Käsikaudu laetud patarei

Materjal suunab käega mõtlejat, meelitab dialoogile. Isegi kui protsess on kontrollitud, jätab juhus otsad avatuks, andes võimaluse peegeldada endas inimlikku ebatäiuslikkust.

TANEL VEENRE

Oma viimase autoriraamatu „Käeulatuses / Handful“ (Arnoldsche Art Publishers 2015) on Tanel Veenre pühendanud kätele. Ta otsustas teha kummarduse (ehte)kunstnikele, kelle loomingut imetleb. Nõnda palus ta saata kunstnikel raamatusse foto oma kätest. Tulemuseks on vapustav galerii „portreedest“, kus käte kõnekus avab kunstniku ja tema loomingu. Saadeti nii nõgiseid kämblaid kui ka kassi silitavaid käsi. Kui sina peaksid näitama oma käsi, kas demonstreerid nende pidulikku välimist poolt või elust märgitud töist pihupoolt?

Keeruline öelda, kas kõigepealt on süda, mõistus või käsi, kuid kusagil selles kolmnurgas on peidus kõik kunstiloome saladused. Ju need suhted võivad olla nurkade poole kaldu, kuid kui stereotüüpselt väljenduda, siis on poeesia juured südames, arhitektuuri omad ajus ning käsitöö algab kätest.

Tarbekunst ehk rakenduskunst ehk tänapäevasemalt materjalipõhine disain püüab neid kolme üheks manada. Proportsioonid ei pea tingimata kuldlõiget järgima, ikka on leidunud kirglikke poeete sepanahas ja arhitekte, kes kaotanud end pilvetsikuraatide ehitamisse.

Kus on tänapäeva tarbekunst? Kunsti­toodete kombinaadi Ars meistritest kõigepealt FIEdeks ja edasi pigem osaühinguteks saamisega on teisenenud ka suhe kätega loodusse. Esialgu läksid koed sõlme, disainmõtlemist püüti importida nagu kommipaberit, mille läikivasse kesta saaks kerge häbitundega peita kohmakavõitu käsitöö. Kuid sõnavara õppimise ja kapitalismi vältimatusega jäeti käsitöö memmekeste tagatubadesse ning lahedal klaaslaual sobis näidata pigem siugjaks poleeritud hirvejalgadega lampi kui mõnd koredat potti. Nüüdseks on klaaslauad õnneks taandunud – kes kurat neid sõrmejälgi viitsib nühkida! – ning puidust lauale sobib ühtäkki aus savikauss hulga etemini.

Peamiselt iseendale tööandjaks olevate disainerite loodud tarbekunsti võib vaadelda ka materjalipõhise disainina. Eesti kunstiakadeemia (ka Viljandi kultuuriakadeemia ja Tartu kõrgema kunstikooli) tarbekunstiharidus on pigem materjaliteadlik. Ma näen, kuidas ehtekunsti osakonda astunud noored alustavad materjali tunnetamisest – metalli nuusutamisest, valtsimisest, kuumutamisest, silitamisest, haamriga toksimisest. Esialgu vägagi manuaalsest kontaktist kasvab arusaam materjali piiridest ja kunstniku võimalustest end selles väljendada. Materjal – metall, nahk, savi, klaas kui vestluspartner. Renderdamise ja 3D-printimise võimalusi ei saa alahinnata, kuid teadlikkus materjalist annab tohutud eelised ka siin ja lisab tunnetuse, kuidas kujutlusest/paberilt/arvutiekraanilt saab füüsiline tegelikkus. Selline mikitalik etnofuturism tundub kavala ellujäämisstrateegiana maailmas, kus Eesti on konkurentsist väljas tavapäraste mõõdetavate suurustega, nagu tootmismahud või kaitseväe tankide arv.

