse puhul siis uskuda, et teine võib päriselt kadunuks jääda, ja teada, et see on lihtsalt mäng. Nii nagu kunstiteosega: tunded on päris tunded, aga tead, et teos pole päris elu. Lev Tolstoi „Lapsepõlves“ on episood, mida Juri Tsivjan ja Juri Lotman on meenutanud, rääkides mängulisest hoiakust kunstis: „Volodja üleolev järele­andmine pakkus meile väga vähe lõbu; vastupidi, ta laisk ja igav ilme rikkus kogu mängu võlu. Kui me maha istusime ja kujutlesime, et sõidame paadis kala püüdma, ning kõigest jõust aerutama hakkasime, istus Volodja, käed süles, niisuguses poosis, mis rõhutas, et tal ei olnud kalapüüdjaga midagi ühist. Ma ütlesin talle seda; tema vastas, et sellest, kas rohkem või vähem kätega vehkida, ei võida ega kaota me midagi ja kaugemale ikkagi ei jõua. Ma nõustusin temaga tahtmatult. Kui mina metsa poole sammusin, kepp õlal, kujutades, et lähen jahile, heitis Volodja selili, pani käed pea alla ja ütles mulle, et tema olevat ka käinud. Sellised teod ja sõnad jahutasid meie mänguindu ja olid äärmiselt ebameeldivad, seda enam, et sisemiselt tuli tahtmatult nõustuda, et Volodja talitab mõistlikult. Mina ka tean, et kepiga ei saa pauku teha, veel vähem lindu lasta. See on ju mäng. Kui nii arutada, siis ei saa ka toolidel sõita; aga ma usun, et Volodja mäletab ka ise, kuidas me pikkadel talveõhtutel katsime tugitooli rätikutega, tegime sellest vankri, üks istus kutsariks, teine teenriks, tüdrukud keskele, kolm tooli olid troikahobusteks, – ja sõitsime teele. Ja missugused seiklused juhtusid sellel teel! Ja kui lõbusalt ja kiiresti möödusid talveõhtud! … Kui aga tõsiselt arutada, siis ei tule mingisugusest mängust midagi välja. Ja kui mängida ei saa, mis meile siis üldse üle jääb?“1

Mäng on nagu huumor. Mida kaugemale suudad kaks vastandlikku seisundit üksteisest ajada, seda kõvem mängija oled. Louis C. K. tegi kogu aeg seksuaalsuse teemal piiripealset nalja. See oli naljakas, sest oli usutavalt päris, aga sai ka selle üle naerda, sest see oli ju lihtsalt nali, mitte päris. Kui korraga selgus, et ongi päris, polnud rahval enam üldse naljakas. Oli hoopis #metoo.

Huumor, mäng ja kunst on nagu Schrödingeri kass, korraga tõsi ja vale. Näiteks näitleja: mida paremini ta näitleb, seda kurvem on tegelase saatuse pärast, kuigi need kaks asja peaks ju üksteist välistama – mida rohkem ta näitleb, seda vähem on see ju päris? Kas siis päris peab muutuma rohkem väljamõeldiseks, et väljamõeldis saaks olla rohkem päris? Selleks et õppida tundma tegelikkust, peab selle muutma mitte­tegelikkuseks.

Krulli mängukaaslaseks oli Viidingu luuletus. Mulle on alati tundunud, et luuletus on luuleta olek, nagu kingitus on kingita olek. Krull näitaski konverentsil osalejatele, kuidas luuletus ära kaob, et millegi loomine on millegi peitmine.

Seda päris-mittepäris kunsti valdasid Nõukogude ajal Eesti animatsiooni2 ja semiootika („peitusemäng tsensuuriga“3) tipud, Hollywoodi koodi ajastul ka Ernst Lubitsch4, kelle kohta omaaegne tsensor märkis, et ta teab küll, et see, mis ekraanil on, on nii ropp, et tuleks tsenseerida, aga tal ei ole mitte millestki kinni võtta. Ühtegi roppuse tunnust ei ole, aga kokku on ropp tunne. Schrödingeri kass oli korraga elus ja surnud. Kas kunst on oma olemuselt siis kvant­mehaaniline nähtus?

Kuigi konverentsi mõte oli, et kõike ei saa sõnadesse panna, mõtlesin, et äkki midagi võlusõnadesse siiski. Seega panen siia lõppu igaks juhuks ühe võlusõnadega lause, mille saab äkki rahaks konverteerida, et veel selliseid konverentse korraldada. Konverents „Kuidas portreteerida lindu?“ vastas „Eesti 2035“ tegevuskavas kirjeldatud muutuse A sisule ning soodustas teadus- ja arendustegevuseks ning innovatsiooniks uute lahenduste kasutuselevõtmist puuduolevate innovatsiooniteenuste väljaarendamise ja loovus­kompetentsi kaasamise kaudu. Muutus kuulub küll sektsiooni „Majandus ja kliima“, kuna „Eesti 2035“ tegevuskavas sõna „kunst“ ei leidu.

1 Lev Tolstoi. Kogutud teosed, I kd. Tlk Otto Samma. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1954, lk 82-83.

2 https://ktu.artun.ee/articles/2011_3_4/ktu_20_3_097-119_trossek.pdf

3 https://elib.tips/edoc/on-room-todeda-et-acta-semiotica-estica-viii.html

4 https://offscreen.com/view/trouble_paradise

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht