Kas parasiit on kuningas või ohver?

Flo Kasearu ja Elīna Vītola puugid annavad kunstile mitmekordse tähenduse, mõjutades ka üldkehtivat viisi, kuidas teoseid vaadata.

SARA BÉDARD-GOULET

Flo Kasearu ja Elīna Vītola teos „Haigem“ Kadrioru kunstimuuseumis kuni 1. X. Näitus „Kütiorust Kadriorgu. Võim“ on Kadrioru pargis, Kadrioru pargi infopunktis (avatud neljapäevast pühapäevani kella 11-17) ja Kadrioru kunstimuuseumis.

Flo Kasearu ja Elīna Vītola teoses „Haigem“ käsitletakse parasiitide ja kunsti teemat olemasolevate skulptuuride nakatamise abil. Praegune ökoloogiline kriis häirib ökosüsteeme ning mõjutab liikide populatsiooni ja levikut.

Eestis on puugid pikka aega olnud tavalised putukad, aga viimastel aastatel on nende arv kliimamuutuste tõttu kasvanud kõikjal üle maailma ja sellega on kaasnenud ka puugilt saadud haigusjuhtumid¹ – haigestumine borrelioosi ja entsefaliiti. Puugid on leidnud koha ka Eesti teaduse diskursuses juba ajast, kui puuke uuris baltisaksa bioloog Jakob von Uexküll, kes on kirjeldanud üksikasjalikult nende omailma (Umwelt).

Puugid ja omailmad on leidnud tee nüüdiskunsti, näiteks Eija-Liisa Ahtila videoteostes või Flaviu Rogojani joonistustes. Flo Kasearu ja Elīna Vītola parasiteerivad teosega „Haigem“ pronksist puukidega Kadrioru kunstimuuseumis: kunstnikud on paigutanud need muuseumi ette sambale, fuajeesse Milo Veenuse kujule ja peeglile ning avatud skulptuurikogusse. Enne pronksi valamist korjati puugid Flo Kasearu ema koeralt, kes oli need tahtmatult jalutuskäikudelt kaasa toonud. Selle teosega näidatakse tõhusalt parasitismi tahke, seda nii kunstis kui ka looduses. Teistele kunstiteostele asetatuna juhivad puugid tähelepanu juba olemasolevatele teostele, aga ka neile endile, pakkudes selle läbi uudset vaatepunkti minevikule, taaselustades teoseid, mis nii mõnegi külastaja meelest on kaotanud kunstilise tähenduse.

Nagu elusad parasiidid, nii on ka pronksist puugid sissetungijad, kes asuvad tegutsema juba eksisteerivates suhetes, antud juhul ühendab see külastajaid ja skulptuure ning annab konteksti puukide parasitismile. Kasearu ja Vītola puugid annavad kunstile mitmekordse tähenduse, seda mitte ainult olemasolevate teostega suhtlemise kaudu, vaid mõjutades kokkuleppelist viisi, kuidas kunsti vaadata.

Flo Kasearu ja Elīna Vītola teosega on toodud esile ka parasiitide ambivalentsus, neid ei saa hinnata hea ja halva mustvalgel skaalal, mis siis, et nad põhjustavad palju kahju. Kuigi parasiidid kutsuvad esile epideemiaid, mis mõjutavad inimesi ja teisi elusolendeid, tuleb neid tänada kääritatud toidu ja joogi eest.

