Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?

Kaire Nurk

Muuseum vaatab mineviku asemel tulevikku. Näitus „Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?” Tartu kunstimuuseumis kuni 9. III. Kuraator Rael Artel, kaaskuraatorid Marika Agu, Mare Joonsalu ja Hanna-Liis Kont.

Kas panna artiklile pealkirjaks „Meie muutuv muuseumiideaal” või sisult sama, ent ajaloolise sententsi kaudu dramatiseeritud  „Muuseum on surnud! Elagu muuseum!” või hoopis „NB! Kaldenurk!” – sest kaldenurk võib saada saatuslikuks – või „Lipp lipi peal, lapp lapi peal, ilma nõela pistmata – siiski autoritaarne tervik” või  „Neutraalsuse ärritav provokatiivsus” või olla maksimalist ja kuulutada juba pealkirjas „Hommage Rael Arteli epohhile”, kaaperdades Yves Kleini „sinise epohhi” kui Kandinsky vaimsuseajastu lootust edasi kandva (kõige) kompromissitu vaimsustamise idee? Kas kirjutada nii näitusest kui ka kommenteerida  sellest ajendatult lahvatanud vastuokslikku vastukaja? Või keskenduda siiski väljaspool seda eri- ja erahuvide kommentaariumi (puhtalt) muuseumile/kunstile? Vabana subjektiivseist (väikseist) huvidest? „Muuseum on surnud! Elagu muuseum!” on kaht­lemata objektiivne, liiatigi ülimalt lootusrikas ja huvitav seis, millele pole võimalik reageerida teisiti kui spontaanse huviga kaasa elada ja toimida. Taga igatseda (brežnevlikku) stagnatsiooni ehk pikaldase suremise faasi ei peaks olema ei muuseumi ega ka publiku seisukohast otstarbekas.

Multiprojekt
Tahaks loota, et selle kõikehaarava ja kõike arvesse võtva multinäituse „Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?” 15 osaküsimust ja nende ligi 100 alaküsimust on piisavad, et senist äärmiselt kitsast muuseumikontseptsiooni avardada – kõigi jaoks, laiendada diskussiooniringi, leida toimivaid lahendusi ning muuta muuseumi kohalolu aktiivsemaks, et mitte öelda – heas mõttes ekspansiivseks. Seni viltuse näitusemaja kitsa ja näitusetööks sobimatu ruumistu ning Vallikraavis kogude koormuse all nagiseva hoidlamaja surutises ning kahe eraldi hoone vahel vapralt pendeldades läbi ajanud muuseumist võiski jääda mulje, et ka nii on võimalik.
„Rael Arteli epohhi” avaprojekt Tartu kunstimuuseumis teeb nähtavaks (ja kombatavaks) kõik: ruumid, kogud, klassika, anti- ja elitaarkunsti, trükised, reklaami, muuseumipoe, muuseumi direktori  ja kollektiivi, rahastamise ja publiku ning muu muuseumi identiteeti puudutava, nende spetsiifika ning ka probleemid ja piirid, sealjuures kõikehõlmava ja paratamatu tuleviku foonil. (Kuigi Tartus näib eelistatuim ajavorm (väärikas ja selge) minevik.) Rael Arteli muuseuminäitus näitlikustab, et probleeme, mida vastastikku võimendavas koostoimes kunstiteoste ja kunstnikega eksponeerida, on piiramatult, et probleemi kaudu aktiveeritud kunstiteosed suudavad kõnetada laiemat publikut kui immuunsed kunstiteoste laonäitused, mis oma passiivsuses on võrreldavad netiavarustesse üles pandud infokildudega, mida liiatigi nende lühiajalisel ekspositsiooniperioodil ei pruugi enamik leida.
Tartu kunstimuuseumi uus hoone – just olemasolevate kogude ja jätkuvalt kogutava uue kunsti vastastikuses koostoimes, mitte kaheks kunstimuuseumiks lahkulöömises vaesestatavana –
võiks loogiliselt olla selle näituse, otsustava ja tegusa, professionaalselt selgelt väljendatud kunstimuuseumi enesemanifestatsiooni – ja Rael Arteli epohhi konkreetne tulemus.
