Kas nomaadlik biennaal võtab metropolil aja maha?

Seekord Barcelonas toimunud „Manifesta“ puhul peeti silmas linna detsentraliseerimist – prioriteediks oli luua ühendusi nn linnakeskuse ja seda ümbritseva metropoli vahel.

ANN MIRJAM VAIKLA

Kunstibiennaal „Manifesta“ XV kuni 24. XI Barcelonas.

„Manifesta“ ehk Euroopa nomaadlik biennaal loodi 1990ndate alguses eesmärgiga suhestuda kaasaegse kunsti kaudu Euroopa külma sõja järgse sotsiaalse, kultuurilise ja poliitilise elukorraldusega. Umbes nagu kultuuripealinna formaati, võib ka „Manifesta’t“ pidada pelga sündmuste jada asemel tööriistakastiks, millega saab tõmmata nii poliitikute, kogukondade kui ka rahvusvahelise publiku tähelepanu kunsti ja kultuuri rollile väljavalitud asukohas. Mitme ettevalmistava aasta jooksul tehtud töö eesmärk on võimestada kohalikku kunstivälja ning ühtlasi läbi töötada mõni suurem piirkondlik probleem.

Seekord Barcelonas toimunud „Manifesta“ puhul peeti kõige olulisemaks linna detsentraliseerimist – prioriteediks oli luua ühendusi nn linnakeskuse ja seda ümbritseva kümnetest omaette linnakestest koosneva metropoli vahel. Siiski jääb õhku küsimus, missuguseid kestvamaid ümberkorraldusi suudeti kohalikul kunstiväljal esile kutsuda regioonis, kus biennaali peakorraldaja sõnul toimus ainuüksi kunstisündmuse ettevalmistusperioodi ajal kolm-neli poliitilist valimist, vahetusid üritust ette valmistava juhatuse liikmed, kultuurisaadikud – ning linnapeaga õnnestus kohtuda vaid ühel korral.¹ Nägin Barcelonas oldud aja jooksul linna peal ka mitmeid eestlasi, kellele biennaal ei paistnud erilist mõju avaldavat. Seda enam tundsin, et minu jaoks hakkas asi tööle just kuratoorsest vaatepunktist, mistõttu otsustasin nüüdseks juba suletud kunstisündmusele korra veel tagasi vaadata.

Mu eelmine „Manifesta“-kogemus jääb aastasse 2018, kui Euroopas ringi reisiv biennaal toimus Sitsiilia pealinnas Palermos. See on mällu sööbinud ääretult poliitilise biennaalina – näituse asukohtadeks toona valitud palazzo’de akendest sillerdas vastu silmipimestav Vahemeri, mille sära moodustas ühtse fooni kõigile neile arvukatele kunstiteostele, mis suhestusid rändekriisiga. Poliitika, mis takistas peamiselt Lähis-Idast saabuvaid põgenikke Euroopa mandrile jõudmast muutis Itaalia filosoofi Franco „Bifo“ Berardi sõnul Vahemere käesoleva ajastu massihauaks.²

Pea kuus aastat hiljem, taas Vahemere ääres Barcelona metropolis toimunud „Manifesta“ mõjus hulga rahumeelsemalt. Kuidas aga seda rahumeelsust tõlgendada? Tagantjärele võib öelda, et XV „Manifesta“ puhul oli tegemist aeglase kunsti musternäidisega, ja seda nii külastaja kui ka biennaali tegijate seisukohalt. „Aeglane kunst“ on möödunud aastakümne lõpus populaarsust koguma hakanud nähtus, mille võib lihtsustatult kokku võtta kui nimme aeglasemalt kunstiga läbikäimist. Niimoodi kunsti kogemise (või tegemise) käigus kogetakse ühekorraga vähem, aga see-eest on kogemus põhjalikum – elamused, mis mällu sööbivad, on seda eredamad.

