Kas vana arm ka roostetab?

Ants Juske

Urmas Pedaniku näitus „Ruumid” Hobusepea galeriis kuni 2. jaanuarini. Teame, mis laulusõnades sellele järgneb. Urmas Pedanik on taas kunstipildis tagasi. 1970ndatel sattus ta eesti hüperrealismi kahe esimese laine vahele. Nagu Tõnu Virvel, Ando Keskkülal, Andres Toltsil ja Jaan Elkenil, rääkimata tartlastest, polnud tal spetsiaalset maalikunstiharidust. Urmas Pedanik naases 2010. aasta kevadel näitusega „Vaated” Tallinna Linnagaleriis. Omamoodi krestomaatilised on tema maalid nagu „Trükitud skeem I-II” (1977), „Langetatud stanged” (1978), „Mahajäetud maastik” (1982) ja muidugi ka linnavaated. Lõpetanud ER KI tööstuskunsti erialal, on talle omane huvi tehnitsistliku maailma vastu („Elektrikilp”, 1981). Kuid ta ei kasuta neid motiive hüperrealismile omase distantseeritusega. Mingi lugu ja isiklik kogemus kumab sealt läbi. Nii ka linnavaadete puhul, kus see genius loci on täiesti tajutav. Nii on ka praegusel näitusel. Tema maale vaadates võiks näituse pealkirjaks olla pigem „Asjad”: kõik need vidinad-jubinad, mille tähendust ei tea. Ilmselt on need kunstnikule tähtsad. Võib rääkida ruumist kui isiklikust ruumist, minaruumi laiendusest. Psühholoogiast on teada, et inimese vaimne mina ei lõpe füüsiliste piiridega, personaalne ruum on märksa laiem mõiste. Näiteks, kui autoomanik näeb, et tema autot lõhutakse, siis tekivad tal lausa füüsilised reaktsioonid.

Muidugi mõjuvad Pedaniku maalid tehnitsistlikuna, kuid tuleb olla nõus Kädi Talvojaga, et eesti hüperrealismi algversiooniga võrreldes on praeguseks ajaks hoiakud muutunud: „Urbanistlikku maastikku ei nähta enam kui loodusele vastanduvat võõrast ja võõrandavat tehiskeskkonda, vaid kui mitmekihilist ja rikast elupaika”. Pedaniku mikrostruktuurid, emaplaadid ja ruumid on meie igapäevaelu lahutamatu osa, omamoodi käepikendus, vaatamata sellele, et inimest tema maalidel tavaliselt ei näe.

Hüperrealism on tagasi, kuid hoopis teisel moel. Ilmselt tajus seda omal ajal ka Pedanik. Kui hüperi aeg sai läbi, ei hakanud ta tegema abstraktset maali nagu näiteks Jaan Elken. Nüüd on ta pärast pikka pausi jõudnud oma aja ära oodata.

Viimane küsimus on tema maalide tehniline külg. Tehnikaks on mainitud traditsiooniline „õli, lõuend”, kuigi lähemalt vaadates pintslitöö jälgi ei näe. Reprode põhjal arvaks, et tegemist on digitaalselt lavastatud fotodega. Mingi nipp seal on, kuidas õlivärv lõuendile on saanud. Kõige lihtsam oleks küsida kunstniku enda käest, kuid seda ma ei teinud – äkki on see firmasaladus. Tänapäeval on mitmeid võimalusi, kuidas seda teha. Isegi skulptuuris saab sisestada oma vormiidee masinasse – ja see teeb oma töö ära. Igal juhul on hea tõdeda, et Urmas Pedaniku vana armastus on uuel tasemel tagasi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht