Kas kunstist piisab, et muuta maailma?
Alfredo Jaari tugevus on põhjalik uurimistöö ja empaatiavõime, aga ka meediumide, kujundite ja väljendusvahendite oskuslik kasutamine. Alfredo Jaari isikunäitus „Kui luulest ei piisa” Kiasmas kuni 7. IX, kuraatorid Pirkko Siitari ja Kati Kivinen.
Alfredo Jaar on kunstimaailma suurkuju, kes on osalenud kaks korda Veneetsia biennaalil ja „Documental” ning saanud mitmeid auhindu. Oma loomingus on ta väga siiras, paigakeskne, süvenev ning tohutu missioonitundega kunstnik. Õigupoolest ongi need omadused tema rahvusvahelise tuntuse põhjus. Jaari töid iseloomustab poliitiline ja sotsiaalne tundlikkus, mitme meediumi kasutamine (foto, video, installatsioon, plakat), mastaapide varieeruvus ning teiste loovisikute ideede kaasamine oma teostesse. Tegu on kunstnikuga, kes tõepoolest soovib oma loominguga maailmas midagi muuta.
Helsingi näitusel, mis on Jaari esimene isikunäitus Soomes, on väljas tema loomingu esinduslik läbilõige. Mina keskendun lähemalt uuematele, pärast aastatuhandevahetust loodud teostele. Selline ajaline piiritlus ei tähista siiski eristuvat loomingulist perioodi, sest teemad Jaari teostes on põimunud ning arenevad pidevalt edasi. 2000. aastal lõpetas ta pikaaegse (1994–2000) Rwanda genotsiidi käsitlenud projekti, selle näiteid on Kiasmas mitu, sotsiaalsed ja poliitilised teemad jäävad aga kunstniku loomingusse püsima ning ka Aafrika ei kao sealt kuhugi.
Jaari poliitiline teravus ning julgus käsitleda ebamugavaid teemasid avaldub tugevalt teoses „1. mai 2011”, kus vaatluse alla on võetud foto Barack Obamast ja tema meeskonnast, kui nad jälgivad Osama bin Ladeni tabamise operatsiooni ülekannet. Foto kõrval on valge ekraan, kuhu vaataja võib ise kujutleda sündmused, mida fotol olijad nägid. See, nagu nii mõnigi teine teos, viitab puuduvale kujutisele või õigemini on ehitatud puuduva kujutise ümber. Kunstnikku on huvitanud, kuivõrd poliitilised on meid ümbritsevad pildid, kes neid kontrollib ja kuidas kasutab. Oluline on ka küsimus, kelle pakutavaid kujutisi auditoorium tõesena võtab ning kelle sõnu usutakse isegi oma silmaga nägemata.
Ka teos „Piltide itk” („Lament of the Images”, 2002) räägib fotodest, mida avalikkus ei näe või mida oma eesmärkidele vastavalt on kasutanud võimas poliitiline jõud. Kolm helendavat teksti seinal juhatavad vaataja pimedasse ruumi, seisma silmitsi lausa karjuva tühjuse ja puuduolekuga. Üks ehk kõige huvitavamaid külgi Jaari loomingus ongi see, et hoolimata oma dokumentaalsest töölaadist ja sotsiaalsetest teemapüstitustest on just tema esimene kahtlema mis tahes fotograafiliste kujutiste (sealhulgas enda loodute) objektiivsuses ja tõelisuses.
Foto suhte üle oma objektiga on arutletud fotograafia algusaegadest peale. On neid, kes hõisates kuulutasid, et foto on absoluutselt objektiivne meedium ning fotograafiline kujutis võrdub kujutatud objektiga (vt nt André Bazini „Fotokujutise ontoloogia”). Kuna kujutis sünnib mehaanilise protsessi käigus, on valikuid tegev subjekt „objektiivsusteesi” pooldajate sõnul protsessist eemaldatud. Teised aga jäid kahtlevamale seisukohale ning küsisid, kas foto ikka on nii neutraalne ja vaba oma tegijast. Jaar seisab selgelt skeptikute leeris ja usub, et pildid pole kunagi süütud. Kujutis sünnib rea valikute tulemusena ning on äärmiselt sõltuv fotograafi isiksusest ja eesmärkidest. Siiski ei saa eitada näiteks maalikunsti ja fotograafia erinevat suhet oma objekti. Suhte mehaaniline aluspõhi annab fotole teatavad eelised ning asetab selle privilegeeritud suhtesse reaalsusega, muudab foto aga ka käepäraseks manipuleerimisvahendiks, kuna tihti usutakse sellel nähtavat hetkegi kõhklemata. Jaari fotograafiakäsitlust illustreerib plakat kirjaga „You do not take a photograph. You make it” („Sa ei tee pilti, sa lood selle”, 2013). Lause algupära pole lõpuni teada, kuid seda omistatakse USA fotograafile Ansel Adamsile. Plakatid on mõeldud külastajatele kaasavõtmiseks ning meenutamiseks, et iga foto, mida näeme, ei ole veel ümberlükkamatu väide ümbritseva reaalsuse kohta.