Ise toodan, ise …

Viimasel ajal käibele tulnud sõnaühend „isetootev disainer“ kirjeldab värske disainibuumi lainel triivivaid väikeettevõtjaid suurepäraselt. Kooli lõpetanu asutab oma stuudio, võttes sihiks elujõulise väikeseeria loomise ja peab esialgu nii disaineri, tootja, müügiagendi kui ka iseenda hingetohtri ametit. Kui toode osutub edukaks, siis saab hakata sammhaaval laienema, palgata professionaale ja jääda ise pigem disaineriks ja firma juhiks. Kuid see laienemine on enamasti köielkõnnil kuristiku ületamine. Arvestades riigikordade vahetusele traagiliselt jalgu jäänud kohalikku tootmist ongi enamasti kaks võimalust: toota väikeseeriaid põlve otsas või osta mingi osa tootmisest sisse riikidest, kus vastav võimekus endiselt olemas (nt klaasitootja Tšehhist, keraamik Portugalist, kõik mingil määral Aasiast). Kusjuures vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei ole see sugugi odav ja lihtne lõbu.

Möödunud kevadel EKA hõrgu veini- ja napsiklaaside seeriaga Veranda lõpetanud klaasidisainer Birgit Pählapuu tegi katseid näiteks Hiinast tootmist sisse osta. Kui vastuseks on vaid vuntsitud pealispinnaga (värvilise klaasi asemel värviti lihtsalt valge klaas üle) masajad astjad ning miinimumpartii nõudmine 500 klaasi, siis tuli vaadata pigem Tšehhi poole ja maksta Aasiaga võrreldes topelthind.

Ka mul lebab praegu arvuti kõrval värske tellimus ühelt suurepäraselt Eesti ehete edasimüüjalt ning tellimuse suurust vaadates saan aru, et oma vanalinna ateljeehämaruses nokitsedes suudaksin laekunud soovid täita umbes jaanipäevaks. Eesti tootmises on sein kiiresti ees ning selle taga hirmutav teekond tundmatusse. Kuid mugavustsoonis heljumine pole kõigile meelepärane ning nõnda on ka materjalipõhises disainis ilmumas esimesi pioneere, kes on valmis võtma ette pikemaid rännakuid. Kuigi teadvustan, et selle sammuga liigun materjalipõhisuse juurest pigem tootmispõhisusele, partiide kasvades kaob otsekontakt materjaliga, siis ometi on disaini protsessi alguses teadmine, kuidas materjaliga ümber käia.

Materjalipõhisel isetootval disaineril on veel mitmeid juuri. Muidugi meie turu piiratus: tootmine eeldab kindlalt eksporti, kuid koduturu vallutamisega võrreldes on see hoopis teine väljakutse. Nõnda on paarkümmend mudelit üht kotti või potti just paras kogus, et siinsetes disainipoodides vaikselt võid oma leivale võluda. Ameerikas liigituks selline jõudlus pigem hobikäsitöö valda. Mina näen selles piiratuses väljakutset, oleme mõnusalt hoomatav laboratoorium, kus nähtavuse saavutamine ei ole probleem ja toodete katsetamise katsepolügoonina toimib Eesti suurepäraselt.

Sarnaselt Skandinaavia turuga on ka Eesti ostja aus ning tema reaktsioon kiiresti nähtav. Muide, just sellepärast kontrollivad paljud hiigeltootjad oma tooteid kõigepealt Skandinaavia turgudel saamaks kiiret adekvaatset tagasi­sidet.

Teine haruldane aspekt, miks isetootev materjalipõhine disain Eestis nõnda kiiresti juured alla saab, on käelise oskuse kandumine tänapäeva. Veel leidub meistreid, kes on võimelised näitama nahaparkimise või filigraantraadi valmistamise nippe. Arvestades valdkondade kulukust, kui võrrelda standardiseeritud masinatööga, kummardan mõttes meistrite ees, kes kõige kiuste on hoidnud neid teadmisi elus. Eks sellises liikumises ole ka omajagu romantikat – kujutlus Eestist kui erilisest ürgseid teadmisi kandvast oaasist kesk industrialiseeritud-digitaliseeritud läänemaailma. Siinsed töökojad ja teadmised on kui palverännakute sihtmärk kibelevate kätega idealistidele. Ma pole päris kindel selle kuvandi vettpidavuses. Ehk on see pelk soovmõtlemise miraaž või õnnestuks targa turundusega tõesti tekitada siia energiakese, millest võiks ammutada käsitöönektarit ka kaugemale?

