Kaua jaksab maastik veel inimest kanda?

Al ja Taje Paldrok ei ole pakkunud vaatajale väljapaneku lahtimõtestamise juhendit, näitus toimib abstraktse sümbolina maailma lõpu teemal.

MEELIS FRIEDENTHAL

Al ja Taje Paldroki näitus „Apokalüptilised maastikud“ Pärnu Linnagaleriis (raekojas) kuni 16. I.

Al ja Taje Paldroki „Apokalüptilised maastikud“ on sündinud ühistööna. Küsimusele, kas saab eristada Ali või Taje loodud objekte või ruume, vastasid kunstnikud, et mingisugust eristust ei ole võimalik teha. Selles mõttes sarnaneb kogu ettevõtmine performance’iga, kus osaleb mitu inimest ning kus koos toimimises sünnib see, mida vaatajale esitatakse. Näitus sarnaneb performance’iga veel selle pärast, et vaataja ei ole galeriis jalutades passiivne, vaid on kutsutud esitatavast osa saama, vajutades kontaktidele, aktiveerides loomi ja masinaid. Selle tegevuse juures ei pakuta vaatajale erilist lahtimõtestamise juhendit ning teatud mõttes puuduvad ka eraldi seisvad teosed, kogu näitus toimib üheainsa abstraktse sümbolina maailma lõpu teemal. See tähendab, et apokalüptilistele maastikele on selge läbiva süsteemita palju asju kokku heidetud. Sellest lähtudes ei ole ka järgneva kirjutise eesmärk vaadelda eelkõige üksikobjekte, vaid sõnastada omaenda võimalus aru saada kokku heidetud asjadest.

Esialgu kerkib keskseks teemaks looduse ja inimese omavaheline suhe. Peaaegu igas ruumis on loomad – eelajaloolised, praegused ja tulevikulis-mütoloogilised. Mõnikord saab nendega pärast nupule vajutamist suhelda, mõnikord on loomad kompositsioonis pelgalt inertsed mustvalged kujud, nad ei reageeri ega suhestu. Tähelepanuväärne on, et kõik mehaanilised loomad on skeletaalsed, paljaks kooritud kaadervärgid, millelt on võetud nahk, lihased, suled, kabjad ning heal juhul on alles jäetud lõualuud, silmad ja keel. Selle tõttu mõjuvad nad vigasena, puudulikuna, rikutuna. Kui aga neisse tehisolenditesse lasta elekter, siis nad elavnevad mõneks hetkeks, hakkavad klähvima, laulujoru ajama ja muul moel vaatajaid lõbustama. Need etteasted on kohati kurvemad kui mehaanilised loomad ise, sest heli kaudu võimendub nende puudulikkus veelgi – nad ei ole rikutud mitte ainult väljast, vaid ka seest. Need loomad on katki.

Inimesi on apokalüptilistel maastikel rohkem kui loomi. Tegelikult peaks selles suhtes saavutama tasakaalu, nagu kutsub üles ühes ruumis asetsev aju. Aju on purgis, pool käärudest on tal asendatud samblaga ja pool on puhas ja valge nagu värskelt pesumasinast tulnud. Aga seda aju ei kuulata eriti. Inimesi on väljapanekus üha rohkem ja rohkem, nad on seintel piltide peal, võidukate kujudena loomade evolutsioonilise jada ees ja sulanud maskide taga. Maskid on eelajaloolistest aegadest signaliseerinud sama palju, kui need varjavad: maski kantakse, et signaliseerida (tervise)vagadust, superkangelasena, et hoida sotsiaalset distantsi, aga ka selleks, et näidelda jne. Maskid osutavad alati teistsugusele tegelikkusele.

Näitusesaalis on üks tuba, kus on ainult lapsed. Need lapsed ronivad kuupidel ja popkultuuri on selles toas tänuväärselt vähe.

Alar Raudoja

Need maskeeritud inimesed ei ole pelgalt skeletid ega ka alasti, vaid tihti korralikult riides, kannavad loomadelt võetud sooje kasukaid, nende kerest tehtud kraesid, nahkadest õmmeldud jakke. Sealjuures on suurem osa inimesi haaratud igati kultuursesse tegevusse, kunstnikud vehivad näituse avamisjärgsel peol tantsu, pruudid ja peigmehed poseerivad relvadega orjapidajate rantšo ees, poliitikud konutavad väsinult televiisorit vaadates tugitoolis, popikoonid vaatavad manitsevalt otse silma. Ma tunnen neist mitmed ära: dalai-laama, The Rock, Donald Trump, üle maailma tuntud näod, siin-seal on näha USA lippu. Siin ongi rohkem Ameerikat kui Euroopat, Eestist rääkimata. Aga see ei ole muidugi nii vaid siinsel kunstinäitusel, ka internetis, uudistes, filmis ja muusikas on alati USAd rohkem kui Euroopat, Eestist rääkimata. Selles suhtes peegeldab väljapanek meie tegelikkust küllalt hästi.

Loomadelt naha koorinud inimeste maailm on värvikirev sigri-migri, visuaalselt kurnav popkultuuri sümbolite mitmekesisus. Hoolimata pingutusest ei suuda see mitmekesisus aga pakkuda mingit konkurentsi loomade skemaatilisele abstraktsusele. Isegi vigased loomad tunduvad autonoomsed, aga inimesed on haaratud mingisse kollektiivsesse hullusesse. Sellisel moel asusin näitusel kohe loomade, looduse poolele. Inimesed on pealetükkivad, hädas rassismi, seksismi, majandusliku ebavõrdusega, aga loomad ei muretse isegi oma liigi väljasuremise pärast. Niiviisi ongi apokalüptilised maastikud inimeste endi hirm tuleviku ees. Küsimus ei ole enam selles, et kas see, mida teeme, on õige – kõik saavad aru, et see on vale. Küsimus on selles, kui kaua jaksavad maastikud inimest kannatada, enne kui õhk muutub nii mürgiseks, et isegi maskid ei päästa või määndub kõik mustaks lögaks, mis meie tsivilisatsiooni endasse imeb.

Selle mäsu keskel on näitusesaalis üks tuba, kus on ainult lapsed. Need lapsed ronivad mingisugustel kuupidel ja popkultuuri on selles toas tänuväärselt vähe. Tundub, et nii nagu ei muretse loomad maailma lõpu pärast, ei muretse ka väikesed lapsed, neil on omad probleemid: kes on kukkunud põlvili ja saanud haiget, kes tahab libedast kallakust üles ronida. Nad on Greta Thunbergist palju väiksemad lapsed. Muidugi võib spekuleerida, et need lapsed ronivad vana maailma jäänukitel, sest lõpuks nemad selle maailma saavad. Ilmselgelt aga ei muretse nad praegu selle pärast, see ei ole nende ülesanne, sama moodi nagu see ei ole loomade ülesanne. See töö on ikkagi inimese jagu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht