Disainistik. Keel

TAAVI HALLIMÄE, OTT KAGOVERE

Kuigi stiletod oleksid loomulikud jalanõud vaid siis, kui on jalad nagu Barbie’l, kantakse neid massiliselt.

Kaader Greta Gerwigi filmist „Barbie“.

Igasugune suhtlus on võimalik tänu keelele. Kui mõelda keelest võimalikult laias tähenduses, siis võib see kergesti viia kakofooniani. Meiega astuvad dialoogi erinevad vestluspartnerid, igapäevased esemed, virtuaalsed keskkonnad, isiklikud mälestused, kultuurilised stereotüübid, eri laadi esteetika, aga ka meie enda mitmene identiteet, mis on kujunenud kõige eelnimetatu tõttu. Inimest ümbritseva paljukihilise keskkonna peamine ühisjoon on müra, mida see tekst peegeldab, aga ka neutraliseerib ja mõtestab. Nii nagu me ei leia kunagi päris õigeid sõnu, nii ei ole ka ainuõiget disainilahendust. Disain eeldab alati puudujääkide kõrvaldamist, olemasoleva täiendamist ja edasiarendamist. Edasises arutelus ilmneb, kuidas kaks inimest teineteist täiendavad ja oma mõtteid edasi arendavad.

Keele paljusus. Keel on hea vahend kommunikatsioonist mõtlemiseks. Keelena võib kirjeldada suhtlust inimeste, loomade, esemete, visuaalide, teenuste, aga ka materjalidega. Nii nagu keelest, nii ei tohiks ka disainist mõelda kui staatilisest objektist, vaid kui protsessist. Disain ei peitu asjades, vaid selles, mida nendega teha saab. Keel ei piirdu sõnadega, vaid päädib nende kasutamisega. TH väitel kindlustab disain kõnelemisaktid. Lisame maalile sobiva raami, et maalil kujutatud visuaalist saaks paremini aru. Rajame rappa õpperadu, et mõista paremini looduse keelt. OK rõhutab, et disain ei ole sellistes olukordades kunagi vait, vaid mõjutab seda, kuidas kunsti või loodust üldse kogetakse. Andes disainiga millelegi hääle, jätame selle millelegi muule andmata. Disainiga kujundatakse arusaam, mida pidada kõnelemis- või kuulamis­väärseks.

Konteksti paratamatus. Kui OK mainib Ameerika semiootiku Charles W. Morrise biheivioristlikku märgiteooriat, meenub TH-le, kuidas Mihhail Lotman oma loengus seda näitlikustas. Professor hakkas tooliga tudengite ees askeldama ja tõstis selle lahtise ukse ette. Selle lükkega andis Lotman mõista, et ruumi enam siseneda ei tohi. Tool lakkas olemast pelk ese, vaid muutus märgiks, mis keelas teatava tegevuse. OK järgi huvitas Morrist küsimus, millistel tingimustel muutub ese märgiks ning kuidas saab märgi tähendust muuta või selle leiutada. Igapäevaelu sellistest näidetest näibki koosnevat. Kui TH soovis Pariisis esimest korda rendi­ratast kasutada, siis arvas ta, et pargitud rataste istmete tagurpidi keeramine on kellegi heatahtlik nali. Rattaga sõites sai ta aga aru, et ratas ei olnud töökorras ja eelmine kasutaja oli teisi selle eest hoiatanud. Nagu keelemärkide puhul, võib ka igapäevaste esemete kohta öelda, et need funktsioneerivad mitmel tasandil. Näiteks võib irooniliselt öeldud sõnadest valesti aru saada, aga OK toob välja, et kuigi jalanõud peavad olema ennekõike mugavad ja kaitsma keskkonna eest, siis võib neile anda ka hoopis teistsuguse funktsiooni. Seejuures ei katke jalanõude ja nende kandja kommunikatsioon. Kui keele „valesti“ kasutamine lubab öelda midagi muud, siis esemete „valesti“ kasutamisega saame midagi muud teha. Jalanõusid valides ei lähtuta ilmtingimata nende põhifunktsioonist. Kantakse ka ebamugavaid ja mitte eriti praktilisi jalanõusid, mis võivad vahel jalad isegi jäädavalt rikkuda. Kui aga mõelda disainist kui kasutaja ja eseme dialoogist, saab rääkida ka ebamugavast jalanõust funktsionaalsena, sest disaini mõistmiseks pole abi ettekirjutatud funktsioonidest, vaid oluline on see, miks neid esemeid kasutatakse.

Näitlikustamaks, kuidas eseme esialgne funktsioon lükatakse selle tegeliku kasutusega kõrvale, toob TH näite ühest oma tudengist, kes rääkis, et nii nagu Euroopas ja USAs on ka Lõuna-Korea kodudes kesksel kohal diivan. Diivanil lösutamise asemel meeldib korealastele aga istuda selle ees põrandal. Kindla funktsiooniga ese on neile märk, mis osutab läänelikule ja seeläbi heaks peetavale elustandardile. Selles võib näha ka Euroopast väljapoole jäävate kultuuride koloniseerimist esemete kaudu. Morrisest lähtuvalt saab öelda, et esemete funktsioonid ja nende muutumine tuleneb alati kontekstist. Toolile, rattaistmele, jalanõudele ja diivanile on disainer tavaliselt kindla funktsiooni kaasa andnud. Kui läheneda sellele aga filosoofi või väikse lapse kombel, siis võib küsida: miks ikkagi just need funktsioonid ja mitte teised? Kas need funktsioonid on esemesse kuidagi valatud? Selge on see, et esemete funktsioon ja inimeste vajadus neid mingil viisil kasutada oli olemas ammu enne disainereid. Kui meie kultuuris on kombeks toolil istuda, rattaga sõita, diivanil lösutada ja jalanõusid kanda, siis on meil olemas ka selleks mõeldud esemed, mille kasutamine võib tuleneda nii praktilisest vajadusest kui ka kontekstist. Näiteks esimesel juhul läheme vihmasel päeval välja kummikutega või mitmepäevasele konverentsile jooksutossudega, teisel juhul paneme jalga stiletto’d, mis kannavad kindlat kultuurikoodi ja väärtusi, kuid vaevavad jalgu .

Valetamise võimalikkus. Esemete kasutus on alati ettearvamatu. Keel on äärmiselt paindlik, esemete kasutamisel tagab paindlikkuse aga disain. Sageli satutakse olukorda, kus peab oma eesmärkide täitmiseks leidma loomingulise võimaluse. Nagu brikolöörid asendame ühe funktsiooni teisega. Seeläbi ei muutu esemed kunagi kasutuks, vaid neist saavad stopp- ja hoiatusmärgid, kindlaid väärtusi kandvad sisustuselemendid või elustiili peegeldavad aksessuaarid. Esemete valesti kasutamise potentsiaal tuleb nendega tehasest kaasa. Itaalia semiootiku Umberto Eco järgi tegeleb semiootika kõigega, mida saab kasutada valetamiseks. Eco ütleb, et kui keel, mida kasutame, valetamiseks ei sobi, siis ei saa ka rääkida tõtt ega mitte midagi. Kui see kehtib keele kohta, siis kas see ei võiks kehtida ka disaini kohta?

See, et räägitakse „heast“ ja „halvast“ disainist, tundub analoogiline sellega, et räägitakse „tõtt“ ja „valet“. Mõlemad äärmused on kultuuri- või tarbimisharjumuste konstrueeritud, olgugi et selle üle, mida pidada „tõeks“ ja „valeks“, „heaks“ ja „halvaks“, võib alati vaielda. Sõnalised, visuaalsed, füüsilised ja virtuaalsed maailmad on meie kõigi poolt manipuleeritavad. Nii nagu saab sõnu kasutades valetada, nii võib disainiga teha halba. Keel pole läbipaistev, vaid hõlmab alati rohkem või vähem varjatud eesmärke. See kehtib ka disaini puhul. See, et disainiga on tehtud ja tehakse halba, on siiski parim tõestus, et disainiga saab teha ka head.