Viimastel aastatel õppejõuna oma kogemust nii Hiinas kui Belgias, Uus-Meremaal kui Hispaanias, Taiwanis kui Soomes jagades olen näinud seda kätesse peidetud rahutust. Muidugi on sealsed eripärad andnud värvingu me suhtlemisse, kuid meid ühendav on tundunud märksa tugevamana. See on veennud taas käelise loome üldinimlikkuses.

Rääkisin hiljaaegu pikalt ühe erakordselt tundliku närviga juuditariga, kes on liitunud Eesti kunstiakadeemia disaini ja käsitöö (Design & Crafts) magistriprogrammiga. Kui Iisraelis saab tudeng valida, kas jätkata vabakunstilise või disainilikuma käsitööga, siis Eestis oleme sunnitud õpetama kõiki üheksat ametit paralleelselt. Eesti eripäraks on üldine kriimsilmsus. Ainsa erialakeskusena võetakse enda kanda koorem, mis mujal on jaotatud mitme tehnika- või ülikooli vahel. See kandub edasi ka ellu ning on skisofreeniliselt tõhusaks stardipositsiooniks ise tootvale disainerile, kes saab hakkama nii äriplaani koostamise, materjaliuuringute kui ka pistikute paigaldamisega. Välistudengid võib see esialgu segadusse ajada, kuid kokkuvõttes saavad nad siit karastava stardipositsiooni.

Eheduse ootus

Viimaste aastate hipsteriliikumise üks meeldivaid aspekte on käsitsi tehtu ausse tõstmine. Ehedust hindav on ammu ületanud subkultuurilised piirid ning jõudnud massidesse. Kui vaadata kas või pakendidisaini (pakend on tihti suurepärane indikaator, peegeldades esmaseid ihasid), siis silt ei tohi enam olla liiga kiiskav, pigem müüb käsikirjaline tüpograafia, kohmakalt armsad logod ja lood. Isegi suurtootjad simuleerivad samalaadset koredat stiili, püüdes jätta suurtehasest väljunud siidrist mulje kui naabrionu märjukesest.

Nõnda on koos talujuustude ja käsitööõlledega saanud autentsuse kvaliteedimärgi kõik meistri käepuudutusest õnnistatu. Käega loodul on tähendus iseenesest, see suhestub inimesega otse. Iga käsitsi tehtud asja taga on teadmine, et selle oleks võinud teha ka ise, oma kätega. Isegi kui see ületab tehnilised oskused, on selles midagi üldinimlikku, ühiskogemustes talletatut, tuletades meelde, kuidas kõik kusagil koobastes alguse sai. Käsitöö on kui ellujäämiskursuse eluoluline peatükk. Ning hapra teadmatusega looritatud nüüdisaeg on kutsunud taas kätega tehtu tagasi, ohutunne on toiminud käteosavuse stimulaatorina.

Kaubamärgistatud käsitöö kogub tuure ja liigub massidesse. Nii on elujõulise kruusiäri pannud püsti endine lauljatar ja eksesileedi müütab trendikogunemistel käsitöövõileibu. Nutikamad on asunud värskelt tärganud käsitöölaine harjal koolitama, pidavat olema isegi tasuvam kui toodete treimine.