Kaksteist nädalat väldanud „Manifesta“ oli biennaali direktori Hedwig Fijeni eestvedamisel üles ehitatud kolmele teemaliinile: konfliktide tasakaalustamine, paranemine ja hool ning ettekujutused tulevikust, mis omakorda olid seotud kolme piirkonnaga: Llobregati delta, Collserola mäeahelik, ja Besòse jõgi. Biennaali kondikava kokkupanekule järgnenud ettevalmistus hõlmas ilmselgelt põhjalikku tööd nii kohalike kogukondade, näituse asukohtade kui ka vastavate arhiivimaterjalidega. Minu kui külastaja kogemust mõjutas selline ulatuslik haare väga otseselt, s.t kehaliselt, sest nagu biennaali tutvustuski ütleb: „Manifesta“ XV on mahukam kui ükski eelmine biennaal, leides aset 3000 ruutkilomeetri suurusel alal, kus elab 5,1 miljonit elanikku ning seda võõrustavad esimest korda „Manifesta“ ajaloo vältel 12 linna.“

Päevas jõudsin enamasti vaatama vaid üht ekspositsiooni, seda nii pikkade vahemaade tõttu kui ka selle pärast, et huvitaval kombel avati näitusepaigad alles kella neljast pärastlõunal. Et olin Barcelonasse tulnud eeskätt muudel põhjustel kui „Manifesta“ väisamine, võtsin sellise aeglase rütmi hoobilt omaks. Tuju ei häirinud ka see, kui biennaali peamine asukoht – Instagrami-sõbralik tööstuskompleks „Kolm korstent“ – just mulle sobival päeval ilmastikuolude tõttu suletud oli. Üks aga oli kohe kindel – „Manifesta“ ennast nii kergelt kätte ei anna kui näiteks Veneetsia kunstibiennaal, kuhu lennatakse maailma eri otstest kokku, et tihti vaid kahe päevaga biennaali peamistele toimumiskohtadele ring peale teha.

Aeglase kunsti põhimõtte võib üle kanda ka biennaali köögipoolel tegutsejatele, s.t kunstnikele, kuraatoritele, kunstiteadlastele jt. Põhjaliku uurimistöö ja arhiividega töötamise muljetavaldavaks näiteks kujunes biennaali peakontoriks tituleeritud, endises kirjastusehoones Gustavo Gilis asunud näitus „Arxius Negres: Fragments of an anticolonial metropolis“ („Arxius Negres: antikoloniaalse metropoli killud“). Seal võis mööda Kataloonia 1950ndate arhitektuuri esteetilist interjööri liikudes kogeda biennaaliprogrammi n-ö aju, nagu korraldajad ise sellele olid viidanud. Näitus, mis annab põhjaliku sissevaate Barcelona mustanahaliste kogukonda, juhib tähelepanu sellele, kui tehislikult on konstrueeritud kollektiivne mälu ja teadmised kõige selle kohta, mis mahub ja ei mahu ühe linna või regiooni kuvandisse. Tagajärjeks on marginaliseeritud kogukondade tasalülitamine ning seeläbi nende nähtamatuks tegemine. Kuraatori ja teadlase Tania Safura Adami eestvedamisel kolmeaastase uurimisgrupi e laboratooriumi³ töö reflekteerimaks aastakümnetega muutunud mustanahaliste kogemust oli edasi antud suurel hulgal mikroajalugude, dokumentide, kunstiteoste, visuaalide, helide, raamatute jm kaudu. Kokku moodustasid need tugeva, tihti valusalt ausale ülestunnistusele pretendeeriva terviku.

Arhiivinäituse orgaaniliseks jätkuks võis pidada aga hoopis teises linnaosas eksponeeritud Itaalia-Senegali kunstniku Binta Diawi ruumiinstallatsiooni “Dïà s p o r a” (sic). Endise tekstiilitehase ruumi olid risti-rästi asetatud juustest punutised, mille valmistamises olid osalenud ka Aafrika diasporaasse kuuluvate mustanahalised naised. Juuste punumist on Aafrika naised juba Atlandi orjakaubanduse ajast pidanud vastuhaku ilminguks – siis punusid nad üksteise juustesse nn väljapääsu teid, teekondi vabadusse. Lisaks punuti enne vägivaldset Ameerikasse viimist juustesse riisiteri, et võõral maal elu jätkamiseks seeme mulda panna.

Mõlemad ekspositsioonid seovad Barcelona oskuslikult maailma ajalooga – põhineb sellegi regiooni õitseng orjakaubandusel, millest saadud kapital investeeriti XIX sajandil Kataloonia ranniku industrialiseerimise ja linnaarengu projektidesse. Paradoksaalselt on nendestsamadest arendusprojektidest väljakasvanud protsessid muutnud Barcelona kohaks, kus leiab aset väga kiire looduslike alade gentrifikatsioon ning kus kaitsealune maa on kasvava majandusarengu tõttu ohus.