Mõtiskledes Kasearu ja Vītola teose abil parasiitide üle ja jättes kõrvale neile nii kergesti omistatav moraalne hinnang, on mõttekas pöörduda tagasi parasiidi määratluse juurde. Bioloogilisest vaatenurgast tähendab parasiitlus suhet, mille puhul üks organism saab kasu, teine aga kahju. Filosoofias kirjeldatakse parasitismi kui suhet, kus peremees annab kõik, vastu aga ei saa midagi, parasiit võtab kõik ning ei anna vastu mitte midagi. ² Filosoof Michel Serres on lähenenud parasiitide küsimusele kolmest vaatenurgast. Inimese seisukohast, mida iseloomustab Tartuffe³, petis, kes perekonna ärakasutamise eesmärgil esitleb ennast harda usklikuna. Teiste olendite seisukohast, mida illustreerib La Fontaine’i valm „Linnahiir ja maahiir“⁴, kus linnahiir kutsub maahiire pidusöögile, mis koosneb õhtusöögi ülejääkidest. Akustilisest seisukohast, mille puhul on näiteks vestluses esinev müra esitletud parasitismina. Serres’i arvates on inimestest saanud maakera parasiidid, ta kutsub üles sõlmima keskkonnaga uut „loomulikku lepingut“.⁵

Parasiitide olukord on hoopis mitmetähenduslikum, nii võidaksegi imestada, kas parasiit on ohver või kuningas. Kuigi kuningas on parasiit, kes sõltub oma elus paljudest inimestest, võib temast kiiresti saada ohver just samal põhjusel, sest tema elu sõltub otseselt paljudest teistest inimestest. Ikkagi, kas puuk on ohver või kuningas? Et puugi elu sõltub kuumaverelistest olenditest, võib teda käsitleda ohvrina. Kasearu ja Vītola puukide peale mõeldes võib neid ka kuningaks pidada, sest nad elavad teistest kunstiteostest. Nende abil on aga tõstatatud teadlikkuse küsimus kunstis ja ka looduses.

Et aga looduskaitse huvi ja poliitika on pahatihti suunatud sellele, mida tähendavad teiste liikide välised väärtused inimesele, mitte neile endile, siis ei esine puuke ega teisi parasiite rahvusvahelise looduskaitseliidu ohustatud liikide punases raamatus. On teada, et 48 puugiliiki 900 liigist on väljasuremisohus kas siis geograafiliste tingimuste ja/või ohustatud peremeesliikide tõttu.⁶ Peremeesliikide kaitseks võidakse teha intensiivseid pingutusi, nagu näiteks Uus-Meremaa rannikulähedastel saartel elava roomaja välimusega tuatara puhul. Saared olid saanud vabaks sinna inimese toodud Polüneesia rotist, see aga omakorda hävitas mandri tuatara populatsiooni. Aretamise ja taasasustamise programmide eesmärk on suurendada ohustatud tuatarade arvu, tuatarade turvalisuse tagamine võib omakorda tuua kaasa saarte ökosüsteemi rikkumise. Neis programmides ei arvestata Amblyomma sphenodonti’i (ega ka rotte!): puugiliigid, kes parasiteerivad ainult tuataradel, on selle tõttu väljasuremisohus. Aga kes hoolib puugist?

Õnneks äratavad puugid kunstis rohkem tähelepanu ja külastajad, kes ei soovi näha klassikalise kunsti parasiteerimist, võivad seda eirata. Flo Kasearu ja Elīna Vītola puugid ei tõstata ainult kunstiteoste väärtuse küsimust, vaid nendega mõtiskletakse ka kunstnike endi väärtuse ja positsiooni üle ühiskonnas. Oma tööga rõhutavad Kasearu ja Vītola kunstnikku kui sissetungijat, kes toetub maailmale, et luua uusi objekte ja suhteid. Nad tuletavad meelde esteetilise kogemuse tähtsust kui uudse vaatenurga võimalust maailmale, kus parasiidid vajavad sama palju tähelepanu kui peremeesliigid.

Tõlkinud Reet Varblane

1 https://health2016.globalchange.gov/vectorborne-diseases

2 Michel Serres, Le Parasite. Paris: Grasset 1980.

3 Molière, Tartuffe ou l’imposteur, 1669.

4 La Fontaine, Le rat de ville et le rat des champs, 1668.

5 Michel Serres, Le Contrat naturel. Paris: Flammarion 1960.

6 L. A. Durden & J. E. Keirans, Host-parasite coextinction and the plight of tick conservation – American Entomologist, 1996 nr 42, lk 87–91.