Siiski ei taha ma vastandada muuseumi arengus eelnenut ja Arteli aega. Arengutki võib vaadelda mitmeti: kui pole hüppeid ja murranguid, siis võivad ka tasapisi toimetamised ja kõige kiuste allesolemine anda tunde, et kogu aeg on siiski edasi liigutud, ja idee, et on võimalik keerata „täiesti uus“ lehekülg, võib tunduda ebaotstarbekas, isegi krahhina. Harjumus karta halvimat on juurdunud. „23 kultuuritegelase kiri” näib peegeldavatki pigem seda uruelaniku mentaliteeti. Samas on just stagnatsioon, sisemine+väline rahulolematus baasiks radikaalsele muutusele. Et selleks muutjaks, selleks radikaaliks on „võõras”, „noor” ja „naistegelane”, on võib-olla üllatus, kuid antud juhul kõikvõimalike juhuste peaaegu et ainuvõimalik  õnnelik tagajärg. Kui teha statistikat, peegeldab „23 kiri” tüüpiliselt soospetsiifilist skeptitsismi: allakirjutanuist 16 on mehed, sealjuures enamik soliidses keskeas ja vanemad, kel on traditsiooniliselt raske oma patriarhaalselt positsioonilt  uskuda ühe noore naissoost vastse asutusejuhi laialdastesse ja mitmekesistesse professionaalsetesse kogemustesse ja efektiivsesse otsustus- ja teovõimesse. Seejuures on nii mõnedki allakirjutanuist varem ühel ja teisel puhul oodanud ja lootnud noore põlvkonna pealetulekut, teised jälle tuntud sõdijad uue vastu.
On kahju, et selle täpselt ajastatud ja aktuaalse näituse olemuselt universaalsed, objektiivsed ja uurimuslikud kunstimuuseumispetsiifilised probleemid ja nende kunstiline võimendus kunstiteose metafoorse potentsiaali toel on osale kommenteerijaist pelgalt ideoloogiline (rämps)projekt? Rael Arteli muuseumivalu näitusest osa- ja/või arusaamine peegeldab paratamatult osa- ja/või  arusaajat ennast. Siiski ei taha ja ei kavatse ma hakata Tartu kunstimuuseumi ja Rael Arteli kuraatoriprojekti ümber lahvatanud erimeelsuste lõkkele  ei tõmbetuult juurde andma ega seda ka summutama. Siiski – muudaks ehk leegi kuju ja värvi (viimase – miks ka mitte – roheliseks).

Roheliselt
Liigun saalist saali, küsimusest küsimuseni ja vaatlen,  kuidas valitud teosed ja esitatud küsimused koos toimivad, kuidas erinevad osaprobleemid üksteisega suhestuvad ja mille läbi saavutab palju­osine kooslus tsementeeritud kunstilise terviku. Loomulikult ei malda ma hoiduda ka omapoolseist loovaist lisandusist – rangelt terviku raames.
Mul on hea meel, et fuajees ekraanil sõnastab näituse kuraator oma sõnumi. Mul on hea meel, et tal on nii palju ja nii tungivat hingel, et ta tahab, julgeb ja usaldab seda vaatajaga jagada. Mul on hea meel, et näituse taga pole ainult formaalne kunsti tutvustamise kulunud tava, vaid elulised ja olulised – julged ja suured – ülesehitavad eesmärgid. 
Kassa- ja garderoobiruumi seinale oli juba möödunud „Art is kuku nu ut-i” ajast poetatud Dan Perjovschi globaalse ja lokaalse vastandlike suundumuste võrdlusskeem. Nüüd on rõivanagid kunsti eest kõrvalruumi evakueeritud ning Kristi Kongi ruumi täitev tulevase muuseumipoe värvi ja valguse sissevoolust rikastatud seinadekoor tõstab Perjovschi arenguvaliku dilemma keskseks. Suureks muutunud pisiruumis on anonüümsusest ja olmefunktsioonist vabastatud ka (vana) seinapeegel, Jaan Toomiku „Teekond São Paulosse” kunagise installatsiooni osis, mis omakorda peegeldab vastasseinalt Perjovschi arenguspiraale.
Pärast vahepealset praktilist küsitlust, millega virtuaalse lühirännaku toel läbi paljude maailma muuseumipoodide uuriti muuseumipoe soovitavat  kaubavalikut, konfronteeritakse vaataja kaasaja globaalmaailma foonil teadvustatud, uuritud ja sageli ette tuleva fenomeniga – võõra fenomeniga. Võib-olla ongi püsivaataja jõudnud juba hakata oma harjumuspärases muuseumis, mis sedakorda justkui kaotanud piirid, end võõrana tundma! Tartu ülikooli kunstimuuseumi kogu XIX sajandi alguse prantsuse gravüürid, kus kujutatud eurooplasest reisijate ja kolonistide kogetut ja nähtut kaugetel maadel, avardavad nii toimuva näituseprojekti aja­dimensiooni käsitamatusse kaugusse kui ka toovad mineviku kohalolusse. Kahe alternatiivina pakub ajalugu kokkuleppe või hukkamise. Peaksime kriitiliselt järele mõtlema, kas ja kuivõrd tuleks olla võõrafoobiast vabad ning kuidas seda saavutada.  
Nagu kahe ülemise korruse, nii ka esimese korruse otsasaalis ootab meid ühtaegu eneseküllane ja kontaktilembene, eri tõlgendusi mitte võõrastav kunstiteos. Toril Johannesseni vahtplastist skulptuur elustab vaataja ruumitaju, kutsub kohaspetsiifilisse dialoogi. Ta pole küll Monika Sosnowska „1:1”, konstruktivistlik metallkarkass, mis Veneetsia biennaalil Poola paviljoni sees defineeris ümber valge kuubi arhitektoonika vahekorras 1:1. Vonklev rinnakõrgune, ruumipikkune ja aknalaiune defineerimatu hiidvorm baseerub matemaatilisil arvutusil, osutab füüsilise piiri kaudu piiride ja tõkete probleemile universaalsemalt. Selle massiivse, justkui ruumisisese müüri taga, esimese korruse eriti pühas, väikses võlvlaega tagaruumis on Flo Kasearu kingitus uuele muuseumidirektorile: video „Suurpuhastus” reiki-metoodikaga ruumide ja uue muuseumijuhi energeetilisest puhastamisest, „et teha ruumi uuele” (Flo Kasearu). Selle osa kaadreid on tehtud valvekaameraga, kuna ruumis ei tohtinud olla segavat energiat. Sellistena, aeglustuseta teosesse monteeritult, võivad need tekitada ka teatud huumorimomendi.  Siiski, selle  video pühitsev tseremoonia raputab. Lakkamatu kerge- ja tühitarbimise asjade hallolustikus pole me ju enam harjunud oma toimetamisi sedavõrd väärtustama, liiatigi – pühaks pidama. „Mis värvi on energia, millist energiat kiirgavad kunstiinstitutsioonid?” küsib kuraator publikult. Lisan: Kas suudab ka antud näitus (tervikuna) mõjuda publikule puhastusrituaalina, katarsisena?
Korrustevahelisel trepipealsel kohtume teise peegliga Jaan Toomiku kunagisest installatsioonist. Peegli ees saame väikselt teleriekraanilt jälgida sama teose videot, peegelkuubi metafoorset teekonda Tartust São Paulosse. Jälle avardub peegelmaailm oma psühhoanalüütilises salavõimes, paigutades külastaja peegelkuubi kulgemisega ühele vaateväljale, justkui kandes tedagi laia maailma. Marika Agu kaaskureeritud tänavakunsti saalis tegeletakse samuti kohaspetsiifilisusega, ruumis ümberpaiknemisega: kas grafiti  ja muu tänavakunst on muuseumisse toodult kunst, ja ainuüksi seeläbi väärtuslikum või hoopis kaotab oma identiteedi? Kuidas eksponeerida muuseumis säärast kohatundlikku kunsti? Või ongi osa kunsti muuseumis eksponeerimatu? Kas muuseum peabki olema kunstivälja hierarhiseeriv? Ja teisipidi: mida annab muuseumile dialoog võõra, muu, mittekunsti, mittemuuseumikunsti, alternatiivkunstiga?  Eelneva ruumi Toomiku teekonna ajel võiks sama küsimuse kohaldada kodumaise/Tartu kunsti ja kunstnike dialoogi otstarbekusele/vajadusele võõra/kauge kunsti ja kunstnikega, ja ehk ka avastada lahendusi.
Teise korruse keskne ruum „Hir­mu­de tuba” sisaldab Flo Kasearu 26 joonis­tust, osalt humoorikat, osalt iroonilist või kriitilist ja tõsist, mitte ainult õudusunenäolist hirmu. Need peegeldavad muuseumijuhi vastutuse koormat institutsiooni kestmise ja hea käekäigu pärast. Seeria Tartu kunstimuuseumile on välja kasvanud Flo enda majamuuseumi seeriast, kus ta oma muuseumi ainsa töötajana, direktorina  keskendus just kõikvõimalikele välistele ohtudele. Seetõttu on ka Tartu seerias eelkõige välised, sotsiaalse, looduskatastroofi ning muuseumihoone spetsiifika ja eklektilise kultuuripoliitika viitega hirmud. Tartus lisandus töö käigus direktori hirmude seeriale ka üks „Muuseumitöötaja hirm”: „Rael Artel Gallery”. Flo töö on suveräänne kunstiteos ja ei pretendeeri seetõttu statistilisele tõenäosusele. Pigem tasuks huvilistel osaleda 6. märtsile planeeritud vestlusringis. 