XV „Manifesta’st“ ei saa mööda minna rääkimata eelnevalt mainitud biennaali kesksest asukohast „Kolm korstent“. Tegemist on 1970ndatel rannikule ehitatud Barcelona soojuselektrijaamaga, mis suleti 2011. aastal. Nende kolme korstna asukohta, Sant Adrià de Besòse nimelist piirkonda on peetud ohveralaks (sacrifice zone), sest selle elanikud on tööstustegevuse tõttu saanud tõsiseid tervisekahjustusi. Eestis võib samasuguseks piirkonnaks pidada Ida-Virumaad.

Ikoonilisena mõjus Sitsiiliast pärit feministliku kunstikollektiivi Claire Fontaine neoonkirjas lause: „When women strike the world stops“ (kui naised streigivad, siis maailm seiskub), mis rippus keset pompoosse tehasehoone industriaalset kesta. Claire Fontaine on suure hulga kunstipubliku mällu sööbinud tänavuselt Veneetsia kunstibiennaalilt, sest selle peanäituse pealkiri „Foreigners Everywhere“ („Võõrad kõikjal“) tulenes just nimelt Fontaine’i teosest. Seekordsel „Manifesta’l“ rippunud teos aga juhib tähelepanu naiste rollile tehase ajaloos 1912. aastast saati, kui seal valmis esimene elektrijaam. Ehkki tehases on naistööliste osakaal olnud vaid 1%, siis on just nemad kui piirkonna elanikud streikimise ajaloos peatähtsusega, nõudes näiteks teise ja kolmanda jaama ehitamata jätmist või mõne korstna kõrgemaks ehitamist, et säästa elanikke aina kasvavate heitgaaside eest või majapidamisi ja kodutänavaid tahmaga kattumast.

Minu meelest sai „Manifesta“ välja käidud lubadus „kujundada ümber kunsti, kultuuri ja ühiskonna suhteid, uurides ja algatades seeläbi sotsiaal-ökoloogilisi muutusi“ üksikkülastaja seisukohalt täidetud. Peale teoreetilise külje sain kogeda ka puht füüsiliselt eri linnaosade dünaamikat – ja vahel ka vaikust. Märkasin elanike elurütmi ning sõin kohtades, mis jäävad turistide trajektoorilt kõrvale. Jäin mõtlema, mis oleks, kui rakendaksime neid n-ö aeglase kunsti/biennaali taktikaid kodulinnas Tallinnas. Mis juhtuks, kui peale kesklinna, Põhja-Tallinna ja Lasnamäe oleksid kaasatud sellised piirkonnad nagu Paldiski, Aegna ja Rummu – kuigi eks ole neiski kohtades nii varasematel aastatel kui ka alles hiljaaegu kaasaegse kunsti sekkumisi läbi viidud.⁴ Kui rongisõit Paldiskisse ei päädiks järjekordse maailmas laineid lööva Claire Fontaine’i neoonkirja äranägemisega, vaid sellele eelneks sealses kohvikus paaritunnine aja surnuks löömine ning mööda paekivijärsakut uitamine – et kunstnike pakutud, poliitiliselt laetud sõnapaar jõuaks aeglase kunsti kombel naha alla pugeda.

1 Christian Alonso, Hedwig Fijen, Marta Sesé Fuentes, Filipa Oliveira, Quim Packard, Does Barcelona Need Manifesta 15? – Frieze 9. IX 2024. https://www.frieze.com/article/does-barcelona-need-manifesta-15-2024

2 Sybille Fuchs, Documenta 14 exhibition in Kassel, Germany: The censorship and defaming of art – World Socialist Web Site 6. IX 2017. https://www.wsws.org/en/articles/2017/09/06/docu-s06.html

3 Uurimisgrupp/laboratoorium kannab nime Black Spain: Journey towards blackness in space-time.

4 Keithy Kuuspu kureeritud näitus Aegna saarel „AEGn/a: Näitus Tallinna kesklinnas“, 2024; Johnson ja Johnson, „Paldiski projekt. Otsustamistahe“, 2008.