Kas usuhüpe?

Kui vetruval pinnasel ennast piisavalt kõrgele põrgatada, käib laskudes kehast alati läbi külm jutt.

JUHAN RAUD

Joosep Kivimäe ja Mathias Väärsi näitus „Üle on jäänud õunapuu otsa lendamisest kõverdunud turvavõrgu postid“ Hobusepea galeriis kuni 30. IX, kuraator Laura Linsi.

Tuleb öelda, et batuudil hüppamine mõjub hästi. Ei saa väita, et see rahustab närve, aga midagi meditatiivset selles siiski on. Kuigi, seda tunnet ei saa tingimata ka naudinguks või rõõmuks nimetada. Olen ise batuudi peal hüpanud ja võin kinnitada, et üks huvitavamaid paradokse selle jäägitut kohalolu nõudva tegevuse puhul on igava rutiinsuse ja surmahirmu ületamise koostoime. Kui vetruval pinnasel ennast piisavalt kõrgele põrgatada, käib laskudes kehast alati läbi külm jutt, sest organism arvab, et kukkumine võib saatuslikuks osutuda. Muus olukorras ilmselt päädikski see kukkumine tõsise tervisekahjustusega. Batuudi pinnas annab aga järele ning inimene saab oma liigutusi hästi ajastades hüpata veelgi kõrgemale. Ad astra!

Kõrguste puhul ei saa muidugi üle ega ümber vertikaalsest teljest. See telg on struktureerinud paljudes kultuurides mitmeid hierarhiaid: see, mis on üleval, oleks justkui parem kui see, mis asub all, sest on lähemal jumala(te)le. Või ka lihtsalt näiteks elu andvale päikesele. Negatiivne asuks siis vastavalt allpool. Tavaliselt paiknevad seal erinevates mütoloogiates ka näiteks surnute hinged. Seetõttu on sageli räägitud isegi maailma teljest (axis mundi) kui niinimetatud kultuuriuniversaalist, nii kahtlane kui see mõiste ka pole. Maailma telg võib olla ilmasammas, aga ka näiteks püha mägi või puu (Yggdrasil). Kosmilises hierarhias jaotuvad ülemine ja alumine sfäär tavaliselt eraldi maailmadeks, mille vahel liikumine pole kerge. Seega kulub abivahend igati ära.

Hüppamise fenomenoloogia

Siiski võib batuut esimese hooga tunduda kummaline objekt, millest näitust teha. Kunstnikud Joosep Kivimäe ja Mathias Väärsi ning kuraator Laura Linsi aga nii ei arva. Läksin Hobusepea galeriisse vaatama nende batuuditeemalist näitust „Üle on jäänud õunapuu otsa lendamisest kõverdunud turvavõrgu postid“ suure huviga. Paraku pidin mõnevõrra pettuma.

Põhihäda on muidugi see, et töid on vähe ja hammustatud on päris suur tükk. Ometi seab pisike näitus teema käsitlemisele teatavad piirid. Esimesel korrusel on kõige pilkupüüdvam töö Kivimäe ja Väärsi ühine videoteos „Sakiak“, mis on riputatud keldrikorruse sissepääsu kohale ning häälestab vaataja kohe sobivale lainele. Batuutidest saab ka filosoofiliselt mõelda. Trepi kohal rippuvas videos kujutatakse mitmesuguseid metalltorusid, ilmselt siis batuudi osi, mis on pandud üheskoos veidi erineval sagedusel võnkuma. Näitusekülastaja on nüüd paratamatult sunnitud mõtlema vibratsiooni ning liikumise ja paigalseisu õrnale piirile. Galerii teises nurgas on näha vana batuudireklaami, mis helendab tuimalt ega tee midagi. Kuigi siin korrusel on ka teisi töid, piiritlevad need kaks teost tähendusvälja, mille sisse see pika pealkirjaga näitus peaks jääma.

Batuudil hüppamine tundub olevat eesmärgipäratu. Kui näiteks Super Mario ühe platvormi pealt teisele hüppab, on see enamasti eesmärgipärane: mängija tahab järgmisele levelile jõuda. Batuudil hüppamine seevastu kätkeb eneses mingit imelikku rahu. Võiks öelda isegi, et selline liikumine on intransitiivne. See nõuab teistsugust suhet maailmaga, ehkki ka siin, nagu Mario puhulgi, on gravitatsioon võtmetegur. Ometi ei teki batuudil hüpates väga avarat kinesteetiliste võimaluste välja, kuigi „Sakiaki“ võnkuvad metalltorud sellele justkui vihjaksid. Pigem võiks rääkida hüppaja teadvuses toimuvatest protsessidest. Mulle meenuvad siinkohal näiteks Julijonas Urbonase katsetused ja tema gravitatsiooniline esteetika. Pisema batuudinäituse materjalina jääks aga hüppamise fenomenoloogia pisut liiga krüptiliseks, mistõttu tuleb vaadata nähtust laiemalt, sotsioloogilises plaanis. Sellele vihjabki reklaampaber. Paraku avab see ka ukse kõigile eneseleviitavuse paradoksidele, mis kaasnevad reklaami ja kunsti iroonilise põrkumisega.