Kuraatoritekstis ootab muuseumidirektor koostöö sünergia teket. Tõsiseim on muuseumidirektori hirm muutumatu olukorra ees. Sõnastaksin selles kontekstis veel mõned hirmud: nt hirm ideedega direktori lahkumise ees, hirm kunsti ärimeeste ja -naiste ees, hirm publiku vananemise ees, hirm, et (piletita) avamispubliku moodustavad püsijoodikud ja koondatud kultuuri­inimesed, hirm tuleviku ees. Hanna-Liis Kont on elava huviga inventeerinud läbi muuseumi enam kui seitsmekümne  aasta publikatsioonid, plakatid jm trükised. Muuseumi senise visuaalse identiteedi ülevaade suunab samuti vaatama tulevikku, konstrueerima uut visuaalset identiteeti.
Teise korruse otsasaali jõudes peaksime olema küps vastu võtma Jaanus Samma maavärina simulatsiooni, et näitusesaalide teraapilise ja energeetilise šokipraktikaga probleemide otsekohese sõnastamise külma dušiga karastatult veelgi ühtsemat konditsiooni saavutada.   
Kolmas korrus pakub esmalt josephbeuyslikult ökokatastroofi tulevikufoonil välja esmaabi:  ungari kunstnikepaari Tamás Kaszási ja Anikó Loránti ökoloogilise visuaali ja naturaalsete taimenäidistega installatsiooni-uurimuse  selle kohta, mida on ajaloos söödud näljaaegadel. (Hiljuti eesti keeles ilmunud Raivo Kalle ja Renate Sõukandi raamatu „Eesti looduslikud toidutaimed: kasutamine XVIII sajandist tänapäevani” järgi on maakeral kasvavate söödavate taimede arv ligi 75 000, millest siiski on siiani söödavaks peetud vaid 2500 taime.) Kuidas aga anda esmaabi muuseumile, kui „riik muutub nii õhukeseks, et ühtegi avalikku teenust ei saa enam pidada enesestmõistetavaks”? Kuidas leida need 2500 teistsugust võimalust, kui „õhuke riik” on reaalsus?
Järgnevast kahest ruumist leiame muuseumiaarded, valiku kogude kullafondist. Säästu/vaesusmuuseumi saali järel oleks siin oodanud meeleliselt ja mentaalselt külluslikku ekspositsiooni. Siiski on see komplitseeritud, mida reflekteerib Mare Joonsalu maali-, graafika ja skulptuuriklassika valik, mis peaks esitama laiemal kultuuriväljal kõige tuttavamaid ja ekspluateeritumaid, seega ühtlasi kõige armastatumaid teoseid. Esitatud valikust leiame üksjagu erandlikke töid ja intrigeeriva keskenduse inimkujundile: võitlevast Kalevipojast haamriga mehe, ulguvate/lõrisevate koerte ja radiatsioonist puretud tuumafüüsikuni. Kas säärane raskemeelsus, toetatult raskepärasest värvist, on omane kogu senisele (põhjamaisele) eesti kunstile, või ainult Tartu kunstimuuseumi kullafondile või eelkõige antud valikule? Kuidas see haakub ülejäänud näituse positiivse energiaga? Sünergia asemel pigem konflikt? Konfliktisünergia? Viimases saalis arenevad meie silme all Johanna Billingi ja Cyprien Gaillard’i videotes kaks soospetsiifiliselt vastandliku otsustamisstrateegiat: uljalt riskivad noormehed ja pikalt kaaluv-kahtlev tüdruk. Võime vaid oletada, kuipalju raskem on väliselt otsusekindlal ja uusi (puhastavaid) lahendusi armastaval „võõral” naisdirektoril, eriti võrreldes pigem passiivset ja traditsioonilist strateegiat arendanud eellastest  „omade” meesdirektoritega.