Iga pildi taga on olukord, hetk ja lugu, tihti ka moraalsed küsimused ja valikud. Jaarile ei ole need pelgalt pisiasjad objektiivse kujutise servades, vaid moodustavad pildi olemusliku keskpunkti. See keskpunkt pole aga midagi absoluutset, vaid vägagi suures sõltuvuses tõlgendamise viisist. Teoses „Vaikuse hääl” („The Sound of Silence”, 2006) küsib Jaar just nende fotoga kaasnevate moraalsete valikute kohta ning toob foto tagant esile selle tegija. 1993. aastal ilmus New York Timesis Kevin Carteri foto nälginud Sudaani lapsest, kes elu eest võideldes humanitaarabi punkti poole roomab. Pimedas ruumis ekraanile ilmuvad laused kirjeldavad täpselt nii foto sünnilugu kui ka fotograafi hilisemat saatust. Foto ilmumise järel sai Carter palju küsimusi selle kohta, mis lapsest sai ning miks fotograaf teda ei aidanud. Mis on fotograafi ülesanne ning kus tema vastutuse piirid? Kas oluline on muuta maailma probleeme laiale avalikkusele vahendades või ühtainust lihast ja luust inimest aidates? Jaar eelistab hoiduda selgest vastusest ning jätab vaataja nende küsimuste üle järele mõtlema. „Vaikuse hääles”, nagu nii mõneski teises töös, on oluline roll valgusel. Teos on mõeldud vaatajat endasse haarama ning ülejäänud saalist eraldama, valgusel on kogu installatsiooni juures nii praktiline (vaatajate sisenemist kontrolliv) kui kunstiline funktsioon.
Poliitilised ja eetilised küsimused on põimunud sarjas „Ajast aega” („From Time to Time”, 2006), kohtudes seal juba tuttava foto tehtuse ja ebaobjektiivsuse temaatikaga. Välja on toodud üheksa ajakirja Time Aafrika-teemalist esikaant, millest kolm kujutavad loodust, ülejäänud kuus aga nälgivaid aafriklasi. Pildisari on kõnekas näide läänemaailma arusaamadest ja eelarvamustest. Aafrikast on loodud teatud kuvand, mida siis „objektiivsete” pressifotode abil üha taasluuakse ja tugevdatakse. See ei tähenda, et valitud fotod valetaksid või oma objekti kuidagi eriliselt moonutaksid, pigem on küsimus selles, mis neilt fotodelt ikka ja jälle välja on jäetud.
Näitusel saab vaadata ka Jaari dokumentaalfilmi „Pasolini tuhk” („The Ashes of Pasolini”, 2009), mida on autori juuresolekul Kumuski näidatud. Film kõneleb itaalia filmiloojast, kirjanikust ja laiapilgulisest intellektuaalist Pier Paolo Pasolinist, kelle iseseisvat ja sõltumatut mõttelaadi ning julgust oma seisukohti väljendada peab Jaar üheks oma suureks eeskujuks. Filmi kaudu avaldub taas Jaari avar pilk ning sisseelamisvõime: kellegi teise elu, mõtteid või loomingut teemaks võttes suudab ta ikka ja jälle kuuldavale tuua omaenda hääle ning öelda maailma kohta midagi tähenduslikku. Jaari ja Pasolinit ühendab see, et mõlemale on esteetiline ühtlasi poliitiline, nende kunst sekkub ühiskonna toimimisse ning ütleb sellele sageli näkku valusaid tõdesid selle toimemehhanismide kohta. Seetõttu ei ole kummagi kunstniku looming meelelahutus, vaid paneb vaataja küsima, milline on tema enda roll süsteemi toimimises ja selle pahupoole visas püsimises.
Jaar räägib suurte vormide ja selgete kujundite keeles, kuid tema lood on liiga tõsised ja liigutavad selleks, et muutuda klišeedeks. Tema üks tugevus on põhjalik uurimistöö ja empaatiavõime, teine aga meediumide, kujundite ja väljendusvahendite oskuslik kasutamine. Jaari teoste installatiivne ja kujundlik laad annab jutustatavale lugudele kontseptuaalse vormi ega lase neil jääda pelgalt pisarakiskujaks maailma ebaõigluse teemadel. Nii ühendavad Jaari tööd endas kõik selle, mida mõjuvalt kunstiteoselt võiks oodata – mõttetiheduse, väljendusvahendite isikupära, meelelise kogemuse ja kujundite mõjuvuse. Isegi kui näituse pealkiri ütleb, et luulest (ja samavõrd siis ehk ka kunstist) ei piisa maailma muutmiseks, võib Jaari looming seda inimene inimese haaval siiski teha.
Värsked artiklid
Leia veel huvitavat lugemist