Laskumine allilma

Lõviosa näitust asub maa all, galerii keldrikorrusel. Trepist alla kõndides saab näitusekülastaja kohe väga teadlikuks erinevate batuutide juppidest, mis tema teadvusesse sisenevad. Alumist korrust sisustab hunnik kõiksugu metallist torusid, vedrusid ja muud selletaolist. Natukene on selline tunne, nagu oleks siin mingi hiidrobot ära tapetud, sest keldripõrandale kuhjatuna meenutavad need tükid muidugi konte. Tegelikult on siin mõistagi tegemist oma uurimisobjekti sõna otseses mõttes koost lahti võtmise või demonteerimisega. Paljudes valdkondades või distsipliinides on levinud arusaam, et kui ükskõik milline tervik osadeks teha ja neid osi siis ükshaaval põhjalikult uurida, võib terviku toimimise kohta palju uut teada saada. Niisugusel põhimõttel on pikka aega toiminud teadus, aga ka näiteks analüütiline filosoofia. Tükeldatud osi tuleks justkui vaadata isolatsioonis, staatiliste ning iseseisvatena. Alles seejärel võib paremini mõista, missuguseid suhteid need omavahel moodustavad või missugustes protsessides need osalevad. Muidugi on sellise lähenemise korral mitu probleemi: esiteks ei ole jagamatuid staatilisi osi, mida isolatsioonis uurida saaks, olemas. See, kuidas midagi osa või tervikuna piiritletakse, on alati tinglik ja ajas muutuv. Teiseks, maailm ei toimi ainult mehaaniliste põhimõtete järgi ning sageli võib liidetavate summa olla kvalitatiivselt hoopis midagi muud kui lihtsalt kõigi komponentide kombinatsioon. Sellist nähtust nimetatakse filosoofias emergentsuseks.

Galerii alumisel korrusel vedeleva metallikuhja puhul hakkab kohe silma ka tõik, et siin tundub olevat rohkem juppe, kui läheks vaja ühe korraliku batuudi kokkupanekuks. Nõnda kutsub see metallist kondikuhi üles kõiki neid juppe omavahel ringi asetama, ümber kombineerima, nendega legode kombel mängima. Need batuudid on lahti võetud selleks, et neist saaks teha midagi uut.

Lisaks batuudilegole on saalis Joosep Kivimäe fotod rohelistest muruplatsidest, milleni on ruumisisustuslikel põhjustel raske jõuda, kuid mille peal on selgelt näha kurjakuulutav batuudi vari. Kuid põhiteos on keldrikorrusel siiski Mathias Väärsi videoteos „Nalukataq“. Siin hoiab grupp inimesi öisel linnamaastikul kinni mingist materjalist, mille peal noor naisterahvas jõudsasti hüppab. Video justkui illustreeriks, kuidas hüpata batuudil, mida enam olemas ei ole.

Kaamera teeb inimeste ümber ebaühtlasi tiire, taustal käib tontlikult korduv loendus: „Üks, kaks, kolm, HOPP!“ mis hakkab ajapikku mõjuma hüpnootiliselt, võib olla ka häirivalt. Kaamera läheneb, siis jällegi kaugeneb seltskonnast. Vertikaalsele teljele lisandub siin ka kummaline tiirlemine, mis annab kogu ettevõtmisele teatava merehaige ruumilisuse. Teljed ja kordused moodustavad süsteemi, millest on raske välja pääseda. Avastasin end hoopiski selle seltskondliku mängu osalejate nägusid uurimast. Proovisin neid mõista. Sellise asja puhul muutub oluliseks kollektiivsus, sest on selge, et kui kõik ei panustaks, ei saaks hüppaja riide pealt põrkuda.

Kui vaadata kaua videot hüppavast inimesest, kerkib siiski varem või hiljem üles ka osaluse küsimus. Ma vaatan, kuidas hüpatakse, aga, viidates Miles Davisele, so what. Ma võin aru saada, mida on teosega tahetud öelda või mida see justkui tähendama peaks, aga kui ma ei tunne, et võtan teose tekkest mingil moel osa, siis ei hakka see minu jaoks tööle. Ning sellest kogemusest ei sõltu ju ka midagi. Tegelikult laieneb see arusaam kogu näitusele: tugeva meelelise toime jaoks on siin kõike kuidagi liiga vähe. Ma ei saa aru, kas see tähendab, et näitus on eksperimentaalselt minimalistlik, või on probleem mujal. Vaatamata kultuuriloolistele seostele, mis näitusest tõukuvad, jääb väljapanek ise tervikuna siiski hõredaks. Batuut on ju huvitav ja võib-olla isegi oluline nähtus, aga praegu on raske nende teostega kuidagi suhestuda. Mind häirib ennekõike projekti kasutamata potentsiaal. Tundub, et selle teemaga võiks ju ka palju kaugemale minna: batuut kui valik, batuut kui protest, batuut kui sündmus, batuut kui küsimus … Ja mis oleks vastus?