Skeptikul on muidugi keeruline muiet varjata: võileibu on varemgi kätega tehtud ning õllepunsud olid keldris hakkamas nii minu isal kui ka meie Saaremaa naabrimehel. Alles see oli, kui mu lapsepõlvekodus kogu kola ühest toast välja tõsteti, et asemele panna hiiglaslikud kangasteljed, millele andsid valu minu ema ja ka vanaema. Millest ühtäkki see elevus? Muutused elukeskkonnas on muidugi ulatuslikud, kuid kui palju on muutunud inimloomus? Eks kuskil kuklas ela veel mõnus-muretu unistus suvedest vanaema õunapuu otsas. Aga kuna kõik vanaemad on linna kolinud, siis turgutamine käsitöösiidriga on lähim tee sinna õunapuuaeda.

Üks aspekt, mida näen sünergilise tegurina käsitööbuumis, on eheduseiha. Pärast reality show’de tihti groteskseks mängitud triumfi tahaksime emotsionaalset vahetust kogeda ka ümbritsevas, sealhulgas poliitikas, kunstis, kultuuris. Alasti olgu kehad laval, ideed kunstis ja materjalid disainis. Püüe siduda meelelist ja mõttelist, kaotades asjade ja olukordade ümbert butafoorse (kultuurilise, etiketliku), oleks justkui võõrandumise vabandus. Tõsielutelevisiooni kangelasest president lammutab tavade tarasid brutaalse jultumusega, poliitkorrektsus ja kokkuleppekultuur ei klapi reality-televisioonist karastunud publiku katkematu eheduseootusega. Paraku manipuleerib viimati kirjeldatu väga esmaste tungidega ja nõnda on jäänud mulje, justkui oleks tooruses, süüdimatuses ja empaatiavõime puudumises rohkem ehedust kui vastutustundlikus tegevuses. Ideaalis käivad vastutustunne ja tegevus ikkagi käsikäes, sidudes meid oma tegevuse tagajärgedega, sest vaadatakse kaugemale hetkelisest populaarsusest.

Materjal kui patarei

Minu suhe materjali on intuitiivselt käeline. Mul pole aimugi, kus on äratundmise päriskodu ja nõnda usaldan pigem koperdamist ja kompamist. Eks see veidi suurustledes öeldud ole, kuid kätes võin näha korraga kogu loomingut, mis sealt on läbi käinud ja kord läbi käib. Ju jääb igast silitusest jälg, materjalidel, eriti orgaanilistel, on võime talletada pihusooja. Nii võin käsitööd vaadata kui patareid, mis laetud käsikaudu.

Puit, sarv, luu, gagaat – ma tajun sõrmede all nende materjalide vibratsiooni. Oli vist Barthes, kes on öelnud, et kord elusasse materjali talletub teadmine elust igaveseks. Hoolimata sellest, et puu on puiduks saades justkui surnud, elab teadmine elust temas edasi.

Kui palusin ehtetudengeil sõnastada oma suhet materjali, siis jäi kõlama püüe käelise tegevusega oma mõtteid kinni püüda ja korrastada, soov sulanduda võimalikult vahetult protsessi. Nõnda kohtume nädalast nädalasse, mängides mõnikord terveid kuid materjaliga – selle piire kombates ja tähenduslikkusele õhutades.

Selline lähenemine erineb täielikult tootedisaineri teekonnast, mis toimub peamiselt arvutikuvaril. Materjal suunab käega mõtlejat, meelitab dialoogile. Isegi kui protsess on väga kontrollitud, peenhäälestust nõudev (näiteks mõne väga keeruka ja täppiskaalumist nõudva tehnoloogia puhul), siis ometi ei saa mõistus eales nõnda prevaleerida nagu arvuti ja 3D- printeri abiga sündinud toote puhul. Juhuslikkus jätab otsad lahti, andes võimaluse peegelduda endas inimlikul ebatäiuslikkusel.

Oma viimase näituse drapeeringuid puidust voolida oli puhas nauding: vaheda terasega pehmesse puitu vagusid künda, lasta mõttel materjali kaudu lae alla lennata. Tunnetada sõrmedega puidu paksust, soojust, pehmust. Kerkiv laastuhunnik põrandal liivakella liivana loetlemas õnnelikult veedetud hetki.