Seni kunstikabineti nime kandvas ruumis „interpreteerib“ kogu seda mastaapset arengudilemma lavastust leigelt (?), täpsemalt – neutraalselt (?) – Jevgeni Zolotko installatsiooniga „Leigus. Proloog” (Olgu vahemärkusena öeldud, et küsimuse „Kuidas saavad kunstnikud kunstimuuseumisse?” võiks selle näituse põhjal ümber sõnastada: kuidas saavad kunstnikud oluliste preemiate laureaatideks? Näitusel osalevad kõik kolm Köler Prize’i omanikku: Jevgeni Zolotko, Flo Kasearu, Jaanus Samma.) Zolotko neutraalsuse-ideed on võimalik nt religioossel või kõiksuslikul tasandil mõista, kuid „Leiguse” näitus näib taas vaataja oma salajases dramaatilises allhoovuses proovile panevat. Vedelasse lämmastikku kastetava akvaariumi­kalaga eksperi­menteerimist jälgiv väike poiss on ühekorraga stoiline, ükskõikne, kergelt uudishimulik, aga ka pelglik. Valge marmor, mis oma kivikülmusele vaatamata pidi imiteerima klassikalises skulptuuris inimnahka, on seintel klaasitud raamides joonistustel tõmbunud naharoosas akvarellipunastuseks. Näib, et säärane valgete marmorfiguuride „lahtiriietatus” on viinud autori mõttele kümblusest. Nii on ruumi monteeritud ka kolm valamut, ent sellesama väikese poisi kõrgusele, kes jälgib üheaegselt pingul ja hajali külmkatseid kalaga. Võiks eeltõlgendada seda mitme osisega teost kui vabu assotsiatsioone sõna „külm” ajendil, sest põhinäitus tuleb Zolotkolt alles märtsi lõpus. Ma ei tea, kas on võimalik näha töös ka autori jätkuvat varjatud protesti praeguse nii-öelda kaasaegse kunsti vastu, mis ometi pakub talle nii palju inspiratsiooni.  Arteli muuseumiuurimuslikku diskussiooniprojekti, mida ma siiski keeldun nimetamast eksperimendiks – see ongi üks võimalik ja normaalne kunsti ja vaatajat aktiveeriva näituse vorm –, võib Zolotko töö painutada nii eksperimendikriitika alla kui ka võimendada selle objektiivset uurimuslikku tahet, seega neutraalsust. 
Rael Arteli uurimusnäituse põhiomadus on aktiivsus, aktiveeritud kunstiteosed: (lokaalse/institutsionaalse) probleemi ja kunstiteose universaalse probleemipüstituse koostoimes topeldub nii teose ja kunstniku idee kui ka näituse tähtsus ja tähenduslikkus. Selles on see näitus kvalitatiivselt hoopis midagi erinevat senisest levinud (leigest) praktikast. Me ei näe seintel apaatseid teoserivistusi, mis lihtsalt jagavad infoajastu mobiilsele külastajale uusi passiivseid infoportsjone, kuid netiga võrreldes piiratud koguses ja suurele hulgale ruumipinnale formaalseist ekspositsioonitingimusist tulenevalt tüütult laialilaotatult.
Vaataja liigub pigem ühest laetud keskkonnast teise, olles aina sügavamalt juhitud ja hoitud ikka ühe ja sellesama põhimotiivi, kunstimuuseumi sees, avastades selles aina uusi tahke, mõeldes, tundes, naerdes, nuttes, vaikides, küsides ja vastuseid otsides humoorika ja/või sügavtõsise, iroonilise ja/või otse praktiliste esitluste-küsitluste muuseumiga kaasa. Ta juhatatakse muuseumisse sisse. Võimalikult kõik on kõnelema ja kaasa töötama pandud, isegi viltuse maja kaldenurk on saanud funktsiooni kujundada hoonega identset šrifti. Kõrvutus nt Carolyn Christov-Bakargijevi „Document” (13) kuraatoritöö põhimõtetega poleks liiast. (Vt lähemalt Kaire Nurk, „Tähtsaim nüüdisaegse kunsti näitus” – Kunst.ee nr 4, 2012.)

Üks vastus pealkirjale
Mina küll olen kogu aeg just sellist muuseumi ja näitust oodanud: elavat, elulist, praktilist, energilist, arukat, lahedat, improviseerivat, ootamatut, tõlgendavat, küsivat, kõrvutavat, multidimensioonilist, probleemipõhist, mõtteainet andvat, uut mõtteruumi loovat, mõttevabadust eeldavat, mõttegümnastikat treenivat, läbimõeldud ja jõulise kujundiloogikaga, visuaalselt reljeefset, atraktiivset, ajadimensioonides vabalt ringlevat, mitmekesist ja tundlikku, loogiliselt terviklikku ja mõtestatut.